Eile algas mul Sisekaitseakadeemias uus sett magistriõppe tudengitega. Pean selle fakti siia jäädvustama, sest seda on hea ja vajalik mäletada. Fakt ise on tegelikult selline, et kuigi mu loengud algasid alles kell 15 (laupäeva õhtul!) ja tudengitel oli juba selja taga pikk sess, millest üks päev lausa õhtul kella kaheksani veninud, olid kõik äärmiselt ärksad ja koostöised. Neid on 32. Nimekirjas tegelikult 34, aga kaks ilmselt käivad iga-aastase loomuliku kao alla. Ja seda suurt kampa oli niivõrd lihtne hallata – ei mingit mokalaata, kõik kuulasid, rääkisid kaasa ja sai naljagi. Mul ei olegi vist varem nii distsiplineeritud kursust olnud ja mul pole ka varem olnud nii palju rahvast korraga auditooriumis.
Erinev eelmisest aastast on veel see, et ma loengusse minnes üldse ei pabistanud. Muidu ikka uue grupiga alustades on ärevus laes, sest ei tea, mis seltskond ees ootab ja mis nende meelestatus on. Eelmisel aastal oli osade tudengite meelestatus väheke kriitiline (kuigi lõpuks tagasiside tuli väga hea) ja ma alustasin tookord nendega hoopis veebis, mis oli ülimalt nõme, kõik teooria loengud olidki distantsilt enne, kui ma üldse päriselt näha sain, keda õpetan. Ühes ruumis kokku sain nendega alles praktikumides ja siis oli meil teise õppejõuga kursus pooleks jagatud, mistõttu mul eile oligi esimene kord, kus ruumis oli kogu suur kursus korraga. Kusjuures veebis kasutasin BBB, mida mul akadeemiast soovitati teha ja alles hiljem sain teada, et tudengid olevat korduvalt palunud, et õppejõud kasutaksid Teamsi. Mul sellest vähimatki teadmist polnud enne veebiloenguid, see info ei jõudnud minuni ja ilmselt oli see ka üks õppurite pahameele põhjus. Aga üldiselt oli mul nendega raske, sest see kursus oli väga ebaühtlane, osad pmst professionaalsed andmeanalüütikud ja teine äär selline, kes vaevu oskasid Excelis midagi toimetada. Ja kõigele lisaks veel mõned sõnakad, eriti tugevad isiksused, prominentsed tegelased, keda siiani vahel teleekraanil näen. Ma veel ei tea, kas sel aastal sarnaseid kursusel on, nimed igatahes on mulle võõrad.
Tegelikult hullult mitu korda juba eelmise aasta lõpust alates olen kahetsenud, et jälle selle lisatöö võtsin. Mul üldiselt on väga raske ei öelda, kui kenasti moositakse. Kusjuures see õppejõud, kellega kahasse ainet anname, olevat lubanud, et tema teeb seal veel viimast aastat, sest lihtsalt nii väga hõivatud on ta oma põhitööga. Ta õpetab kvalitatiivset osa ja ma kvantitatiivset andmeanalüüsi. Ma igal aastal mõtlen, et see on nüüd viimane.
Mis mulle seal õpetamise juures meeldib, on see, et saan hoida oma hallid ajurakud töös. Olen pidanud üksjagu juurde õppima, juba eelmisel aastal lisasin materjalidesse teemasid, mida see õppejõud, kes enne mind seal kvanti andis, ei õpetanud, aga mida mu meelest magistri tasemel on vaja teada. Tänavu tegin teooriat veelgi põhjalikumaks. Olen pidanud materjalide täiendamiseks palju juurde lugema, samas hoian ennast ka veidi tagasi, et aine mahtu lõhki ei ajaks. Õppematerjalide koostamine on jätkuvalt mu lemmiktegevus.
Siiani on ainus halb asi seal majas käimise juures SKA asukoht. Eile loengusse sõites lollitasin Waze´i ära vähemalt neli korda, et vältida päevavalges läbi Lasnamäe sõitmist. Mul sellest ajarändest on niivõrd kopp ees, Lasnamäe oma nõukaaegse kolekeskkonnaga on hullult masendav ja vabatahtlikult ma seda linnaosa ei vaata. Sinna sõita suutsingi läbi kesklinna ja Pirita, mis tegi teekonna ainult kümmekond minutit pikemaks. Pimedas linnas tagasi sõites ma nii osav ei olnud ja kulgesin ikkagi ka mööda Lasnamäe kanalit, kust ühel hetkel mõistsin siiski kesklinna poole keerata ja Swedi juurest Liivalaiale välja ilmuda. Ma parema meelega ei teaks üldse, et Eestis selliseid elukeskkondi on nagu Lasnamäe.
