Olime mehega Saaremaal. Ilm oli merele minekuks ideaalne ja võrgulkäik oli meil ka plaanis, aga… Ma vedasin enne oma mehe metsa puravikule ja väsitasin ta nii palju ära, et merele enam minna ei jaksanudki. Tegelikult olin ma ise enne veelgi rohkem pidur, sest mõtlesin, et ok, viime paadi randa ja käime ühe korra võrgul ja mis edasi? Paat jääb sadamasse ja ma käin seda üksi vahtimas kuni külm peale tuleb, sest Mrt-l pole lähiajal aega suvilasse tulla. Tundus, et selle ühe võrgulkäigu pärast pole asi vaeva väärt ega pole ka mõtet võrguloale raha kulutada üheks korraks ja nii me siis lihtsalt puhkasime saarel. Järgmine nädalavahetus on tuuline ja ega ma sedasi üksi ka merele ei lähe ju. Kui puravike korjamine ja jooksutrennid välja arvata, siis muud me ei teinudki kui ainult puhkasime. Muru niitmine ja sauna kütmine on ka puhkus. Kümme tundi jutti magasime öösel. Kümme tundi!!!
Mees on kooli algusest täiega kutu, loodetavasti nüüd lõpeb ära see hullus, et iga päev peab kell kuus tööle minema. Aga mis sa arvad? Ta teeb nädalavahetusel ka tööd ju! Isegi laevas kougib oma läpaka välja ja muudkui arendab oma süsteeme. Sellepärast ma peangi ta vahepeal metsa tirima, et natukegi saaks tööst eemale.
Ega me kalata ei jäänud. Tagasiteel keerasime Liiva poodi ja märkasime, et restorani taga on suur silt, mis kalapoele viitab. Imekombel on see pood ka pühapäeval kella kolmeni lahti ja see on tõesti üks maailmatore leid. Me ei teadnud seda kohta varem sellepärast, et seda enne polnudki, nad ainult kuu aega on lahti olnud. Kalapoodi peab üks perekond, mees käib kalal ja naine müüb. Meie ostsime sealt mitu kilo räime, mis oli tulnud hommikul kell üheksa (just nii täpse vastuse sain, kui küsisin, millal püütud). Kenad paksud räimed on. Muidu seal oli igasugu nassvärki, vähemalt seitset sorti värsket kala ja ahvenafileed ja kalamarja ja suitsukala oli ka, isegi lesta müüdi puhastatud kujul. Enamus kala oli tulnud merest, aga ka ühe kohaliku kasvataja forellid olid letis ja rootslaste magusad heeringamarineeringud, mitut sorti purki aetud kala. Meil oli lisaks külmakastile kaasas üks termokott, sinna oma kalad panime ja jäämasinast soovitati veel ka jääd peale kühveldada, et paremini külma hoiaks. Imeline! Ma pole kusagil kalapoes midagi sellist näinud, et nurgas on suur jäämasin, kust klient võib kühvliga jääd kaladele peale uhada. Kui Muhusse satute, siis see kalapood on absoluutselt kohustuslik kõigile, ma ütlen. Soovin neile pikka iga!
Midagi pilte kah:
Suvila taga metsas on meil sellised iludused.
Suur seen ja väike seeneline.
Võtsin mõned seened määramise huvides täie jalaga üles. Kas teadsid, et seenel ei ole juurikat ja terve seene üles tõmbamine on ok? Sest seen areneb oma niidistikust ja seene maast lahti rebimine niidistikku ei kahjusta. Mina seda, muide, varem ei teadnud, alles tänavu sain ühe seeneteadlase poolt valgustatud. Me leidsime seekord palju harilikke kivipuravikke ja mõne männi-kivipuraviku, neid polnud ma varem korjanud. Olen vaimustuses nende magusast maitsest ja mõnusalt krõmpsust konsistentsist. Enamuse puravikke panin marinaadi, aga kõige ilusamad kivipuravikud küpsetasin ahjus või ja kõva riivjuustuga, ise leiutasin siukse retsepti ja jube hea sai.
Lõikasin puravikest viilud, umbes ühe sentimeetri paksused või nats õhemad, ladusin vormi, peale panin mõned õhukesed võilaastud ja meresoola, kõige otsa riivisin üht kõva emmentalitüüpi juustu, mille nimegi ma ei tea, sest ostsime seda Maximast. Tahtsime osta parmesani, aga seda poes polnud ja müüja soovitas letist mingit tundmatut juustu. Mujale poodi ka minna ei viitsinud, olime Maxima juures sellepärast, et sealt pakiautomaadist kaup ära võtta, muidu me üldiselt seal poes ei käi. Hädapärane juustulahendus töötas väga hästi. Küpsetasin puravikke 200 kraadiga umbes 20 minutit ja sedasi osad paksemad seenelõigud jäid isegi krõmpsud. Mulle maitseb ja praegu kuulen, et mehed ka köögis seda süüa matsutavad. Mrt-le väga teravad juustud tegelt ei meeldi.
Meil oli täna imeline kokandusõhtu. Sel ajal kui ma seeni marineerisin (õudselt hea marinaad tuli täna!) puhastas mees räimed ja pani osa neist marineerima. Muist kalu ta praadis ära ja osad jäid homseks, sest tahan neid ahjus teha. Kahetsesin, et ainult kolm kilo räimi võtsime, aga eks ma lähen ju sinna jälle. Kui ise ei viitsi võrgul käia, võib ju kalad omale külmkappi osta. Tänavu ongi nii imelik, et sügavkülmik on tühi ja välja lülitatud, sest sinna ei ole midagi panna. Ostsime hiljuti uue suure külmiku ja selle sügavkülmaosa on nii suur, et seni on kõik ära mahutanud, mis hoidistamist vajab.
Mis siis veel ütleks? Kui seda seenetoidu pilti vaadata, siis tundub, et pildilt on puudu hakitud petersell või mingi muu roheline, mis iludusi ilmestaks.
Suvilast sõitsime koju Kuressaare kaudu, sest mul oli uusi saalitosse vaja ja nendega oli kiire. Üks kossutrenn on sel hooajal olnud ja peale seda järgmisel hommikul olid mu kannad täiesti tapetud. Kuna sama probleem oli mul ka eelmisel hooajal, jõudis mulle viimaks kohale, et asi on mu peentes kossutossudes. Käin ju juba mitu kuud iga päev jooksmas Mizunodega ja mu jalgadel pole häda midagi. Nüüd siis peale üht ainukest kossutrenni mu jalad ütlevad üles ja muud põhjust ei oska arvata. Ostsin mingid imelikud jalanõud, ühed Sketchersid, millel ülimõnusad tallad, mis peaksid ennast mu jala järgi vormima. Nende vastupidavuses ma küll nats kahtlen, aga eks saab näha. Dušši all käimiseks ostsin uued plätud ka, tavalised varbavahed, mis maksid €2,70. Mul on paljajalu pesuruumides käimise suhtes väike paranoia.
Ja teate mis? Mu jalanumber on jälle 38 või vahel ka 38,5 kui midagi lahedamat vajan, mitte 39 nagu viimased kümme aastat. Sellepärast, et olen 9 kg kaalust kaotanud ja nii ongi, suureks jääb nii müts kui saabas. Ei olegi nii, et inimene jääb vanemaks ja jalg vajub ära nagu üldiselt arvatakse. Täna ostetud tossud ja plätud on mõlemad nr 38 nagu mul nooruses on alati olnud, täiesti parajad.
Kuna linna kaudu sadamasse sõitsime, jäid meile autosse ka need adapterid, mille Leisis maha pidime panema. Sorry! Ükspäev tuleme uuesti.
Õhtul käisime kossu vaatamas, kohalik meeskond mängis Oklahomaga ja tegi neile pähe. Esimene veerand oli lausa piinlik, sest punktivahe keris ennast kahekümneni. Imelik mäng oli, vastasel polnud üldse mingit mängumustrit, iga mees muudkui ise üritas lopsida ja polnud neil treeneritki. Sellepärast oli natuke igav.
Ongi nagu kõik. Marineeritud puravikke ja kuuseriisikaid on meil juba umbes 30 purki ja ma leian, et nüüd vist aitab küll.
Aa, seda ka veel, et laps on meil ikka täitsa suur mees juba. Mõnus elu on tal muidugi, kui lapsevanemad lähevad ööseks suvilasse. Sõbrad tulevad külla ja nagu ma aru sain, siis mõned neist ööbisid seekord me elutoa põrandal… Täna käis laps sõpradega pealinnas kinos. Et jah, ongi nii suur juba, et istub rongi ja sõidab linna ja hängib seal ringi ja ema-isa enam ei pabistagi kui ta nii teeb. Imelik.