Tark oleks olnud teha neid kukleid täpselt retsepti järgi, aga meil ei olnud kodus pofiberit. Ausalt üteldes ma isegi ei teadnud, kuidas see kartulikiud välja võiks näha, sellepärast katsetasin nii, et asendasin retseptis pofiberi psülliumiga. Väga hästi töötas see variant, kuklid isegi kerkisid ja puha.
Kuna oleksin tahtnud, et konsistent on väheke kiulisem, tellisime LCHF-poest pofiberit ja eile katsetasin uuesti sama retsepti õigete koostisosadega. Kuna panin kogemata (või meelega?) liiga palju hapukoort, jäi tainas vedel ja uhasin suvalt mandlijahu ja nats kartulikiudu juurde. Tuksi läks mul see küpsetamine, sain hea hunniku tainast, aga kuklid ei kerkinud, siuksed täitsa plönnid jäid. Aga maitsvad ikkagi. Mulle meeldib neid nii süüa, et määrin paksu kihi võid peale ja nii sööngi.
Meil ahi on selline, et küpsetasin kõigepealt 180 kraadiga 20 minutit tavalise režiimiga ja siis veel 5 minutit pöördõhuga, muidu ei läinud pealt pruuniks. Iseenesest ju vägagi mõnusad leiutised, nendega saab burksi teha ja niisama võileiva moodi asja. Meile mooniseemned ei meeldi, sest ei viitsi neid pärast hammaste vahelt nokkida, sellepärast tegin seesamiseemnetega.
Hea avastus oli, et LCHF-poest saab ka steviaga ketšupit. Meil see ketšup, mille Rootsist tõime, on ammu otsas ja Eesti poodides on suhkruvabad ainult sukraloosiga, mistap oleme siin ilma ketšupita elanud vahepeal. Mrt armastab ketšupit uhada ikka ühe ja teise asja peale, nüüd see on meil kapis jälle olemas.
Aga ühe ostuga sealt poest sai meil nalja. Me absull ei teadnud, kuidas üks shirataki riis peaks välja nägema ja oma naiivsuses arvasin, et ju ta on nagu tavaline riis, et keedad ja paisub ja… Ehheee! Tegelt on valged terakesed vedeliku sees hulpimas ja kui ma seda pakki nüüd oma külmkapis vaatan, ei teki mu kõrvade vahel vähimatki ideed kuidas seda asja süüa või serveerida. Ma olen natuke rumal välismaiste toiduainete asjus. Küllap leian lchf-blogidest mõne retsepti. Täitsa naljakas on see väike vedel pakike 🙂
Ma tulen 29ndal kiirvisiidile, saada mulle nimekiri, kui miskist kaupa siit tahte. 😉
Oo, jaa, tahme!
A mis te tahte? Ma tahaks ka äkki siis 😀
Steviaga ketšupit eelkõige, sest see Felixi oma on parem kui Eestist ostetu. Ja siis tahaks veel vähemalt ühte raamatut… või kahte… või isegi kolme…
Sander ka tunneb siin ketšupist puudust mõnikord, mul endal pole nagu isutanud eriti selle järele. Muide, ma otsin siin saarel juba teist nädalat kofeiinivaba kohvi ja isegi Selveris ei ole. Täiega imelik, et pean seda ka mandrilt tooma hakkama.
Jumalast naljanumbrid me oleme ikka – kammisime Kuressaares kõik poed läbi ja kirusime, et kusagil pole kofeiinivaba kohvi. Ja lähen mina siis täna hommikul Leisi poodi ja mis ma näen – terve rida kofeiinivaba Löfbergi riiulil reas 😀 Kusjuures TÜ poes linnas seda polnud ja seepärast mõtlesin, et TÜ maapoodides ei saa seda siis ju ammugi olla. Tüng 😀
Tarbijate Ühistu poed jah müüvad seda. Ma pole ammu kofeiinivaba ostnud, peaks omale ka ühe paki jälle koju tooma juhuks kui õhtupoole kohvi isu tuleb.
Aga kaubandus areneb. Enne meil siin kohalikus Selveris polnud ei kookoskoort ega kookospiima, nüüd on kõik olemas. Kui nad nüüd mandli- ja kookosjahu ka müüma hakkaksid, oleks eriti tore. Ostsime neid jahusid täna Tartust, muidu lähim koht on ikka Tallinn, kust kõike saab.
Ma just praegu tegin omale ühe õhtumõnuluse kohvi, kookosõli ja vahukoorega. Selle paki peal on muide paar naeratavat pilvekest ja kõrval kiri “Sweet dreams” – tõeliselt armas reklaam sellele kohvile 🙂
Ma vanasti ostsin alati Löfbergs Lila kofeiinivaba kohvi. Õhtustel sünnipäevadel tegin sellega külalistele tünga, kes kohviga und lootsid peletada. Maitsest ei saanud midagi aru, on ta kofeiiniga või ilma.