Ärge minestage, hakkan jälle oma kerest rääkima 🙂 Peab ju tegema vahekokkuvõtteid. Tänasega on täis täpselt kolm kuud süsivesikuvaest elu, sel puhul tahaks midagi ütelda.
Välised muutused on sellised, et kaal on kukkunud 10 kg ja talje ümbermõõt on hetkel 81 cm. Ma jaanipäeval taljet ei mõõtnud ja tegelikult ei kaalunud ennast ka, aga umbes täpselt tean, milline olin, talje on vähenenud peaaegu 15 cm. Mis välistesse muutustesse puutub, siis veider on see, et kuigi me mehega oleme mõlemad kaalust 10 kilo kaotanud, märgatakse seda tema puhul iga päev ja tõepoolest peaaegu iga päev ma kuulen mõnd inimest hüüatamas, et mis sinuga juhtunud on ja kas naine ei anna enam süüa. On päevi, kus isegi mina kuulen seda mitmeid kordi Mrt-le öeldavat. Samas minu puhul ilmselt kaalulangus ei paista välja, sest on ainult paar inimest, kes seda märganud on, üks neist mu oma tütar ja teine tema tuttav, kes mind hommikul jooksmas nägi ja kommenteeris lapsele, et mul pidavat kena figuur olema. Vahel, kui mu toitumisharjumused on kellegagi jutuks tulnud, siis takseeritakse mind ja öeldakse, et oled vist jah natuke väiksemaks jäänud. Natuke. Hmmm. Omast arust olen väiksemaks jäänud palju, aga tegelt alles nüüd kui kümme kilo on läinud, olen hakanud selgelt tajuma, et mõõtmed on väiksemad ja kõvasti kergem on olla.
Kaalu langetamisega olen, niisiis, umbes poole peal, rasvunud enam ei ole, aga ülekaalu on ikka nii palju, et sisuliselt rasvumise piiri peal. Miinimum 10 kg pean veel maha võtma, aga kui ma vaatan peeglisse, siis ma ei saa aru, kust kõik need kilod veel maha näpistada. Ok, kõhu pealt üks kilo kindlasti ja teist nii palju jalgade pealt, aga mujal ei tundu enam midagi üleliigset olevat. Õnneks mu keha teab paremini.
Kolm kuud jutti olen jooksmas käinud igal hommikul, miinimum pool tundi ja peale sõrkimist teen igast harjutusi ja värke, mis valdavalt on jooga, kokku võtab hommikune võimlemine mul igast päevast ühe tunni ja see on üks mu päeva parimaid osasid. Jooksmisest satub kergesti sõltuvusse, eriti kui enam üldse mitte kusagilt ei valuta ja jalg tundub ütlemata kerge. Õhtuti, kui mees jooksma läheb, tuleb mul teinekord hull tahtmine ka uuesti dressid selga panna ja mõni kilomeeter lipata. Püüan siiski olla normaalne ja kui õhtul suur liikumise isu rahu ei anna, lähen välja kõndima, miinimum kuus kilti. Teisipäeviti on poolteist tundi korvpallitrenni ja sel päeval ma rohkem ei tõmble. Aga nädalavahetustel on laiemalt aega, siis teen ka pikemaid jookse.
Kõige suurem muutus süsivesikuvabal toidul olles on ikkagi see, mis toimub mu tervisega. Ja vot see on asi, mida ma oskan hinnata väga palju, sest ausalt üteldes olen viimastel aastatel olnud väga mures sellepärast, mis saab minust siis, kui veel vanemaks jään ja kõiksugu hädad süvenevad. Kaalusin isegi juba magamistoa allkorrusele kolimist, sest hommikune trepist alla tulemine oli selge piin ja võttis palju aega. Samamoodi olin hädas ka päevase toolilt püsti tõusmisega, kui olin näiteks paar tundi istunud, väga ettevaatlikult panin jalad maha, et tuvastada, millise nurga all on vähem valus. See valu võib olla tingitud borrelioosist või tont teab millest, aga see polnud ka kunagi täpselt samas kohas, vaid uitas mööda jalgu ringi. Vahel oli valus üks hüppeliiges, siis teine, siis erinevad sidemed hüppeliigese piirkonnas või päkk või säärelihas, vahel harva põlv. Hommikused stardivalud on täielikult kadunud. Neid valusid ei ole enam isegi siis kui olen eelmisel õhtul jalad kõndimisega ära väsitanud.
Mu varbavalu on haihtunud! Juba viis-kuus aastat ei ole ma saanud kõndida ja joosta valuta rohkem kui kolm kilti, nüüd võin joosta kaheksa kilti ja sinna otsa kõndida näiteks kuus kilti ja ei mingit valu, isegi valuaimdust enam mitte. Viimasel kuul on isegi päkkade tuimus pikkadel jooksudel kadunud, varem kippusid päkad ja varbad surema kui rohkem kui kolm-neli kilomeetrit jooksin, sedagi ei ole enam.
Tavaliselt oli nii, et vasaku jala varbavalu tuli mul sportides kohe kui jalgadel oli palav. Eile kossutrennis oli saal hullult soe ja viimase pausi ajal tundsin, et jalad lihtsalt kuumavad tossude sees, aga valu ikkagi ei tulnud. Võtsin pausi ajal tossud ära, jahutasin natuke ja asi korras.
See õudne varbavalu (tunne nagu noaga lõigataks varvast otsast) tuli mul tihti ka pikkadel sõitudel autoroolis olles. Vahet polnud, mis mul jalas oli, isegi avarate kotadega olen pidanud Saaremaale sõites poolel teel kinni pidama, et jalga masseerida ja natuke ümber auto hüpata, et veri läheks käima ja valu kaoks. Teinekord tegin saja kilomeetri peal kaks peatust, sest ei suutnud piinava valu tõttu paigal istuda. Vähe sellest, ka pikalt töölaua taga istudes võis mul teinekord varvas sedasi valutama hakata, et pidin kinga jalast võtma. Eriti tore oli, kui see juhtus tähtsal koosolekul, siis ma olin hädas. Mitte mingit rahuolekus jalavalu ei ole mul enam!
Mu “katus ei sõida” enam! Teine asi, mille pärast olen pikematel sõitudel pidanud auto kinni pidama, et hinge tõmmata, natuke liigutada ja toibuda mingist tundmatust häirest, oli “katuse sõitmise tunne.” Mitte peapööritus, vaid just selline tunne, et katus sõidab, pea hakkas surisema ja pilt kippus eest kaduma. Sellega kaasnes tihti ka õhupuudus. Eriti hull oli kuuma ilmaga (konditsioneergi ei aidanud!), seda juhtus mul ka kontoris olles ja ükskord panin isegi poe kinni ja kõndisin apteeki validooli ostma. Pikal sõidul olid mul enamasti kaasas õunad ja validool ja nende manustamine leevendas olukorda. Ma ei tea, kas see oli kõrgest vererõhust või liiga madalaks kukkunud veresuhkrust. Nüüd olid ju alles hiljaaegu väga kuumad ilmad, aga seda häiret polnud mul kordagi.
2010. aastal, kui laevalubade pärast veresuhkrut ja vererõhku mõõdeti, oli veresuhkur 6,2 ja vererõhk 155/108, mis on mõlemad selgelt liiga palju. Täpselt ei mäleta, kas see oli tol korral või mõnel teisel, kui perearst tahtis välja kirjutada vererõhuravimid, millega ma polnud nõus ja lubasin, et hakkan ennast hoopis rohkem liigutama ja siis vaatame, kas on rohtu vaja või mitte. 2013. aastal mõõdeti mul vererõhuks 137/94, alumine ikka liiga kõrge. Väga kõvasti olin sporti teinud vahepeal. Nüüd ükspäev mõõtsin mitmel korral päeva lõikes ja sain oma vererõhu keskmiseks näiduks 134/84, mis on ju jummalast ok.
Mul on tuline kahju, et perearstid ei oska anda toitumissoovitusi. Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks saanud oma arstilt esmajärjekorras soovituse vältida suhkrut ja tärklist, arstid kirjutavad kõrge vererõhu korral lihtsalt ravimid välja ja asi mutt. Sama on veresuhkruga.
Kui nüüd keegi arvab, et rasva ja munade peal elades läheb kolesterool liiga kõrgeks, siis võibolla tõesti, et mõnel läheb, mul pole seda viimasel ajal mõõdetud (vanasti võis see mul olla nii 8,6 kui 5,6). Aga kolesterool on selline nähtus, mida inimese organism vajab ja mida vähem seda sisse sööd seda rohkem su organism seda ise toodab. Nii et kahtlane, kas kolesteroolirikkaid toite süües on üldse võimalik endal see näit üles ajada, mu mees pugib rasvast toitu ja kanamune kahe suupoolega ja ta üldkolesterool oli 4,7, see on ju ekstra madal. Liiatigi on uurimused tõestanud, et naised, kelle kolesteroolitase on vanast peast kõrgem, elavad kauem. Kuna kolesterooliravimitel on kõrvalmõjud nagu igal muul ravimil (osad on olnud surmavad nii, et ravimeid on tagantjärele müügilt kõrvaldatud), siis ei hakkaks ma neid ilmselt ka relva ähvardusel neelama, olgu mu näit mis tahes. Ja mul on tõeliselt kahju ühest tuttavast vanainimesest, kes on juba 15 aastat kolesteroolialandajaid neelanud ja ta kolesteroolitase ei ole sellest langenud, vaid on aastatega tõusnud ja see teeb teda murelikuks. Kolm korda võite arvata, milliseid toitumissoovitusi ta oma arstilt aastast aastasse saab… Täiesti kõhna inimesega on tegu, muide.
Mul ei tule kohe korraga meeldegi, mis muutusi uutmoodi söömine kõik veel kaasa on toonud. See võibolla on natukesest kaalulangusest tingitud, aga näiteks ei jää mul enam öösiti hing kinni kui kogemata selili magan. Mulle meeldib selili magada, aga kui oled mitmel korral ärganud lämbumistunde peale, siis üritad seda igati vältida. Seda õudust enam ei esine. Meie emal oli see häire vist suurema osa elust, jube hirmutav oli kuulda, kuidas tal magades hing kinni jäi pikalt-pikalt, aga ta ei ärganud selle peale, ju oli harjunud. Ma kartsin, et ta sureb ära ja käisin teda üles raputamas neil puhkudel.
Tahate, ma räägin kõhutuultest ka? Inimesel ikka ju on vahel gaasid, mitte et neist peaks lõhkema hakkama, aga natuke üks ja teine toit ju ikka gaase tekitab. Mul pole mingeid gaase. Kohe üldse ei ole. Võin süüa kapsasalatit majoneesiga, kapsas ju ikka inimestel gaase tekitab, aga vot nüüd enam ei tekita. See peab olema puhtalt suhkrust loobumise tulemus.
Mu käed ja jalad ei ole igapäevaselt turses. Mul ei tule keset päeva töölaua taga uni peale nagu varem.
Mis siis veel? Kõrv ei valuta enam. Ahh, ma olen sellest ja kõigest muust juba rääkinud! Vahepeal hakkasin magusaid õunu sööma, aga neis on ikka nii palju suhkrut, et isegi üht õuna päevas ei või ma endale lubada. Väga vastik on see tunne, kui avastad, et pagan küll, kõrvavalu hiilib tagasi. Ma ei fantaseeri, see ON nii. Mulle on juba öeldud, et mõtlen neid asju välja, aga ausõna, ma panen kirja ainult need nähtused, mida enda juures täheldan ja nii see on. Kui kõrvavalu suhkruvabal elul püsides tagasi tuleb, pean laskma ennast eriarstil uurida.
Üht asja veel tahan ütelda. Süsivesikuvabal toidul elamine ei ole dieet. Minu puhul on see ilmselgelt eluaegne projekt ja kestev elustiil, sest olen oma insuliinitasakaalu aastatega tuksi teinud ja ei tea muud võimalust ennast hästi tunda ja normaalkaalus püsida ning ilma nõrkushoogudeta elada. Ma talun tühja kõhtu pikali kukkumata ja see on suurepärane tunne.
Ja seda ka veel, et kaalu langetamiseks ei ole vaja mitte tahtejõudu vaid teadmisi. Kõik figuurisõbrad, kaalujälgijad ja muud kalorid-sisse-kalorid-välja dieedid on enesepiinamine, need pole jätkusuutlikud, sest on üles ehitatud näljatundele. Tean, olen kogenud. Minu kõht on täis.