Eile oli imeline päev, mis meeldis mulle kohe hommikust peale. Vaba päev, seda esiteks, aga üllataval kombel oli mul huvi kõik vabariigi aastapäevaga seotud sündmused telekast ära vaadata, mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee. Midagi asjalikku nagunii ei saanud teha, sest mul on väike tüütu nohu.
Kaitsejõudude paraadi pole ma vist kunagi varem viitsinud vaadata, aga eile jälgisin seda algusest lõpuni. Mulle tohutult meeldis, et see toimus Narvas ja et reporterid olid vaevunud mõne vene inimesega intervjuusid tegema. Meie siin ei tea reeglina midagi Narvast ega selle inimestest. No ja muidugi meeldib mulle alati vaadata mundris mehi, eriti veel, kui neis sirgetes ridades on tuttavaid nägusid. Kõik olid nii kenad ja hoolitsetud, habemed aetud ja vormid triigitud. Kord ja distsipliin segatud pidulikkusega tekitab kuidagimoodi turvalise tunde.
Kahtlustan, et just tolle turvalisuse illusiooni tõttu ma igasugu mundrites mehi imetlengi. Samale pulgale võiks turvalisuse skaalal paigutada vast ainult sportivad heas vormis mehed ja siis veel need mehed, kes tulevad metsatöölt ja lõhnavad saepuru järele.
Oli palju hetki, mis tõid pisara silma. Mul vabariigi aastapäeval piisab ainuüksi sellest, et näen hetkiti sini-must-valget akna taga vilksatamas, kui tuul teda lappab või kui laon sügavkülmas hoitud rukkililli tordile. Või kui näen korraga hästi palju rõõmsaid hästiriietatud inimesi vastuvõtule minemas, või kui… vahet pole, kõik, mis kinnitab me riigi vabadust ja inimeste rahulolu Eesti eluga, teeb meele härdaks. Isegi reformipoliitikud tundusid nunnud ja paar keskerakondlast niisamuti (ja ma polnud purjus, ausõna!).
Muidu üldiselt ma vaaritasin ka natuke. Hommikusöögiks, mis oli meil nii umbes kell 12 nagu tavaliselt, tegi mees heeringa-munasalati ja ma puhastasin karbikese kilu, sinna kõrvale sõime seemnekrõbekaid värske eesti võiga. Pärastpoole küpsetasin tordipõhja, et õhtune söömine väheke ilusam saaks. Soolane toit polnud pidulaual miski eriline sünnipäevaroog, vaid täitsa igapäevased rohelised köögiviljad ahjus küpsetatud lihapallidega.
Aga see tort, vot seda ma küpsetasin suure pühendumisega. Olin paar päeva varem katsetanud, kas annab kuidagimoodi ainult kookose ja munadega asja lahendada ja eilne üllitis sai seetõttu väheke viimistletuma retsepti.
TORDIPÕHI
3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või samas magususes steviat (võib ära jätta)
natuke vanilli
Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui kook on jahtunud, saab selle kaheks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Tordipõhja pealmine osa on kõige tugevam, selle keeran tordile põhjaks. Kahe kihi vahele panin kirsse ja maasikaid (need olid külmutatud), mille vajutasin kahvliga katki, et mahlasem segu saaks. Kohupiima-vahukooresegu läks nii tordi vahele kui peale.
Rukkililled kasvatasin ise, need olid sügavkülmikus pidupäeva ootel. Imelisel kombel on sinised rukkililled ilusad veel järgmiselgi hommikul, võibolla nad ärkasid ellu ja pugisid külmkapis öö läbi tordikreemi 🙂
Lihtne soolane söök. Lihapallid tegin hakklihast, mis pool veise- ja pool seahakkliha, kaks suurt sibulat tükeldasin sisse, ühe suure küüslauguküüne ka, natuke soola ja purustatud musta pipart, kaks muna ja üks supilusikatäis psülliumit. Enne ahjuvormi ladumist pruunistasin pannil või sees. Lihapallidele panin vahele fetat ja sinihallitusjuustu ja valasin hulka nats vahukoort. Sinihallitusjuust annab eriti hea maitse. Küpses see värk 220 kraadiga vist 35 minutit või midagi nii.
Kahe suurepärase söögikorra vahel käisime mehega jalutamas. Väike lootus oli, et näeme ägedaid lennukeid, aga taevas oli nii madalal, et need ei tõusnudki Ämarilt õhku. Vihma tibutas. Väikese tiiru tegime metsas, aga kuna Mrt-l hakkas kummikutega külm ja mina ei suutnud jää peal eriti hästi püsti seista, paarutasime varsti koju tagasi. Metsalagendikul oli lund ainult kohati ja seal roomasid teod ringi. Teod veebruaris!
Metsaservast leidsime väikese kuusekese, mille keegi oli juurega välja tõmmanud. Ma võtsin ta pihku, viisin metsa tagasi ja istutasin maha 🙂
Arutasime, et peaks sarnaseid perepilte tegema rohkem ja riputama need elutuppa igasugu tilulilu iluperepiltide asemele.
Muidugi vaatasin ma telekast ka presidendi vastuvõttu. Imelikul kombel mind seekord ilusad kleidid nii väga ei huvitanudki, mind paelusid hoopis inimesed, et mis ametid neil on ja nii ja kas kutsutute seas tuttavaid on. Kleidihuvi kadumise asjus võiks ütelda, et olen vahepeal natuke arenenud, aga kahjuks ei saa seda väita, sest kohutavalt palju rasvunud inimesi hakkas silma. Et siis ikka vahin inimeste välimust, jah? Massilise rasvumise teema teeb mind kurvaks tegelt, ootan pikisilmi, millal tõeline toitumistarkus ükskord Eestimaale jõuab. Paksud inimesed ei ole aplad ja laisad nagu siinmail arvatakse, neil lihtsalt puuduvad teadmised sellest, kuidas inimese keha funktsioneerib.
Vaatasime lapsega õhtul filmi Nimed marmortahvlil, no nii enam-vähem sunniviisiliselt vaatasime, sest lapsel on samanimeline raamat kohustuslik kirjandus ja mina tahtsin lihtsalt meelde tuletada, mis seal filmis oli. Kmr ei suuda seda raamatut lugeda, sest see pidavat olema surmigav. Kahjuks oli film ka igav, no oskavad ikka teha aeglasi filme! Õpetaja olevat küll öelnud, et raamat ja film on erineva sisuga, aga ma mõtlen, et kui erinevad need ikka olla saavad, kui isegi pealkiri on täpselt üks? Pidime muidugi järjekordselt tulistamist ja tapmist taluma, no viimasel ajal on tõesti läinud selle asjaga rohkem kui üle piiri. Hea vähemalt, et ainult virtuaalselt.