Archive for the ‘Näpikud’ Category

Ilus oli

Kolmapäev, veebruar 25th, 2015

Eile oli imeline päev, mis meeldis mulle kohe hommikust peale. Vaba päev, seda esiteks, aga üllataval kombel oli mul huvi kõik vabariigi aastapäevaga seotud sündmused telekast ära vaadata, mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee. Midagi asjalikku nagunii ei saanud teha, sest mul on väike tüütu nohu.

Kaitsejõudude paraadi pole ma vist kunagi varem viitsinud vaadata, aga eile jälgisin seda algusest lõpuni. Mulle tohutult meeldis, et see toimus Narvas ja et reporterid olid vaevunud mõne vene inimesega intervjuusid tegema. Meie siin ei tea reeglina midagi Narvast ega selle inimestest. No ja muidugi meeldib mulle alati vaadata mundris mehi, eriti veel, kui neis sirgetes ridades on tuttavaid nägusid. Kõik olid nii kenad ja hoolitsetud, habemed aetud ja vormid triigitud. Kord ja distsipliin segatud pidulikkusega tekitab kuidagimoodi turvalise tunde.

Kahtlustan, et just tolle turvalisuse illusiooni tõttu ma igasugu mundrites mehi imetlengi. Samale pulgale võiks turvalisuse skaalal paigutada vast ainult sportivad heas vormis mehed ja siis veel need mehed, kes tulevad metsatöölt ja lõhnavad saepuru järele.

Oli palju hetki, mis tõid pisara silma. Mul vabariigi aastapäeval piisab ainuüksi sellest, et näen hetkiti sini-must-valget akna taga vilksatamas, kui tuul teda lappab või kui laon sügavkülmas hoitud rukkililli tordile. Või kui näen korraga hästi palju rõõmsaid hästiriietatud inimesi vastuvõtule minemas, või kui… vahet pole, kõik, mis kinnitab me riigi vabadust ja inimeste rahulolu Eesti eluga, teeb meele härdaks. Isegi reformipoliitikud tundusid nunnud ja paar keskerakondlast niisamuti (ja ma polnud purjus, ausõna!).

Muidu üldiselt ma vaaritasin ka natuke. Hommikusöögiks, mis oli meil nii umbes kell 12 nagu tavaliselt, tegi mees heeringa-munasalati ja ma puhastasin karbikese kilu, sinna kõrvale sõime seemnekrõbekaid värske eesti võiga. Pärastpoole küpsetasin tordipõhja, et õhtune söömine väheke ilusam saaks. Soolane toit polnud pidulaual miski eriline sünnipäevaroog, vaid täitsa igapäevased rohelised köögiviljad ahjus küpsetatud lihapallidega.

Aga see tort, vot seda ma küpsetasin suure pühendumisega. Olin paar päeva varem katsetanud, kas annab kuidagimoodi ainult kookose ja munadega asja lahendada ja eilne üllitis sai seetõttu väheke viimistletuma retsepti.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

TORDIPÕHI

3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või samas magususes steviat (võib ära jätta)
natuke vanilli

Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui kook on jahtunud, saab selle kaheks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Tordipõhja pealmine osa on kõige tugevam, selle keeran tordile põhjaks. Kahe kihi vahele panin kirsse ja maasikaid (need olid külmutatud), mille vajutasin kahvliga katki, et mahlasem segu saaks. Kohupiima-vahukooresegu läks nii tordi vahele kui peale.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Rukkililled kasvatasin ise, need olid sügavkülmikus pidupäeva ootel. Imelisel kombel on sinised rukkililled ilusad veel järgmiselgi hommikul, võibolla nad ärkasid ellu ja pugisid külmkapis öö läbi tordikreemi 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Lihtne soolane söök. Lihapallid tegin hakklihast, mis pool veise- ja pool seahakkliha, kaks suurt sibulat tükeldasin sisse, ühe suure küüslauguküüne ka, natuke soola ja purustatud musta pipart, kaks muna ja üks supilusikatäis psülliumit. Enne ahjuvormi ladumist pruunistasin pannil või sees. Lihapallidele panin vahele fetat ja sinihallitusjuustu ja valasin hulka nats vahukoort. Sinihallitusjuust annab eriti hea maitse. Küpses see värk 220 kraadiga vist 35 minutit või midagi nii.

Kahe suurepärase söögikorra vahel käisime mehega jalutamas. Väike lootus oli, et näeme ägedaid lennukeid, aga taevas oli nii madalal, et need ei tõusnudki Ämarilt õhku. Vihma tibutas. Väikese tiiru tegime metsas, aga kuna Mrt-l hakkas kummikutega külm ja mina ei suutnud jää peal eriti hästi püsti seista, paarutasime varsti koju tagasi. Metsalagendikul oli lund ainult kohati ja seal roomasid teod ringi. Teod veebruaris!

DCIM100GOPRO Metsaservast leidsime väikese kuusekese, mille keegi oli juurega välja tõmmanud. Ma võtsin ta pihku, viisin metsa tagasi ja istutasin maha 🙂

DCIM100GOPRO Arutasime, et peaks sarnaseid perepilte tegema rohkem ja riputama need elutuppa igasugu tilulilu iluperepiltide asemele.

Muidugi vaatasin ma telekast ka presidendi vastuvõttu. Imelikul kombel mind seekord ilusad kleidid nii väga ei huvitanudki, mind paelusid hoopis inimesed, et mis ametid neil on ja nii ja kas kutsutute seas tuttavaid on. Kleidihuvi kadumise asjus võiks ütelda, et olen vahepeal natuke arenenud, aga kahjuks ei saa seda väita, sest kohutavalt palju rasvunud inimesi hakkas silma. Et siis ikka vahin inimeste välimust, jah? Massilise rasvumise teema teeb mind kurvaks tegelt, ootan pikisilmi, millal tõeline toitumistarkus ükskord Eestimaale jõuab. Paksud inimesed ei ole aplad ja laisad nagu siinmail arvatakse, neil lihtsalt puuduvad teadmised sellest, kuidas inimese keha funktsioneerib.

Vaatasime lapsega õhtul filmi Nimed marmortahvlil, no nii enam-vähem sunniviisiliselt vaatasime, sest lapsel on samanimeline raamat kohustuslik kirjandus ja mina tahtsin lihtsalt meelde tuletada, mis seal filmis oli. Kmr ei suuda seda raamatut lugeda, sest see pidavat olema surmigav. Kahjuks oli film ka igav, no oskavad ikka teha aeglasi filme! Õpetaja olevat küll öelnud, et raamat ja film on erineva sisuga, aga ma mõtlen, et kui erinevad need ikka olla saavad, kui isegi pealkiri on täpselt üks? Pidime muidugi järjekordselt tulistamist ja tapmist taluma, no viimasel ajal on tõesti läinud selle asjaga rohkem kui üle piiri. Hea vähemalt, et ainult virtuaalselt.

Kodused martsipanikommid

Laupäev, veebruar 14th, 2015

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Martsipanikommi täidis:

80 g mandlijahu
2 tl erütritooli
1 spl vahukoort
1 spl konjakit
1 tl kookosrasva

Möksi see kõik taignaks kokku ja käkerda väikesed pallikesed. Kommidele läheb katteks sulatatud tume šokolaad natukese kookosrasvaga. Palle on hea šokolaadis loputada kahvli peal.

Mõneks ajaks külmkappi ja ongi valmis.

Võta kapist välja ja paku sõbrale!

P.S. Et kommid tuleks martsipanisemad, lisa mõni tilk mõrumandliessentsi. Meil seda kodus polnud ja sellepärast jäi ära.

Liigud

Kolmapäev, veebruar 11th, 2015

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Selline tort, ei saanud enne kaamerat käima kui juba pool söödud oli. Põhi on 5 muna, 5 dl mandlijahu, 2 spl toorkakaod, 2 dl erütritooli, 1,5 tl küpsetuspulbrit, 100 g võid ja 1 spl psülliumit. 30 minutit küpses 180 kraadiga, hommikul kiirustades tegin enne tööle minekut. Ma jõudsin krõbeleiba küpsetada ka ühe pannitäie. Sorry, et erütritool tordipõhjas hamba all krõbises, no polnud mahti hommikul seda korralikult segada-vahustada. Käras küll. Värsked maasikad ostsime Selverist, päris õige lõhnaga ja täiesti õige maitsega, uskumatu, keset talve niisuke mittebutafoorialik mari.

Mrt pidi oma uue auto kätte saama 3. märtsil, aga juhtus nii, et sai juba 11. veebruaril ehk siis täna. Täitsa ilus ja mugav asi on. Maitea, mul ikka nagu deja vu on selle asjaga, et kõik on juba varem korduvalt olnud. See naljakas tunne, et mis mõttes me istume nüüd siin salongis täiesti uude võõrasse autosse ja sõidame lihtsalt minema? Kas nad andsid meile selle auto? Nüüd lihtsalt sõidamegi sellega koju ja ongi nagu peaaegu meie oma? Ehh, muidugi on see masin liisingu oma veel päris pikka aega, aga teate, õudselt mõnus on pruukida sellist autot, mida mitte keegi teine varem pole torkind.

Ma arvan, ta nimi on Bing, sest numbritähed on BNG. Hea lihtne number on.

See on üks tavaline keskklassi auto, Toyota Avensis, igasugu mõnusate lisadega nagu püsikiirusehoidik ja kojameeste soojendus (mida me ei tellinud) ja mootori eelsoojendus või mis ta nimi on ja handsfree telefonile ja mõnus suur ekraan, kust saab jälgida, kellele parajasti otsa tagurdad. Igasugu sellised asjad. Nii suve- kui talverehvid on valuvelgedel, mis oli üllatus, sest suvekad justnagu ei pidanud olema. Istmesoojendused, millest mina üldse ei hooli, on tal ka olemas ja… jube ilus värv! Värv on dark steel, mis pimedas paistab must, salongis tundus tumesinine, aga päevavalges on pigem rohekashall. Täiesti segane värv, mis üllatab eri nurkade alt ja nõuab, et auto oleks pestud. Passis on värv kirjas tumehallina.

Sellepärast meil siin kodus olid õhtul väikesed liigud tordi ja juustu ja vorstikestega ja šampaga ja konjakiga ja hea veiniga. Maitea kas nägin õigesti, aga mulle tundus, et mu mees käis korra õues autole šampat pakkumas… Nagu mingi segane meremees. Ju tal mingi teema on ikka selle asjaga.

Kaitstud: Mingi

Pühapäev, veebruar 8th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Lihtne hakklihavorm

Reede, veebruar 6th, 2015

Eile oli selline kena õhtu, kus meil oli äkitsi isegi endal aega süüa teha, ei pidanudki slow cookerit okupeerima ega Selveri soojaletti kammima. Meisterdasime lihtsa hakklihavormi, millesarnast olin ühe rootslase blogis näinud, aga nagu ikka, leelotasime omal viisil.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Vormi põhja määrisime võiga, selle peale Philadelphia Classic nii õhukese kihina nagu ühest karbist jätkus. 600 g hakkliha praadisime sibula ja küüslauguga natuke läbi (pipart-soola ka) ja laotasime pannile, selle otsa värsket tšillipipart (mida oleks võinud julgemalt panna), oliive ja pärlsibulaid. Kogu kraami valasime üle ühe suure paki kohvikoorega, milles neli lahtiklopitud muna. Mrt riivis kuhugi sinna vahele üht kõva juustu ka veel, et saaks tummisem. Küpses 225-kraadises ahjus 25 minutit.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Täiega njämma, liiga hea.

Torti ja kõrvitsasalatit

Pühapäev, veebruar 1st, 2015

Eile:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja täna:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nagu näete, meeldib meile jätkuvalt hästi süüa, väga meeldib. Täna hommikul juhtus see, et astusin lirtsuvale esikuvaibale, mis oli endasse imenud üksjagu kõrvitsat. Kahju küll, aga me kõige suurem kõrvits oli “plahvatanud”. Ei pane ju tähele, millal riknemise protsess algab, sest see algab reeglina seestpoolt ja kui välised tundemärgid ilmnema hakkavad, on kõrvits juba plöta mis plöta. Seda suurt kõrvitsat plaanisin ämmaga poolitada, see jääb nüüd ära ja kahjuks pean teatama, et kõrvitsaid meil rohkem jagamiseks ei olegi. Üks keskmine ja üks väga tilluke kõrvits on veel järel ja nende konsumeerimisega tuleme ise toime.

Vaatamata ootamatutele olmetegevustele nagu esiku küürimine ja vaiba pesemine läksin ikkagi oma 8-kilomeetrisele kiirkõnniringile. Ilm oli esiotsa selline, et peaaegu kinnisilmi liikusin, tuiskas näkku ja tuul lõi hinge kinni. Pärastpoole tõmbas raju väheke tagasi ja tuulele keerasin selja, mistap kokkuvõttes ikkagi väga mõnus tripp.

Selle pooleteise tunniga, mis mina väljas paarutasin, oli mees jõudnud tükeldada 7 kilo kõrvitsat. Panustasin omalt poolt salati keetmisega. Kallis lõbu see kõrvitsasalat, sest suhkrupõlgurid nagu siin oleme keedame kõrvitsasalatit erütritooliga, täna läks seda ära peaaegu kaks kilo. Nüüd peaks salatit mõneks ajaks jätkuma.

Pean tunnistama, et mulle meeldib marineerida.

Võtsin nüüd mõneks ajaks puhkeasendi, tegin omale tassikese kofeiinivaba kohvi ja haarasin kõrvale tükikese torti. Suutsin tordist süüa ainult kaks ampsu, sest no ei lähe sisse lihtsalt. Magusaga on mul üldse selline lugu, et mingit vajadust mul selle järele pole ja kui kõht on täis, siis ei lähegi magusad ampsud enam alla. Tänasest esimesest söögikorrast on möödas  ainult kolm tundi, sellepärast on kõht alles kõvasti täis ja maiustamine ei lähe mitte. Vist on see nüüd küll üks ketoosi tunnus, et päev otsa võin söömata olla, kõht lihtsalt ei lähe tühjaks, no mis sa teed.

Passin siin ilma, et see ometi paremaks läheks, sest täna õhtul on ees veel pealinna sõit. Meil ju ainult minu väike autopunn on praegu, selle võib tugevam tuulehoog libedaga vabalt kraavi lükata. Viimast päeva kestab Docpoint, see tirib meid muidugi kinno. Kahju, et filmifestivalid kõik keset töönädalat algavad ja häid filme näidatakse ennelõunal, mitte kuidagi ei või ju üks tavaline tööinimene sedamoodi osa saada. Vähemalt kaks head asja jäigi meil sellepärast vaatamata, et töö tahtis tegemist.

P.S. Tordipõhja retsept on siin. Lisasin sellele ainult 3 spl toorkakaod. Selline põhi:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ikka leiva lainel

Neljapäev, jaanuar 29th, 2015

Miks keegi mulle varem ei öelnud, et leiva küpsetamiseks pole vaja suhkrut, jahu, juuretist ega mingit mitmepäevast mässamist, kergitamist ja noh, üleüldse seda, et leiva küpsetamine on lihtne?

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Tegin ükspäev varem sellist rukkikliidega seemneleiba, milles on 2 spl psülliumit ja see seisis väga hästi koos, tainas juba ise kleepis nii korralikult, et võisin muretult pätsi ahju lükata (pildil vasakpoolne on selline). Täna tegin teise leiva sellise, kust jätsin psülliumi ära ja üllatus-üllatus, ka see seisab koos täitsa nagu päris (pildil parempoolne). Tundub, et olen jõudnud jahuta leiva ideaalversioonini, sest pole siin ei muna ega jogurtit ega isegi võid, rääkimata kergitusainetest. Mulle väga meeldib. Vot ongi nüüd üks talupoeglik leib, lihtne selline.

Rukkikliidega seemneleib:

3 dl linaseemneid
2 dl päevalilleseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 dl rukkikliisid
1 tl soola
5 dl kuuma vett

Keera kõik kokku ja küpseta 180-kraadises ahjus 1 tund.

Olen jupp aega nuputanud, kas leidub mingeid selliseid kodumaiseid seemneid, mis vees vedeledes tekitaks samasuguse kena “liimi” või õieti tarretise nagu chiaseemned. Korra isegi käis peast läbi, et äkki linaseemnetega saab seda trikki teha, aga polnud katsetanud. Täna üks tuttav ütles, et ongi nii – kui linaseemneid üleöö vees hoida, saabki paraja olluse, väga chialaadse asja. Ma leivatainast tehes seda küll ei katsetanud, sest polnud aega homseni oodata, aga jälgisin tainast segades, mismoodi see muudkui paksenes ja paksenes ja siduvamaks muutus ja ausalt üteldes ei saanudki aru, kas see tõesti ongi linaseemnetest või siis reageerib see vähene jahuraasuke, mis rukkikliide küljes on. Vist ikkagi linaseemned liimivad kuuma vette sattudes, sest rukkikliid tolmavad küll, aga jahu jäänuseid on neis loodetavasti ikkagi ülivähe.

Ma armastan rukkileiba, aga süsivesikuvaba elu tähendab paraku seda, et jahusid süüa ei või. Rukkikliid on tänuväärne aseaine, sest süsikaid on neis minimaalselt ja leivale annavad need ikkagi päris hea rukkileiva maitse. Mul endal seedimisega probleeme pole olnud, aga igatahes on nüüd mitme inimese peal testitud, et piisab paarist viilust seemneleivast, et kõht igapäevaselt mugavalt läbi käiks. Nii suures koguses kiudaineid nagu rukkikliidega seemneleib, ei sisalda ükski poest ostetud päts.

Ja kui ma nüüd mõtlen, milliste argumentidega lugupeetud biokeemik Zilmer ühel konverentsil lowcarb söömist naeruvääristas (teie toidus puuduvad kiudained!), siis on tal üks vastuargument vähem – me sööme kiudaineid ja mitte vähe, kindlasti sööme neid rohkem kui need, kes igapäevaselt oma soolestikku jahudega kitivad.

Üks hea asi

Kolmapäev, jaanuar 28th, 2015

Mõtlesin, et pole ammu lchf-pitsat teinud, aga leidsin täna ühest FB grupist pitsale sarnaneva toote, mis tundus huvitav, tegin hoopis seda. Retsept on siin lingis.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Meil tuli selline. Tegime rullikeeramise lihtsamaks ja panime ta lihtsalt kaheks kokku nii nagu vanasti lehttaignapirukaid sai tehtud. Tavalise tomatikastme asemel on piruka vahel Eldorado ürtidega tomatipasta, mida Selverist saab (siuke paki sees, neid on erineva maitsega) ja seda uhasin pirukasse ikka palju kohe. Mozarellat on ka poole rohkem kui retseptis ja taignas on ühe muna asemel kaks. Ma kohe ei saa ühtegi asja täpselt retsepti järgi teha, sest tunne ütleb, et peab muutma seda ja teist. Noh, et oleks ilusam ja seisaks paremini koos. Lasin natuke küpsetamise lõpus piruka pöördõhuga ka üle, ikka ilu ja krõbeduse pärast. Maitseb väga hea.

Kook, must nagu öö

Pühapäev, jaanuar 25th, 2015

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Šokolaadikook kohupiima-vahukooresegu ja kirssidega. Nii must ei pea see kook olema, mul natuke kauaks jäi ahju. Tahtsin küpsetada 180 kraadiga nii umbes 30 minutit, aga ahjukell meil mõnikord vaikib ja nats liiale läksin küpsetamisega. Kook peab olema ahjust võttes üsna pehme, jahtudes taheneb nii, et kannatab lõigata.

Igatahes, meestele maitses väga.

Šokolaadikook sisaldab:

100 g võid
100 g mandlijahu
50 grammi toorkakaopulbrit
3 dl erütritooli (selle kogusega tuleb ülimagus, minu jaoks liiga magus)
2 muna
puhast vanilli teelusikaotsaga (kasutasin Bourbon´i vanilli)

Ega muud ei olegi, keera kokku ja küpseta. Mulle meeldib, et šokolaadikooki saab ilma küpsetuspulbrita teha. Järgmine kord proovin lisada natuke kas pofiberit või fiberhuski, võibolla siis tuleb väheke õhulisem ja ehk küpseb paremini. Täna mulle tundus, et kook jääbki vedel, osalt ka sellepärast pingutasin küpsetamisega üle.

Nüüd te mõtlete, et ma hommikust õhtuni ainult küpsetan ja söön, aga ei – tegin täna kaunis päikesepaistes 8,5-kilomeetrise kiirkõnniringi. Väga mõnus oli. Homsest võin oma tavalisse trennirutiini tagasi vajuda, sest täna öösel kurk enam üldse tunda ei andnud. Kaks nädalat tõbisust on selja taga, ausalt üteldes täiega tüütas ära juba.

Inimesed, ärge sööge suhkrut! Siit lingist saab järjekordselt tõestust, miks seda tegema ei peaks. Mitte et see kook siin aitaks kellelgi ketoosis püsida, kindlasti mitte, lihtsalt tuli meelde, mida olen viimasel ajal lugenud. Vähiravi on meil sõpruskonnas hetkel aktuaalne, üks sõber-maratoonar istus meil alles üleeile poe rohelisel diivanil, näost hall ja süda paha, ta tuli otse keemiaravist natukeseks koju taastuma. Nii-nii kurb on teda vaadata, aga samas ei ole ta mulle niisugune lähedane sõber, kellele julgeks midagi soovitama hakata tavameditsiini kõrvale. Kuidas siis haige inimene võiks teada saada, mismoodi süüa, et see ravile toeks oleks, kui see, kes asjast teab, on vakka? Võibolla millalgi, kui ta keemiaravisse tuleb pikem paus ja olemine ok on, julgen ühe ta lähema sõbra kaudu ketoosi soovitada. Ei usu, et ta olekski üldse praegu, kui enesetunne ülikehv on, suuteline oma toitumises nii kardinaalset muutust tegema. A ma mõtlen, et kui inimene on meeleheitel ja lootust elule on jäänud vähe, siis midagi sellist teaduspõhist, mis pole huugapuuga, vast ikka võiks proovida? Ma ise kindlasti prooviks.

Kaneeliküpsised

Pühapäev, jaanuar 25th, 2015

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Need siin näevad välja nagu näkileivad, aga on hoopis kaneeliküpsised.

3 dl linaseemneid,
2 dl päevalilleseemneid
1 x 100-grammine pakk kõrvitsaseemneid
1 x 100-grammine pakk seesamiseemneid
2 spl chiaseemneid
75 g võid
näpuotsaga soola
3 tl kaneeli
4 dl kuuma vett (kui tainas tundub liiga paks, pane rohkem)
erütritooli või steviat maitse järgi (mina panin 1 dl erütritooli ja väga magusad ei tulnud)

Või ja magustaja sulata-lahusta kuumas vees ja keera kõik kama kokku. Lase taignal 5-10 minutit seista, et chiaseemned jõuaksid “liimima” hakata. Küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile on tainast hea laiali siluda supilusikaga. Ruudud vajuta taigna sisse suure noaga enne ahju panemist. Küpseb 200-kraadises ahjus nats üle poole tunni, sellest pool aega pöördõhuga.

Kui laual on suur vaagnatäis kaneeliküpsiseid ja selle kõrval teine vaagnatäis näkileibu, peab sildid juurde panema, mis on mis, sest vahet on neil võimalik teha ainult lõhna järgi. Kaneeli asemel võib panna näiteks kardemoni või vanilli või kasvõi miskit piparkoogisegu, oleneb sellest, mille järele parajasti isu on. Magustaja võib mu meelest isegi ära jätta, maitse jääb niigi hea.

Seemnetega on ikka hirmus tore mässata ja mulle heasti meeldib, et nendega saab küpsetada ilma kookos- või mandlijahuta (rääkimata teraviljajahudest, mis inimesele mitte head ei ole). Seemnenäksid sisaldavad peamiselt rasva ja kiudaineid ja igasugu kasulikke toitaineid saab neist hulgi.  Mulle meeldib.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Sama taigna mittemagus rukkikliidega versioon on hea hommikusöögiks. Kolmest sellisest leivukesest, millel katteks või (võikäärud, võiks isegi ütelda), muna-majoneesisegu ja küüslauguviilud natukese kirsstomatiga saab kõhu kõvasti täis, jätkub mitmeks tunniks.