Archive for september, 2014

Ma ei salli seda sõna

Teisipäev, september 30th, 2014

Pühendan terve postituse ühele sõnale. Rikkur. No mis loom see on? Ma ausalt üteldes ei või kannatada silmaotsaski, kui nende inimeste kohta, kellel on keskmisest rohkem raha või miskit varandust, üteldakse rikkur. Rikkur on halvamaiguline sõna, mu meelest täiesti otseselt halvustav ja solvav ja asetab selle sõna kasutaja enda justkui automaatselt teisele poole – sinna, kus on vaesem rahvas, aga omast arust ka targem, ilusam, eetilisem ja mis kõik, aga igal juhul parem kui rikkur. Vaene ja keskmik hea, rikas halb – nii või? Seda sõna kasutati laialdaselt möödunud sajandi üheksakümnendate alguses ja mu meelest oleks see võinud sinna aega ka jääda. Sest kas Eesti pole mitte juba välja kasvanud sellisest suhtumisest?

Mis vahet siin üldse on, kui palju on kellelgi raha?

Kuna rikaste topi edetabelid on hetkel meedias liikvel, siis kirjutavad “rikkuritest” kõik ajalehed, isegi Postimehes on ühe loo pealkirjas see sõna.

Inimesed, mis teil viga on, et rikkur ütlete? Miks mitte rikas või jõukas inimene nagu see sõna meil eesti keeles õige on?

Kaitstud: Viirused tulevad ja lähevad

Teisipäev, september 30th, 2014

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Heietaks niisama natuke

Pühapäev, september 28th, 2014

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Toidulisandid

Reede, september 26th, 2014

Selle loo sissejuhatuseks lubatagu meenutada, mida ütlesid tervisekonverentsi sisse juhatades nii maavanem kui dr Zilmer. Nad juhtisid tähelepanu ühele ilmselgele asjaolule. See on see asi, et kui harida meest, siis saabki ainult mees haritud, aga kui harida naist, saab targaks terve suguvõsa . Saalis oli 8 meest, kokku osalejaid 150 🙂

Aga mehed loevad nüüd iseenesestmõistetavalt kogu olulist infi siit blogist 😀

Zilmeri teine loeng oli toidulisanditest. Alustuseks rääkis ta sellest, et haiguspuhune söömine tuleb iga pikaajalise ravimi tarbimisega paika panna ja see kehtib mistahes ravimi puhul, mida võetakse kauem kui üks kuu. Kas siin leidub kedagi, kellele perearst on toitumissoovitusi andnud pika ravi korral?

Nojah. Fakt on see, et inimese organism ei saa alati kõike vajalikku toidust kätte. Näiteks spinatis on palju kaltsiumi, aga seda inimorganism sealt kuigivõrd endasse salvestada ei suuda. Kui näiteks ravim vajab kaltsiumi ainevahetust, tuleb appi võtta lisaained. Arstist, kes tegeleb ainult ravimitega, pole tolku, ütles Zilmer.

Pikalt rääkis Zilmer sellest, et arst ei saa ületada ravimi toime puhul bioloogilise vastuse protsenti. Ravimi toimevastus on tavaliselt 15-25%, vahel harva 45%. Teda ärritab alati väga palju see, kui kuuleb mõnd inimest arsti kirumas, et näed, kirjutas mulle ravimi välja ja see ei mõju. Arst bioloogilisse vastusesse sekkuda ei saa mitte kuidagi, see on iga inimese puhul erinev. Olgem siis arusaajad!

Aga toidulisandid nüüd. Koensüüm Q10 näiteks. Q10 on inimese organismis nagu ainuke ristmik suures linnas, kõik käib sealt läbi. Õigeks manustamiseks peab see kindlasti olema õlikapslis. Äärmiselt vajalik organismile, eriti vanemas eas. Kui seda võtma hakata siis paar nädalat kindlasti järjest manustada 60 mg.

D-vitamiin. Seda peab Eestis raudselt juurde võtma (muide, rootsi lchf-toitujatel on see ka tungivalt soovitatud). Kui D on organismis üle 50 nmol/l, pole vaja juurde võtta, aga kui alla 50, siis võetagu. Eesti inimesel kipub see näit olema 37,5, mis on liiga madal. Soovitatakse 25mcg päevas D-vitamiini juurde võtta, see on 1000 ühikut. 4000 ühikut päevas on maksimaalne, üle selle juba liiga palju. D-vitamiinil on muidu pikk varu, see püsib kuid, aga see, mille oled manustamisega üles tõstnud, ei püsi üle kolme nädala.

Vahemärkusena ütlen, et tänavune suur päikeseline suvi mõjus mu mehe D-vitamiinisisaldusele väga hästi, vist päike maratonirajal kärtsatas, igatahes septembri keskel oli tal D-vitamiini organismis kohe nagu täitsa palju üle 🙂 Muidu septembrist kevadeni soovitatakse juurde manustada.

Oomega-3.  Kui optimaalne oomega-6 ja oomega-3 suhe on inimesel 2:1, siis Eestis on see 28:1. Sööge rasvast merekala, saate oomega-3 taset tõsta. Muide, kasvanduse kalade söömisest ei pruugi suuremat kasu olla.

E-vitamiinil on 8 looduslikku vormi. Kui seda üldse ekstra kasutada, siis ainult looduslikke vorme. (selle kohta ma pole eriti midagi üles kirjutanud, ju ei olnud tähtis.)

Mg B6. Vot seda asja me võtame mehega alailma, sest muidu mehel tulevad joostes krambid ja minul hakkavad öösiti surema käed. Inimese keha vajab Mg igal pool, igas rakus. Magneesiumipuudus tekitab muuhulgas väsimust. Ka kõikvõimalikud närviprobleemid on Mg vaegusega seotud. Organismile meeldib, kui manustad seda järjest vähemalt neli nädalat. Siis on mõistlik teha paus 3-4 nädalat ja edasi võiks seda endale sisestada paar korda nädalas.

Rohkem polegi midagi öelda. Me ausalt üteldes peale magneesiumi midagi juurde võtnud polegi vist iial. Lihtsalt lambist, et võibolla on mu D-vitamiin madal, pole nagu mõtet seda ostma hakata. Zilmer soovitas, et laske arstil mõõta, aga minu teada perearst uduumbes selle peale, et patsient tahab huvi pärast teada, aga kaebusi ei ole, ei tee mingeid uuringuid. Raha eest võibolla kusagil saaks kõiki proove teha, aga kui maksad maksu muudkui siis on mu meelest lausa vale minna neid asju oma raha eest uurima.

Ma arvan, et kui oled otsustanud mingeid toidulisandeid endale sisestada, siis apteeker oskab soovitada, millist osta.

Mida ma söömisest teada sain

Reede, september 26th, 2014

Üritan nüüd maailmapikalt anda ülevaate sellest, mida Mihkel Zilmer meile eilsel tervisekonverentsil söömisest rääkis. Kes ei tea, kes see mees on, siis guugeldage. Tegemist on oma ala tipuga, kellest kõvemat meest selles valdkonnas Eestis ilmselt polegi.

Mu kokkuvõte Zilmeri jutust on kohati kaootiline, panen järjest kirja, mida üles täheldasin, ei hakka süstematiseerima.

Alustuseks üks huvitav kokkusattumus. Zilmer alustas sellest, et lasi kõigil, kellel on FB konto, tõsta käe (ja peaaegu kõik käed tõusid) ja siis seejärel palus märku anda neil, kellel on ka Twitteri konto (null kätt), blogide kohta ta ei küsinud, aga märkis, et kui mõnel see ka veel lisaks on, siis on paha-paha. Ta viitas sellele, et internet on paha, sealt ei maksa infot otsida. Ta rõhutas mitmel korral, kuidas nett on rämpsu täis jne. Samas näitas ta korduvalt ekraanil USA terviseameti ja igast meditsiini valdkonna kodulehti, kust on võtnud infot ja uskuge või mitte – ma olen neid lugenud!!! Ei olnud ju rämps! Tänu sellele, et olen viimasel ajal nii palju igast tervisekraami tuhninud, oli minu jaoks Zilmeri jutus vähe uut, aga samas mu süda juubeldas sees ja küsis mitmel korral – kas tõesti on need uuringud ka Eestis tuttavad? Vau, et ta teab seda ja meile räägib! Mu arvamus Zilmerist oli ajakirjanduses ilmunud intervjuude põhjal kehvake, aga nüüd ma võtan igatahes kõik tema kohta öeldud kriitilised sõnad tagasi. Eile pudenes ta suust igatahes puhast kulda.

Esimene üllatus oli see, et Zilmer nimetas muna kõige paremaks toiduaineks. Munas on kõik vajalik olemas. Mäletate, mu perearst keelas mul muna süüa, kui kolesterool kõrge oli? Lugupeetud teadlane ütles, et jutud munast ja kolesteroolist on absurd. Veresoonte sisekiht endoteel võib olla tuksis ka siis kui kolesterool on ok. Ja ütles ka seda, et kui käsivarres on veidi kõrgem rõhk, siis ei ole vaja hakata ravimeid võtma.

Rämpsinfo on järgmine: süsivesikuid ja valke tuleks süüa eraldi, söömine veregrupidieedi järgi, ekstra juua 10 klaasi vett päevas. Selles vee joomise punktis ja mõnes veel oli Zilmeri jutt vastupidine Mai Maseri jutule. Uskuge Zilmerit.

Näiteid hirmutamise objektidest: rasvad (eriti küllastunud rasvad), sahharoos ja laktoos, kehakaal. Rasvadel ei ole mingit seost kardiovaskulaarsete haigustega (jeee, ma teadsin seda!). Selleks, et laktoos tekitaks soolte paisumist, peab seda olema organismile antud kindel kogus, vähemalt 4 grammi. Selleks tuleb juua vähemalt 100 ml piima. Jutt sellest, et käisin külas ja sõin ühe küpsise ja see tegi mu haigeks, on puhas fantaasia.

25 viimase aasta kokkuvõte (põhineb teadusuuringutel): küllastunud rasvhapped ei ole probleem südamele, oomega-3 liiga suur tarbimine on probleem südamele. Vanasti õppinud arstid ei ole saanud koolitust söömise alal, mis on probleem patsientidele. Kirjutatakse ravimid välja liiga kergekäeliselt, paljusid tõbesid saab ennetada-ravida söömisharjumuste muutmisega.

Naistel, kes eirasid piimatooteid, esines 53% rohkem soolevähki. Jutt sellest, et piim tekitab lima, on jama. Ja mandlipiim ei ole muide piim, vaid õigem oleks öelda mandlivedelik, höhö.

Orgaaniline – kõike palju ja rohkem? Vot ei ole! Kultuurmustikas teeb metsamustikale täiega ära kõiksugu vitamiinide ja mineraalide poolest. Selle teema juures meeldis mulle väga, et Zilmer taotleb parima Eesti toidu valimistel kõigi toodete kohta sertifikaatide esitamist, ta loodab, et ühel päeval nii olema hakkab. Ta ei taha selle konkursi žüriis sellepärast osaleda, et nii ei saa ju toitu hinnata kui isegi ei tea, mis täpne koostis on. Jutt et üks on mahe ja teine ei ole mahe, on mõttetu kui pole tõestust mida üks või teine söök täpselt sisaldab,, mis on tema täpne toiteväärtus. Kui numbreid ei ole, on tegemist subjektiivse hindamisega.

Pestitsiidid – kõik pestitsiidid ei ole mittelooduslikud. Näiteks võilill on nii kangeid aineid täis, et sellest ei saa looduses jagu mitte miski. Kui inimene tarvitab palju võilille toiduks ja tema suguvõsas on palju esinenud kasvajaid, siis tõstab see inimene oma kasvajate riski väga kõrgeks.

Normaalne söömine on ainevahetusega seotud söömine. Ei ole vaja toidupüramiide (Mai Maser, kes hiljem uuendatud EV toitumissoovitustest rääkis, ütles, et veel ei ole otsustatud, kas tuua toidupüramiidil köögiviljad alla kartuli ja teravilja juurde kui kõige vajalikum söök. Rootsis on seda juba tehtud. Muutun väga rõõmsaks, kui seda tehakse, sest mis mõttes on kartul toitainete poolest väärtuslikum kui näiteks kaalikas-porgand?)

Zilmeri soovitus, mida inimene vajab oma toidulaual nädala lõikes – teraviljatooted (täisterarukkileib, täisterapuder), kaunviljad, puu- ja köögiviljad, kala, linnuliha, piimatooted, muud loomsed toiduained, marjad. Kestvalt ei tohi toidust puududa Mg, Zn, Se, Ca, D, B1 ja oomega-3 rasvhapped (need kõik ainevahetuse jaoks üliolulised). Ja lisaks Q10, folaadid, B12. Kindlasti 2-3 korda nädalas söö liha (parim mitte üle 75 – 175 g). Organism saab kasutada ainult seda B12, mis tuleb loomsest toidust. Parim on selle poolest kalkuniliha, samas näiteks seleeni on jälle sealihas palju. Parimad on kalkuni- ja veiseliha (jälle vastuolu Maseri jutuga, kes punast liha süüa ei lubaks).

Miks on hea punase veini kõrvale süüa liha? Etanool reageerib nitritiga ja see kaitseb mao limaskesta.

Ei ole vaja 10 klaasi vett päevas (metsa kõik kaalujälgijad ja figuurisõbrad oma teooriatega!). Kui inimene sööb normaalselt, siis maksimaalselt 2-3 klaasi vett on vaja lisaks.

Kolesterool. Üldkolesterool ei pea olema max 5,3, võib vabalt olla kõrgem. TG (triglütseriidid) peavad olema madalamad kui 1,7 mmol/L. Kui rääkida HDL-ist ja LDL-ist (rahvakeeli hea ja halb kolesterool), siis HDL peaks olema kindlasti alla 5, alla 4 on väga ok ja 3,5 on ideaalne. LDL on ok alla 3. Need on siis näidud, mille korral ei ole kindlasti vaja võtta kolesteroolialandajaid ja tegelikult üldse igasugune nö profülaktiline kolesterooli alandamine on kurjast. Statiine (toimeaine selles ravimis) ei maksaks tegelikult üldse enne neelama hakata kui üks infarkt on läbi põetud. Peamine risk on ravimi kõrvalmõjud. USA-s on juba lisatud statiine sisaldavatele purkidele hoiatus, et tekitab diabeeti.

Tunne huvi veresoonte vastu. Oluline on veresoonte jäikus, arterite jäikus, aordirõhk ja endoteeli talitus.

Kehamassiindeks – KMI:
25 – 30 – mõningane ülekaal. See ei ole tõsine terviserisk (jee, ma juba olen selles!) Selle KMI sõnum on, et hakake midagi tegema, et ei jõuaks rasvumisse.
30 – 35 – rasvumus. Paha-paha.

Menopausis peab KMI olema 26 – 28 mitte vähem (jess!), et säiliks piisav rasvkude. Kui rasvkudet ei ole, on diabeedioht tunduvalt suurem.  Kõik ei pea üritama olla normaalkaalu KMI-ga 18,5 – 25 (veel üks jesss!).

Ma ei tea, kas peaksin näiteks toidulisanditest tegema eraldi postituse? Zilmeri teine loeng oli neist ja seal on ka väga head infi. Teiste esinejate ettekannetest ma midagi kokkuvõtteid ei tee, sest need mind väga ei huvitanud (energiajoogid on puha kauge teema). Tagli Pitsilt küsisin küll, miks ta toob välja eraldi looduslikud suhkrud ja lisatud suhkrud, et suhkur on ju suhkur ja vahet pole. Jah, ta tunnistas, et suhkur on tõesti suhkur, aga ütles, et tahtis lihtsalt näidata, kui palju seda lisatud on. Ainult üks huvitav fakt ta jutus oli ja see oli, et alates 28.10.2013 ei ole lubatud puuviljamahladele eraldi suhkrut lisada. Mina seda ei teadnud. Nii et kui poest ostetud mahla joote ja kirute, et jube magus, siis sellised need marjad-puuviljad paraku olnud on ja pole suhkrut lisaks uhatud.

Mai Maser rääkis Eesti uuendatud toitumissoovitustest ja läks oma väidetega mitmel korral Zilmeri jutuga vastuollu. No näiteks Zilmer soovitab julgelt süüa puhast eesti võid, aga Maser kirjutab toitumissoovitustesse sisse, et võid ei tohi süüa, sööge taimeõlide baasil blöginaid. Sinna soovitustesse kirjutatakse sisse ka rasvaste piimatoodete asemel lahjade eelistamise vajadus, mis on bullshit, sorry, ma ütlen veelkord, et ei mõista, millises sajandis Mai Maser elab. Zilmer kuulas ta juttu vaikides pealt, ei vaielnud vastu ja aumehena ja niiütelda gängi liikmena ei hakanud Maseri väiteid ka peale loengut ümber lükkama, ütles vaid, et katsub nende soovituste koostamise juures olla abiks.

Pealelõunal osalesin ka ühes töötoas, mida juhtis Mai Maser ja andke andeks, aga see oli puhas ta enda äriprojekti promo – reklaam Figuurisõpradele. See oli nõme. Esitasin talle ka portsu küsimusi, näiteks sain teada, et ega ta ikka ei tunne küll mitte kedagi, kes ka kolm või viis aastat peale figuurisõprades kaalu langetamist oleks sale. Nii otse ta ei ütelnud, aga seletas, et jah, eks nad tulevad siis aasta pärast jälle rühma tagasi mõneks kuuks ja… Rahamasin, noh! Tervisekonverentsi peakorraldaja oli ka saalis, ta võttis üks aasta nendega kenasti kaalu alla ja on tänaseks paks jälle, no ikka kohe kui rühmas käimise lõpetas, sõi kõik tagasi. Sellepärast, et ei ole võimalik ehitada oma kaalu langetamine ja hoidmine näljatundele, no ei ole! Minu ees istus üks noor naine, kes hüüatas, aga mina olen, mina olen see, kes käis aastaid tagasi ja vahepeal sain lapse ja nüüd olen joonel tagasi. Aga ta oli paks!!! Päriselt ka, ta pluus oli liiga lühike ja paljastas istudes selja, ma nägin ju, et sularasv voolab üle püksivärvli, vööümbermõõt vähemalt 100 cm. Me seda oma reas kõik korraga vaatlesime ja vaikselt kommenteerisime. Ma tollele noorele naisele ütlesin, et tore, kui saad selle meetodiga ennast saledaks, aga sina oled noor, noor inimene on enamasti terve ja siis see meetod mingil ajal ju töötabki.

Maser täiesti tunnistas seda, et keskealistel ja üle selle inimestel, kellel on aastaid olnud veresuhkur liiga kõrge, võib olla probleem selle nende salati- ja muude näksimistega dieetidega, et jah, kui ikka insuliin on kõrge, siis see asi ei toimi. Ja lisas, et neil oli grupis üks naine kõrge veresuhkruga ja ta sai oma veresuhkrutaseme ühe aastaga korda. No tore, tubli! Mina tunnen, et olen ennast terveks saanud ühe kuuga rasvasel süsivesikutevaesel toidul.

Ega ma ei hakanud seal neile oma teooriat ajama, ainult küsisin asju, mis minus kahtlusi tekitasid ja sain teada seda, mida juba tean. Väitsin seal, et jah, see teie figuurisõprus sobib kindlasti noorele tervele inimesele ja nii ongi. Ei enamat. Maser ei vaielnud vastu.

Zilmer mainis põgusalt muide ka süsivesikuteta dieedi mõttetust, aga sel teemal ta pikemalt ei peatunud. Ta ei räägi üldse tegelikult mitte millestki, mida ta lihtsalt arvab, ta räägib ainult sellest, mida ta teab. Kui ta ei tea ja pole ise uurinud, siis ta ei räägi.

P.S. Seal võttis sõna veel üks toitumisnõustajana töötav naine, kes peamiselt tutvustas erinevaid teravilju ja helbeid ja esitles, kuidas ta puu- ja köögivilja kuivatab elektrilise kuivatajaga. Noh, et ikka tahad ju näksida… See aparaat on rämedalt keskkonnavaenulik, ööpäevaga kuivatab mingi pisku banaani või porgandit. Mulle ta ettekanne ei meeldinud ja kindlasti ei usu ma ühtki sõna sellise toitumisnõustaja suust, kelle vöökoht on selgelt jämedam kui 88 cm. Ja milleks üldse söögikordade vahel näksida kui sööd normaalselt? Normaalne söömine oli, muide, Zilmeri ettekande pealkiri.

Kolm kuud teistmoodi elu

Kolmapäev, september 24th, 2014

Ärge minestage, hakkan jälle oma kerest rääkima 🙂 Peab ju tegema vahekokkuvõtteid. Tänasega on täis täpselt kolm kuud süsivesikuvaest elu, sel puhul tahaks midagi ütelda.

Välised muutused on sellised, et kaal on kukkunud 10 kg ja talje ümbermõõt on hetkel 81 cm. Ma jaanipäeval taljet ei mõõtnud ja tegelikult ei kaalunud ennast ka, aga umbes täpselt tean, milline olin, talje on vähenenud peaaegu 15 cm. Mis välistesse muutustesse puutub, siis veider on see, et kuigi me mehega oleme mõlemad kaalust 10 kilo kaotanud, märgatakse seda tema puhul iga päev ja tõepoolest peaaegu iga päev ma kuulen mõnd inimest hüüatamas, et mis sinuga juhtunud on ja kas naine ei anna enam süüa. On päevi, kus isegi mina kuulen seda mitmeid kordi Mrt-le öeldavat. Samas minu puhul ilmselt kaalulangus ei paista välja, sest on ainult paar inimest, kes seda märganud on, üks neist mu oma tütar ja teine tema tuttav, kes mind hommikul jooksmas nägi ja kommenteeris lapsele, et mul pidavat kena figuur olema. Vahel, kui mu toitumisharjumused on kellegagi jutuks tulnud, siis takseeritakse mind ja öeldakse, et oled vist jah natuke väiksemaks jäänud. Natuke. Hmmm. Omast arust olen väiksemaks jäänud palju, aga tegelt alles nüüd kui kümme kilo on läinud, olen hakanud selgelt tajuma, et mõõtmed on väiksemad ja kõvasti kergem on olla.

Kaalu langetamisega olen, niisiis, umbes poole peal, rasvunud enam ei ole, aga ülekaalu on ikka nii palju, et sisuliselt rasvumise piiri peal. Miinimum 10 kg pean veel maha võtma, aga kui ma vaatan peeglisse, siis ma ei saa aru, kust kõik need kilod veel maha näpistada. Ok, kõhu pealt üks kilo kindlasti ja teist nii palju jalgade pealt, aga mujal ei tundu enam midagi üleliigset olevat. Õnneks mu keha teab paremini.

Kolm kuud jutti olen jooksmas käinud igal hommikul, miinimum pool tundi ja peale sõrkimist teen igast harjutusi ja värke, mis valdavalt on jooga, kokku võtab hommikune võimlemine mul igast päevast ühe tunni ja see on üks mu päeva parimaid osasid. Jooksmisest satub kergesti sõltuvusse, eriti kui enam üldse mitte kusagilt ei valuta ja jalg tundub ütlemata kerge. Õhtuti, kui mees jooksma läheb, tuleb mul teinekord hull tahtmine ka uuesti dressid selga panna ja mõni kilomeeter lipata. Püüan siiski olla normaalne ja kui õhtul suur liikumise isu rahu ei anna, lähen välja kõndima, miinimum kuus kilti. Teisipäeviti on poolteist tundi korvpallitrenni ja sel päeval ma rohkem ei tõmble. Aga nädalavahetustel on laiemalt aega, siis teen ka pikemaid jookse.

Kõige suurem muutus süsivesikuvabal toidul olles on ikkagi see, mis toimub mu tervisega. Ja vot see on asi, mida ma oskan hinnata väga palju, sest ausalt üteldes olen viimastel aastatel olnud väga mures sellepärast, mis saab minust siis, kui veel vanemaks jään ja kõiksugu hädad süvenevad. Kaalusin isegi juba magamistoa allkorrusele kolimist, sest hommikune trepist alla tulemine oli selge piin ja võttis palju aega. Samamoodi olin hädas ka päevase toolilt püsti tõusmisega, kui olin näiteks paar tundi istunud, väga ettevaatlikult panin jalad maha, et tuvastada, millise nurga all on vähem valus. See valu võib olla tingitud borrelioosist või tont teab millest, aga see polnud ka kunagi täpselt samas kohas, vaid uitas mööda jalgu ringi. Vahel oli valus üks hüppeliiges, siis teine, siis erinevad sidemed hüppeliigese piirkonnas või päkk või säärelihas, vahel harva põlv. Hommikused stardivalud on täielikult kadunud. Neid valusid ei ole enam isegi siis kui olen eelmisel õhtul jalad kõndimisega ära väsitanud.

Mu varbavalu on haihtunud! Juba viis-kuus aastat ei ole ma saanud kõndida ja joosta valuta rohkem kui kolm kilti, nüüd võin joosta kaheksa kilti ja sinna otsa kõndida näiteks kuus kilti ja ei mingit valu, isegi valuaimdust enam mitte. Viimasel kuul on isegi päkkade tuimus pikkadel jooksudel kadunud, varem kippusid päkad ja varbad surema kui rohkem kui kolm-neli kilomeetrit jooksin, sedagi ei ole enam.

Tavaliselt oli nii, et vasaku jala varbavalu tuli mul sportides kohe kui jalgadel oli palav. Eile kossutrennis oli saal hullult soe ja viimase pausi ajal tundsin, et jalad lihtsalt kuumavad tossude sees, aga valu ikkagi ei tulnud. Võtsin pausi ajal tossud ära, jahutasin natuke ja asi korras.

See õudne varbavalu (tunne nagu noaga lõigataks varvast otsast) tuli mul tihti ka pikkadel sõitudel autoroolis olles. Vahet polnud, mis mul jalas oli, isegi avarate kotadega olen pidanud Saaremaale sõites poolel teel kinni pidama, et jalga masseerida ja natuke ümber auto hüpata, et veri läheks käima ja valu kaoks. Teinekord tegin saja kilomeetri peal kaks peatust, sest ei suutnud piinava valu tõttu paigal istuda. Vähe sellest, ka pikalt töölaua taga istudes võis mul teinekord varvas sedasi valutama hakata, et pidin kinga jalast võtma. Eriti tore oli, kui see juhtus tähtsal koosolekul, siis ma olin hädas. Mitte mingit rahuolekus jalavalu ei ole mul enam!

Mu “katus ei sõida” enam! Teine asi, mille pärast olen pikematel sõitudel pidanud auto kinni pidama, et hinge tõmmata, natuke liigutada ja toibuda mingist tundmatust häirest, oli “katuse sõitmise tunne.” Mitte peapööritus, vaid just selline tunne, et katus sõidab, pea hakkas surisema ja pilt kippus eest kaduma. Sellega kaasnes tihti ka õhupuudus. Eriti hull oli kuuma ilmaga (konditsioneergi ei aidanud!), seda juhtus mul ka kontoris olles ja ükskord panin isegi poe kinni ja kõndisin apteeki validooli ostma. Pikal sõidul olid mul enamasti kaasas õunad ja validool ja nende manustamine leevendas olukorda. Ma ei tea, kas see oli kõrgest vererõhust või liiga madalaks kukkunud veresuhkrust. Nüüd olid ju alles hiljaaegu väga kuumad ilmad, aga seda häiret polnud mul kordagi.

2010. aastal, kui laevalubade pärast veresuhkrut ja vererõhku mõõdeti, oli veresuhkur 6,2 ja vererõhk 155/108, mis on mõlemad selgelt liiga palju. Täpselt ei mäleta, kas see oli tol korral või mõnel teisel, kui perearst tahtis välja kirjutada vererõhuravimid, millega ma polnud nõus ja lubasin, et hakkan ennast hoopis rohkem liigutama ja siis vaatame, kas on rohtu vaja või mitte. 2013. aastal mõõdeti mul vererõhuks 137/94, alumine ikka liiga kõrge. Väga kõvasti olin sporti teinud vahepeal. Nüüd ükspäev mõõtsin mitmel korral päeva lõikes ja sain oma vererõhu keskmiseks näiduks 134/84, mis on ju jummalast ok.

Mul on tuline kahju, et perearstid ei oska anda toitumissoovitusi. Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks saanud oma arstilt esmajärjekorras soovituse vältida suhkrut ja tärklist, arstid kirjutavad kõrge vererõhu korral lihtsalt ravimid välja ja asi mutt. Sama on veresuhkruga.

Kui nüüd keegi arvab, et rasva ja munade peal elades läheb kolesterool liiga kõrgeks, siis võibolla tõesti, et mõnel läheb, mul pole seda viimasel ajal mõõdetud (vanasti võis see mul olla nii 8,6 kui 5,6). Aga kolesterool on selline nähtus, mida inimese organism vajab ja mida vähem seda sisse sööd seda rohkem su organism seda ise toodab. Nii et kahtlane, kas kolesteroolirikkaid toite süües on üldse võimalik endal see näit üles ajada, mu mees pugib rasvast toitu ja kanamune kahe suupoolega ja ta üldkolesterool oli 4,7, see on ju ekstra madal. Liiatigi on uurimused tõestanud, et naised, kelle kolesteroolitase on vanast peast kõrgem, elavad kauem. Kuna kolesterooliravimitel on kõrvalmõjud nagu igal muul ravimil (osad on olnud surmavad nii, et ravimeid on tagantjärele müügilt kõrvaldatud), siis ei hakkaks ma neid ilmselt ka relva ähvardusel neelama, olgu mu näit mis tahes. Ja mul on tõeliselt kahju ühest tuttavast vanainimesest, kes on juba 15 aastat kolesteroolialandajaid neelanud ja ta kolesteroolitase ei ole sellest langenud, vaid on aastatega tõusnud ja see teeb teda murelikuks. Kolm korda võite arvata, milliseid toitumissoovitusi ta oma arstilt aastast aastasse saab… Täiesti kõhna inimesega on tegu, muide.

Mul ei tule kohe korraga meeldegi, mis muutusi uutmoodi söömine kõik veel kaasa on toonud. See võibolla on natukesest kaalulangusest tingitud, aga näiteks ei jää mul enam öösiti hing kinni kui kogemata selili magan. Mulle meeldib selili magada, aga kui oled mitmel korral ärganud lämbumistunde peale, siis üritad seda igati vältida. Seda õudust enam ei esine. Meie emal oli see häire vist suurema osa elust, jube hirmutav oli kuulda, kuidas tal magades hing kinni jäi pikalt-pikalt, aga ta ei ärganud selle peale, ju oli harjunud. Ma kartsin, et ta sureb ära ja käisin teda üles raputamas neil puhkudel.

Tahate, ma räägin kõhutuultest ka? Inimesel ikka ju on vahel gaasid, mitte et neist peaks lõhkema hakkama, aga natuke üks ja teine toit ju ikka gaase tekitab. Mul pole mingeid gaase. Kohe üldse ei ole. Võin süüa kapsasalatit majoneesiga, kapsas ju ikka inimestel gaase tekitab, aga vot nüüd enam ei tekita. See peab olema puhtalt suhkrust loobumise tulemus.

Mu käed ja jalad ei ole igapäevaselt turses. Mul ei tule keset päeva töölaua taga uni peale nagu varem.

Mis siis veel? Kõrv ei valuta enam. Ahh, ma olen sellest ja kõigest muust juba rääkinud! Vahepeal hakkasin magusaid õunu sööma, aga neis on ikka nii palju suhkrut, et isegi üht õuna päevas ei või ma endale lubada. Väga vastik on see tunne, kui avastad, et pagan küll, kõrvavalu hiilib tagasi. Ma ei fantaseeri, see ON nii. Mulle on juba öeldud, et mõtlen neid asju välja, aga ausõna, ma panen kirja ainult need nähtused, mida enda juures täheldan ja nii see on. Kui kõrvavalu suhkruvabal elul püsides tagasi tuleb, pean laskma ennast eriarstil uurida.

Üht asja veel tahan ütelda. Süsivesikuvabal toidul elamine ei ole dieet. Minu puhul on see ilmselgelt eluaegne projekt ja kestev elustiil, sest olen oma insuliinitasakaalu aastatega tuksi teinud ja ei tea muud võimalust ennast hästi tunda ja normaalkaalus püsida ning ilma nõrkushoogudeta elada. Ma talun tühja kõhtu pikali kukkumata ja see on suurepärane tunne.

Ja seda ka veel, et kaalu langetamiseks ei ole vaja mitte tahtejõudu vaid teadmisi. Kõik figuurisõbrad, kaalujälgijad ja muud kalorid-sisse-kalorid-välja dieedid on enesepiinamine, need pole jätkusuutlikud, sest on üles ehitatud näljatundele. Tean, olen kogenud. Minu kõht on täis.

Neli retsepti töös

Esmaspäev, september 22nd, 2014

Pole ammu viitsinud midagi retsepti järgi vaaritada, aga nüüd, kus mul on uus kokaraamat, tuleb ju asju proovida. Haarasin täna härjal sarvist ja võtsin korraga ette neli retsepti – ajo pollo ehk küüslaugukana, aioli, cole slaw salati ja kodujuustukoogid. Retsepte ma natuke modifitseerisin nagu ikka, sest kuhu muidu panna näiteks 50g kodujuustu, kui retseptis käib 250g ja pakk oli 300-grammine.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Küüslaugukana nägi enne ahju panemist välja selline. Terve kana suured tükid, natuke oliiviõli, soola ja pipart, peale 8-10 viilutatud küüslauguküünt ja peotäis hakitud peterselli, üle kõige siristasin poole sidruni mahla. Mul küpses see 230 kraadi juures 50 minutit, kuigi raamat ütles, et 30-40 mintsa on paras. Ahjud on erinevad ja minul küüslaugud pruuniks ei kõrbenud nagu kokaraamatu pildil. Kokaraamat lubas küpsetada 225 –  250 kraadiga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Küpsepilt kah.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Selline õhtusöök. Cole slaw salat on see vasakpoolne hunnik ja koosneb tavalisest kapsast, sidrunimahlast, soolast ja majoneesist. Tegelikult oli retseptis veel fenkol ja pipar ja dijonisinep, aga neid ma ei pannud. Dijonisinepiga on selline lugu, et see, mida meil Eestist osta on õnnestunud, on osutunud vastikuks, no ei maitse meile. Lihatükikesest paremal on väike hunnik aiolit ja vot see on asi, mis tegi toidu eriti heaks. Koosneb see ainult majoneesist ja küüslaugust, küüslaugu riivisin majoneesi sisse ja pipra ja soola jätsin panemata. Koguseid ei oska öelda, viskan siukseid asju tunde järgi, kasutame Hellmansi majoneesi.

Ahh, ma pole üldse mingi retseptikirjutaja, kõik toidud leiutan ümber ja teen omal viisil. Ja õhtul pildistamine on ka täielik õudus, liiga pime on.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Kodujuustupannkoogid tulid sellised, et mehele hirmsasti maitsevad. Mina ei suutnud neid rohkem ära süüa kui ühe, sest kõht sai juba soolasest toidust liiga täis. Me uute toitumisharjumuste juures see on üks märkimisväärne asi, et toidukogused on üsna väikesed, kõht saab kiiresti täis. Tuleneb nimetet nähtus sellest, et toit on rammus, ega me või ja koorega siin ikka ei koonerda küll. Aga koogiretsept on selline: 4 muna, 250g kodujuustu, 2 spl psülliumikesti, 2 spl võid või kookosõli. Ma taignasse võid ei pannud, tahtsin pooliku kookoskoore paki tühjaks saada ja panin seda, natuke soola ja erütritooli panin ka, sest muidu tundus tainas jube mage. Võiga praadisin ja see oli üks hookuspookus, sest väga väikesed koogid pidi tegema, et seda vedelat ollust üldse oleks võimalik teistpidi keerata. Aga küpseks nad said ja maitsevad hästi.

Kui kedagi huvitab, mida ma päeva jooksul ära söön, siis lisaks siin eksponeeritule kuulub hommikupoolikusse kaks praemuna kahe viilu peekoni või singiga ja tomat või kurk, mille kõrvale joon vahukoorega kohvi. Ja ongi kõik, rohkem toitu ma enamasti päeva jooksul ei vaja. On üksikuid päevi, kui söön kahe korra asemel kolm toidukorda, täna näiteks võtsin töö juures õhtupoolikul natuke lillkapsavormi (umbes pool tassitäit) ja ühe sardelli. Söön ainult siis kui kõht on tühi ja täpselt nii palju, et kõht saaks korralikult täis. Hommikupooliku munarooga peaks vist hakkama vähendama, sest viimasel ajal tunnen pidevalt, et ei jaksa kaht muna ja kaht viilu sinki ära süüa, kõht saab hirmus täis sellest, eriti kui söön kõrvale ühe suure tomati. Maitea, kas magu on kokku tõmmanud või mis, aga väga vähe mahub sisse. Mingit vahepalade söömise vajadust ei ole, mingit magusaisu ei ole, toidumõtted mu peast valdavalt puuduvad. Ehk et jah, rõõmustan väga, et ma olen nüüd normaalne inimene, ühe funktsioonihäire olen enda juures igatahes parandanud, mu ebastabiilne veresuhkur ei piina mind enam.

Ehh, jalanumber on mul ka kokku tõmmanud. Ükspäev juba kirjutasin, et ei peagi enam ostma trennijalanõusid nr 39, vaid number väiksemad on täiesti ok. Eile leidsin endale linnast viimaks sobilikud saapad, nr 38. Ma algul ei julgenud seda numbrit proovida, sest mäletan, et varem ma ei suutnud sinna üldse jalgagi sisse suruda rääkimata sellest, et saabas oleks paras. Nüüd 39 loksub täiega ja nr 38 istub nagu valatult, varbast on parajalt ruumi ka veel ja kuskilt ei pigista. Ja ma pole veel normaalkaaluski, kaugel sellest. See on see asi, et süsivesikurikkal toidul elades olin ma igast otsast paistes kogu aeg. Vähe sellest, et peeglisse vaadates nägin seal hommikuti suurt vanamutinägu, ma olin jäme varbaotsani. Nr 38 on mu jalanumber olnud nooruses, see on mu õige number. Ja näed, ei olnud vaja minna podomeetriasse ega hankida endale tallatugesid nagu füsio ja arst soovitasid, sest probleem ei olnud selles, mul oli ainult vaja leida endale sobilik toit.

Puhkepäev

Pühapäev, september 21st, 2014

Puhkepäev igatepidi. Hommikuse jooksu tegin koos mehega, kuigi mulle üldse ei meeldi kellegagi koos joosta. Mõõtsime ühtlasi, kui suur see Järvakandi tee ring siis ikkagi on ja saime tulemuseks 7,4 km (7,5 tegelt, me algul kõndisime). Olen seda ringi varem jooksnud 56 minutiga, täna kulus 55 millegagi, ma olen üliaeglane ju. Mu samm on lühike, kohe väga lühike ja sedasi tippides tuli keskmiseks kilomeetri ajaks 7,27 mintsa. Omast arust kihutasin muidugi 🙂 Mrt-l on minuga raske sammu pidada, sest ta lihtsalt ei oska nii aeglaselt joosta.

Aga ma nüüd räägin teile! Ma olen paks ju, ikka veel 10+ kilo ülemäärast taaka tassin kaasas ja lisaks pole mulle joosta mitte kunagi meeldinud, ma pole seda üldse harrastanudki, ka nooruses mitte. Väljaarvatud millalgi 45-aastaselt, kui esimest korda jooksu avastasin enda jaoks ja nüüd, te kujutage ette, nüüd on jooksmine mu jaoks mõnus. See meeldib mulle. Loodetavasti lähen pinsile ka joostes 🙂 Eriti meeldib muidugi üksi joosta, oma mõtetes ja omas tempos, samas tänane mehega koos tiksumine aitas mul pikemat sammu harjutada. Ja ma muudkui mõtlen, et kas pole ikka imeline, et ma seda teen ja et ma suudan!!!

Koju jõudes hakkasin nagu tavaliselt elutoa vaibal võimlema, laps vaatas telkut ja oigas, et jube higihais on (räigelt palav hakkas hommikupäikeses joostes, ma vahel neil varastel trippidel peaaegu ei higistagi enam, sest pole eriline pingutus). Aga no ma ei tea… Ma esitasin pojale alternatiivi, milleks oleks paks ema pühapäeva hommikul diivaninurgas nisujahust ja suhkrust pannkooke söömas, et kas higistan siin või see teine variant, et ärgu kobisegu, võimlev ema on igatahes iga teismelise uhkus ja unistus 🙂

Mis ei tähenda, et täna pannkooke ei saand:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Mrt küpsetas õhtul kooke selle retsepti järgi. Ühe muna pani rohkem, sest meil need kapis seekord väga tillukesed on ja ma segasin kuivained kokku, kuhu kookosjahu läks ka terake rohkem, aga pmst sama retsept. Mees lisas ühe supilusikatäie erütritooli ka taignasse, et ikka magus oleks. Pole ammu pannkooki söönud, aga tavaliste kookide maitset igatahes mäletan ja mulle tundus, et maitsel pole mingit vahet. Koostis on ehk veidi sõmeram.

Me päeval käisime linnas ka, igast vajalikke asju ostmas. Ilmad on imelised, võinuks ju selle asemel hoopis aias midagi kraapida, aga ega ausalt üteldes siin polegi praegu muud teha kui ehk peenramaad läbi kaevata. Uue maasikapeenra tahaks ka teha kuhugi, aga seda võin teha ka kevadel.

Uus naabrinaine midagi me aia ääres kaevas ja kraapis kui linna minema asutasime ja ma oletasin, et ehk võtab välja kitseenelapõõsast. See kitseenelas on meie aiast tegelt nende aeda ennast ajanud aastatega. Ma siit meie poolt olen toda põõsast igal aastal kõvasti vähemaks võtnud, et muidu kipub mu köögiviljapeenrasse. Arutasime veel minnes mehega, et peaks ka sealt aia äärest juured välja kaevama ja selle põõsa kuhugi mujale ümber istutama, mulle meeldib kitseenela õite ja lehtedega roosikimpe teha. Mõtlesin juba välja ka, kuhu ühe jupi panen.

Õhtul tegin aias ringkäigu ja tadaaa! tutkit mul enam üldse mingit kitseenelat on siin! Naabrinaine oli kõik välja kaevanud, ka meie aiast, eks ta võrkaia alt õngitses, täiesti puhtaks oli aiaalune tehtud. Kui nii siis nii, ju mul polnud siis vaja seda. Kuna nüüdsel ajal oli suurem kitseenelapõõsas naabrite aias ja meie aias sellest ainult natuke järel, siis võibolla ta arvas, et hoopiski nende põõsas meie aeda ahistab ja sellepärast tõmbas kõik välja. Mulle muidu meeldis, et see põõsas andis privaatsust, kui peenra ääres toimetasin, nüüd on kõik abseluutselt lage. Aga ma mõtlen, et võibolla nad hakkavad sinna nüüd elupuid istutama, ühe korra oli naabritega jutuks, et tahavad need panna, et kõik nii otse läbi aia ei paistaks.

Mul ei ole tegelt mitte midagi selle vastu, et keegi mu eest mõne aiatöö ära teeb 🙂

Naljakas on mõelda, et see tagumine uus naaber oligi me naabritest viimane, kes polnud meie aias toimetamas käinud. Vana Harald käis paarkümmend aastat tagasi siinpool aeda võrkaia alt mätast ära kaevamas, et muidu teod lähevad nende aeda. Luule rappis meie aias sirelihekki ja mida kõike… Reena viskas meie aia taha lume oma aia tagant ja riisus kõik puulehed meie heki alla, Kuldar armastas me õunapuu alt õunu võtmas käia, sest enda aia nad tegid puudest nii tühjaks, et seal midagi saaki pole. Ei ole meil nüüd enam tigusid, pole seda aiaäärset õunapuud ega ka pärnapuid, mille lehed naabritele närvidele käisid. Kitseenelat ka enam pole. Rahu maa peal, veidrike agulis 🙂

Kaitstud: Kalmistukäigud

Laupäev, september 20th, 2014

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Kiri minevikust

Reede, september 19th, 2014

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: