Selle loo sissejuhatuseks lubatagu meenutada, mida ütlesid tervisekonverentsi sisse juhatades nii maavanem kui dr Zilmer. Nad juhtisid tähelepanu ühele ilmselgele asjaolule. See on see asi, et kui harida meest, siis saabki ainult mees haritud, aga kui harida naist, saab targaks terve suguvõsa . Saalis oli 8 meest, kokku osalejaid 150 🙂
Aga mehed loevad nüüd iseenesestmõistetavalt kogu olulist infi siit blogist 😀
Zilmeri teine loeng oli toidulisanditest. Alustuseks rääkis ta sellest, et haiguspuhune söömine tuleb iga pikaajalise ravimi tarbimisega paika panna ja see kehtib mistahes ravimi puhul, mida võetakse kauem kui üks kuu. Kas siin leidub kedagi, kellele perearst on toitumissoovitusi andnud pika ravi korral?
Nojah. Fakt on see, et inimese organism ei saa alati kõike vajalikku toidust kätte. Näiteks spinatis on palju kaltsiumi, aga seda inimorganism sealt kuigivõrd endasse salvestada ei suuda. Kui näiteks ravim vajab kaltsiumi ainevahetust, tuleb appi võtta lisaained. Arstist, kes tegeleb ainult ravimitega, pole tolku, ütles Zilmer.
Pikalt rääkis Zilmer sellest, et arst ei saa ületada ravimi toime puhul bioloogilise vastuse protsenti. Ravimi toimevastus on tavaliselt 15-25%, vahel harva 45%. Teda ärritab alati väga palju see, kui kuuleb mõnd inimest arsti kirumas, et näed, kirjutas mulle ravimi välja ja see ei mõju. Arst bioloogilisse vastusesse sekkuda ei saa mitte kuidagi, see on iga inimese puhul erinev. Olgem siis arusaajad!
Aga toidulisandid nüüd. Koensüüm Q10 näiteks. Q10 on inimese organismis nagu ainuke ristmik suures linnas, kõik käib sealt läbi. Õigeks manustamiseks peab see kindlasti olema õlikapslis. Äärmiselt vajalik organismile, eriti vanemas eas. Kui seda võtma hakata siis paar nädalat kindlasti järjest manustada 60 mg.
D-vitamiin. Seda peab Eestis raudselt juurde võtma (muide, rootsi lchf-toitujatel on see ka tungivalt soovitatud). Kui D on organismis üle 50 nmol/l, pole vaja juurde võtta, aga kui alla 50, siis võetagu. Eesti inimesel kipub see näit olema 37,5, mis on liiga madal. Soovitatakse 25mcg päevas D-vitamiini juurde võtta, see on 1000 ühikut. 4000 ühikut päevas on maksimaalne, üle selle juba liiga palju. D-vitamiinil on muidu pikk varu, see püsib kuid, aga see, mille oled manustamisega üles tõstnud, ei püsi üle kolme nädala.
Vahemärkusena ütlen, et tänavune suur päikeseline suvi mõjus mu mehe D-vitamiinisisaldusele väga hästi, vist päike maratonirajal kärtsatas, igatahes septembri keskel oli tal D-vitamiini organismis kohe nagu täitsa palju üle 🙂 Muidu septembrist kevadeni soovitatakse juurde manustada.
Oomega-3. Kui optimaalne oomega-6 ja oomega-3 suhe on inimesel 2:1, siis Eestis on see 28:1. Sööge rasvast merekala, saate oomega-3 taset tõsta. Muide, kasvanduse kalade söömisest ei pruugi suuremat kasu olla.
E-vitamiinil on 8 looduslikku vormi. Kui seda üldse ekstra kasutada, siis ainult looduslikke vorme. (selle kohta ma pole eriti midagi üles kirjutanud, ju ei olnud tähtis.)
Mg B6. Vot seda asja me võtame mehega alailma, sest muidu mehel tulevad joostes krambid ja minul hakkavad öösiti surema käed. Inimese keha vajab Mg igal pool, igas rakus. Magneesiumipuudus tekitab muuhulgas väsimust. Ka kõikvõimalikud närviprobleemid on Mg vaegusega seotud. Organismile meeldib, kui manustad seda järjest vähemalt neli nädalat. Siis on mõistlik teha paus 3-4 nädalat ja edasi võiks seda endale sisestada paar korda nädalas.
Rohkem polegi midagi öelda. Me ausalt üteldes peale magneesiumi midagi juurde võtnud polegi vist iial. Lihtsalt lambist, et võibolla on mu D-vitamiin madal, pole nagu mõtet seda ostma hakata. Zilmer soovitas, et laske arstil mõõta, aga minu teada perearst uduumbes selle peale, et patsient tahab huvi pärast teada, aga kaebusi ei ole, ei tee mingeid uuringuid. Raha eest võibolla kusagil saaks kõiki proove teha, aga kui maksad maksu muudkui siis on mu meelest lausa vale minna neid asju oma raha eest uurima.
Ma arvan, et kui oled otsustanud mingeid toidulisandeid endale sisestada, siis apteeker oskab soovitada, millist osta.