Tuli tuju küpsetada. Võtsin Matkärlek´i raamatust Helenas goda bröd´i retsepti ette ja kukkusin modifitseerima, sest mul polnud kõiki neid asju, mis seal leiva sees käivad. See polegi õieti mingi leib, pigem seemnesai ja isegi mu väheste komponentidega tuli see väga hea välja. Sobib süüa lihtsalt niisama paksu võikihiga (nii paksu võiga, et ikka vari seinale jääks) või miski leivakattega, ükskõik millega. Tahtsin kapist ära saada mõned jäänused, no näiteks fetajuustu paki lõpu ja hapukoorepaki lõpu ja kõik need surasingi taignasse créme fraiche jm taolise peenema nimega asja asemele. Lihtne värk.
Üritan retsepti kirja panna (see siis minu muudetud retsept, raamatus oli miski muu):
3 dl mandlijahu
3 dl kookosjahu
1 dl seesamiseemneid (mul nii palju vist polnudki)
peotäis päevalilleseemneid (oleks neid rohkem olnud, võinuks kõvasti rohkem panna, aga polnud)
0,5 dl psülliumit
2 tl küpsetuspulbrit
6 muna
2 spl fetajuustu
1,5 dl hapukoort
1 dl vahukoort
vähemalt 50 g võid
peale uhamiseks seesamiseemneid
Oleks mul igasugu seemneid kodus rohkem olnud, oleksin saia paksult neid täis toppinud, näiteks kõrvitsaseemneid ja linaseemneid ja üldse kõike hästi palju. Aga mul polnud. Kuivained segasin kokku ja teises kausis vahustasin munad koos fetajuustu, hapukoore, vahukoore ja sulatatud võiga. Segasin kõik kokku, kühveldasin küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja uhasin seesamiseemneid peale. Kohe ei saanud ahju panna, sest seal oli kana ees, niisiis seisis see tainas natuke vormis ja kerkis. Küpsetasin 1 tund 180 kraadiga.
Imestan, et nii hästi läbi küpses see asi ja isegi kerkis päris kenasti. Retseptis oli sool ka, aga mina seda ei pannud. Oleme siin väga soolatundlikuks muutunud, mu meelest küpsetuspulber ise on juba nii soolane, et ei kujuta ette, et võiks seda veel juurde lisada. Nojahh, ja kui see asi ahjust välja tuli ja mees seda nuusutas, ütles ta, et kõik küpsetised lõhnavad nüüdselajal täpselt ühtemoodi. Ja muidugi. See on mandlijahu, mis sedamoodi lõhnab. Aga kui me küpsetame nisujahust, lõhnavad ju needki asjad täpselt ühtmoodi ja kui teha rukkijahust leiba, siis on ju sellelgi alati täpselt üks spetsiifiline lõhn. Meie majas on küpsetistel nüüd selline kena mandli- ja kookosjahu lõhn, mis parata. Hea lõhn on, aga teistmoodi.
Käisime õhtul Mia sünnipäeval, tema sai täna neli. Mu suur poeg oli küpsetanud neid kõige õigemaid kaneelisaiu, nisujahuga muidugi, ja need olid tal kerkinud kihiti välja nagu vedrud, väga ägedad saiad olid. Mäletate, ma ütlesin ükskord, et kui ikka tuleb isu õige nätsaka kaneelirulli järele, siis selle ma ka võtan ja ära söön? Mart oli teinud täpselt neid kõige õigemaid kaneelisaiu, aga ma lihtsalt vaatasin neid ega võtnud mitte ühtegi. Mees küll sõi kaneelisaiu kaks tükki, aga tal pole ka mingit muret veresuhkruga. Mina lihtsalt vaatasin saiu ja hingasin nende lõhna sisse täie kopsuga, rohkem ei olnud vaja, ei olnud mingi raske jätta need suhu toppimata. Lõhnasid need saiad küll imeliselt. Mulle piisas sellest, et jõin sünnipäeval mitu klaasikest kuiva valget veini. Tõesti hea vein oli. Las mu keha nüüd tegeleb selle veiniküsimusega nii et on 🙂