Tark oleks olnud teha neid kukleid täpselt retsepti järgi, aga meil ei olnud kodus pofiberit. Ausalt üteldes ma isegi ei teadnud, kuidas see kartulikiud välja võiks näha, sellepärast katsetasin nii, et asendasin retseptis pofiberi psülliumiga. Väga hästi töötas see variant, kuklid isegi kerkisid ja puha.
Kuna oleksin tahtnud, et konsistent on väheke kiulisem, tellisime LCHF-poest pofiberit ja eile katsetasin uuesti sama retsepti õigete koostisosadega. Kuna panin kogemata (või meelega?) liiga palju hapukoort, jäi tainas vedel ja uhasin suvalt mandlijahu ja nats kartulikiudu juurde. Tuksi läks mul see küpsetamine, sain hea hunniku tainast, aga kuklid ei kerkinud, siuksed täitsa plönnid jäid. Aga maitsvad ikkagi. Mulle meeldib neid nii süüa, et määrin paksu kihi võid peale ja nii sööngi.
Meil ahi on selline, et küpsetasin kõigepealt 180 kraadiga 20 minutit tavalise režiimiga ja siis veel 5 minutit pöördõhuga, muidu ei läinud pealt pruuniks. Iseenesest ju vägagi mõnusad leiutised, nendega saab burksi teha ja niisama võileiva moodi asja. Meile mooniseemned ei meeldi, sest ei viitsi neid pärast hammaste vahelt nokkida, sellepärast tegin seesamiseemnetega.
Hea avastus oli, et LCHF-poest saab ka steviaga ketšupit. Meil see ketšup, mille Rootsist tõime, on ammu otsas ja Eesti poodides on suhkruvabad ainult sukraloosiga, mistap oleme siin ilma ketšupita elanud vahepeal. Mrt armastab ketšupit uhada ikka ühe ja teise asja peale, nüüd see on meil kapis jälle olemas.
Aga ühe ostuga sealt poest sai meil nalja. Me absull ei teadnud, kuidas üks shirataki riis peaks välja nägema ja oma naiivsuses arvasin, et ju ta on nagu tavaline riis, et keedad ja paisub ja… Ehheee! Tegelt on valged terakesed vedeliku sees hulpimas ja kui ma seda pakki nüüd oma külmkapis vaatan, ei teki mu kõrvade vahel vähimatki ideed kuidas seda asja süüa või serveerida. Ma olen natuke rumal välismaiste toiduainete asjus. Küllap leian lchf-blogidest mõne retsepti. Täitsa naljakas on see väike vedel pakike 🙂