Pole ammu viitsinud midagi retsepti järgi vaaritada, aga nüüd, kus mul on uus kokaraamat, tuleb ju asju proovida. Haarasin täna härjal sarvist ja võtsin korraga ette neli retsepti – ajo pollo ehk küüslaugukana, aioli, cole slaw salati ja kodujuustukoogid. Retsepte ma natuke modifitseerisin nagu ikka, sest kuhu muidu panna näiteks 50g kodujuustu, kui retseptis käib 250g ja pakk oli 300-grammine.
Küüslaugukana nägi enne ahju panemist välja selline. Terve kana suured tükid, natuke oliiviõli, soola ja pipart, peale 8-10 viilutatud küüslauguküünt ja peotäis hakitud peterselli, üle kõige siristasin poole sidruni mahla. Mul küpses see 230 kraadi juures 50 minutit, kuigi raamat ütles, et 30-40 mintsa on paras. Ahjud on erinevad ja minul küüslaugud pruuniks ei kõrbenud nagu kokaraamatu pildil. Kokaraamat lubas küpsetada 225 – 250 kraadiga.
Küpsepilt kah.
Selline õhtusöök. Cole slaw salat on see vasakpoolne hunnik ja koosneb tavalisest kapsast, sidrunimahlast, soolast ja majoneesist. Tegelikult oli retseptis veel fenkol ja pipar ja dijonisinep, aga neid ma ei pannud. Dijonisinepiga on selline lugu, et see, mida meil Eestist osta on õnnestunud, on osutunud vastikuks, no ei maitse meile. Lihatükikesest paremal on väike hunnik aiolit ja vot see on asi, mis tegi toidu eriti heaks. Koosneb see ainult majoneesist ja küüslaugust, küüslaugu riivisin majoneesi sisse ja pipra ja soola jätsin panemata. Koguseid ei oska öelda, viskan siukseid asju tunde järgi, kasutame Hellmansi majoneesi.
Ahh, ma pole üldse mingi retseptikirjutaja, kõik toidud leiutan ümber ja teen omal viisil. Ja õhtul pildistamine on ka täielik õudus, liiga pime on.
Kodujuustupannkoogid tulid sellised, et mehele hirmsasti maitsevad. Mina ei suutnud neid rohkem ära süüa kui ühe, sest kõht sai juba soolasest toidust liiga täis. Me uute toitumisharjumuste juures see on üks märkimisväärne asi, et toidukogused on üsna väikesed, kõht saab kiiresti täis. Tuleneb nimetet nähtus sellest, et toit on rammus, ega me või ja koorega siin ikka ei koonerda küll. Aga koogiretsept on selline: 4 muna, 250g kodujuustu, 2 spl psülliumikesti, 2 spl võid või kookosõli. Ma taignasse võid ei pannud, tahtsin pooliku kookoskoore paki tühjaks saada ja panin seda, natuke soola ja erütritooli panin ka, sest muidu tundus tainas jube mage. Võiga praadisin ja see oli üks hookuspookus, sest väga väikesed koogid pidi tegema, et seda vedelat ollust üldse oleks võimalik teistpidi keerata. Aga küpseks nad said ja maitsevad hästi.
Kui kedagi huvitab, mida ma päeva jooksul ära söön, siis lisaks siin eksponeeritule kuulub hommikupoolikusse kaks praemuna kahe viilu peekoni või singiga ja tomat või kurk, mille kõrvale joon vahukoorega kohvi. Ja ongi kõik, rohkem toitu ma enamasti päeva jooksul ei vaja. On üksikuid päevi, kui söön kahe korra asemel kolm toidukorda, täna näiteks võtsin töö juures õhtupoolikul natuke lillkapsavormi (umbes pool tassitäit) ja ühe sardelli. Söön ainult siis kui kõht on tühi ja täpselt nii palju, et kõht saaks korralikult täis. Hommikupooliku munarooga peaks vist hakkama vähendama, sest viimasel ajal tunnen pidevalt, et ei jaksa kaht muna ja kaht viilu sinki ära süüa, kõht saab hirmus täis sellest, eriti kui söön kõrvale ühe suure tomati. Maitea, kas magu on kokku tõmmanud või mis, aga väga vähe mahub sisse. Mingit vahepalade söömise vajadust ei ole, mingit magusaisu ei ole, toidumõtted mu peast valdavalt puuduvad. Ehk et jah, rõõmustan väga, et ma olen nüüd normaalne inimene, ühe funktsioonihäire olen enda juures igatahes parandanud, mu ebastabiilne veresuhkur ei piina mind enam.
Ehh, jalanumber on mul ka kokku tõmmanud. Ükspäev juba kirjutasin, et ei peagi enam ostma trennijalanõusid nr 39, vaid number väiksemad on täiesti ok. Eile leidsin endale linnast viimaks sobilikud saapad, nr 38. Ma algul ei julgenud seda numbrit proovida, sest mäletan, et varem ma ei suutnud sinna üldse jalgagi sisse suruda rääkimata sellest, et saabas oleks paras. Nüüd 39 loksub täiega ja nr 38 istub nagu valatult, varbast on parajalt ruumi ka veel ja kuskilt ei pigista. Ja ma pole veel normaalkaaluski, kaugel sellest. See on see asi, et süsivesikurikkal toidul elades olin ma igast otsast paistes kogu aeg. Vähe sellest, et peeglisse vaadates nägin seal hommikuti suurt vanamutinägu, ma olin jäme varbaotsani. Nr 38 on mu jalanumber olnud nooruses, see on mu õige number. Ja näed, ei olnud vaja minna podomeetriasse ega hankida endale tallatugesid nagu füsio ja arst soovitasid, sest probleem ei olnud selles, mul oli ainult vaja leida endale sobilik toit.