Puhkepäev igatepidi. Hommikuse jooksu tegin koos mehega, kuigi mulle üldse ei meeldi kellegagi koos joosta. Mõõtsime ühtlasi, kui suur see Järvakandi tee ring siis ikkagi on ja saime tulemuseks 7,4 km (7,5 tegelt, me algul kõndisime). Olen seda ringi varem jooksnud 56 minutiga, täna kulus 55 millegagi, ma olen üliaeglane ju. Mu samm on lühike, kohe väga lühike ja sedasi tippides tuli keskmiseks kilomeetri ajaks 7,27 mintsa. Omast arust kihutasin muidugi 🙂 Mrt-l on minuga raske sammu pidada, sest ta lihtsalt ei oska nii aeglaselt joosta.
Aga ma nüüd räägin teile! Ma olen paks ju, ikka veel 10+ kilo ülemäärast taaka tassin kaasas ja lisaks pole mulle joosta mitte kunagi meeldinud, ma pole seda üldse harrastanudki, ka nooruses mitte. Väljaarvatud millalgi 45-aastaselt, kui esimest korda jooksu avastasin enda jaoks ja nüüd, te kujutage ette, nüüd on jooksmine mu jaoks mõnus. See meeldib mulle. Loodetavasti lähen pinsile ka joostes 🙂 Eriti meeldib muidugi üksi joosta, oma mõtetes ja omas tempos, samas tänane mehega koos tiksumine aitas mul pikemat sammu harjutada. Ja ma muudkui mõtlen, et kas pole ikka imeline, et ma seda teen ja et ma suudan!!!
Koju jõudes hakkasin nagu tavaliselt elutoa vaibal võimlema, laps vaatas telkut ja oigas, et jube higihais on (räigelt palav hakkas hommikupäikeses joostes, ma vahel neil varastel trippidel peaaegu ei higistagi enam, sest pole eriline pingutus). Aga no ma ei tea… Ma esitasin pojale alternatiivi, milleks oleks paks ema pühapäeva hommikul diivaninurgas nisujahust ja suhkrust pannkooke söömas, et kas higistan siin või see teine variant, et ärgu kobisegu, võimlev ema on igatahes iga teismelise uhkus ja unistus 🙂
Mis ei tähenda, et täna pannkooke ei saand:
Mrt küpsetas õhtul kooke selle retsepti järgi. Ühe muna pani rohkem, sest meil need kapis seekord väga tillukesed on ja ma segasin kuivained kokku, kuhu kookosjahu läks ka terake rohkem, aga pmst sama retsept. Mees lisas ühe supilusikatäie erütritooli ka taignasse, et ikka magus oleks. Pole ammu pannkooki söönud, aga tavaliste kookide maitset igatahes mäletan ja mulle tundus, et maitsel pole mingit vahet. Koostis on ehk veidi sõmeram.
Me päeval käisime linnas ka, igast vajalikke asju ostmas. Ilmad on imelised, võinuks ju selle asemel hoopis aias midagi kraapida, aga ega ausalt üteldes siin polegi praegu muud teha kui ehk peenramaad läbi kaevata. Uue maasikapeenra tahaks ka teha kuhugi, aga seda võin teha ka kevadel.
Uus naabrinaine midagi me aia ääres kaevas ja kraapis kui linna minema asutasime ja ma oletasin, et ehk võtab välja kitseenelapõõsast. See kitseenelas on meie aiast tegelt nende aeda ennast ajanud aastatega. Ma siit meie poolt olen toda põõsast igal aastal kõvasti vähemaks võtnud, et muidu kipub mu köögiviljapeenrasse. Arutasime veel minnes mehega, et peaks ka sealt aia äärest juured välja kaevama ja selle põõsa kuhugi mujale ümber istutama, mulle meeldib kitseenela õite ja lehtedega roosikimpe teha. Mõtlesin juba välja ka, kuhu ühe jupi panen.
Õhtul tegin aias ringkäigu ja tadaaa! tutkit mul enam üldse mingit kitseenelat on siin! Naabrinaine oli kõik välja kaevanud, ka meie aiast, eks ta võrkaia alt õngitses, täiesti puhtaks oli aiaalune tehtud. Kui nii siis nii, ju mul polnud siis vaja seda. Kuna nüüdsel ajal oli suurem kitseenelapõõsas naabrite aias ja meie aias sellest ainult natuke järel, siis võibolla ta arvas, et hoopiski nende põõsas meie aeda ahistab ja sellepärast tõmbas kõik välja. Mulle muidu meeldis, et see põõsas andis privaatsust, kui peenra ääres toimetasin, nüüd on kõik abseluutselt lage. Aga ma mõtlen, et võibolla nad hakkavad sinna nüüd elupuid istutama, ühe korra oli naabritega jutuks, et tahavad need panna, et kõik nii otse läbi aia ei paistaks.
Mul ei ole tegelt mitte midagi selle vastu, et keegi mu eest mõne aiatöö ära teeb 🙂
Naljakas on mõelda, et see tagumine uus naaber oligi me naabritest viimane, kes polnud meie aias toimetamas käinud. Vana Harald käis paarkümmend aastat tagasi siinpool aeda võrkaia alt mätast ära kaevamas, et muidu teod lähevad nende aeda. Luule rappis meie aias sirelihekki ja mida kõike… Reena viskas meie aia taha lume oma aia tagant ja riisus kõik puulehed meie heki alla, Kuldar armastas me õunapuu alt õunu võtmas käia, sest enda aia nad tegid puudest nii tühjaks, et seal midagi saaki pole. Ei ole meil nüüd enam tigusid, pole seda aiaäärset õunapuud ega ka pärnapuid, mille lehed naabritele närvidele käisid. Kitseenelat ka enam pole. Rahu maa peal, veidrike agulis 🙂