Miks keegi mulle varem ei öelnud, et leiva küpsetamiseks pole vaja suhkrut, jahu, juuretist ega mingit mitmepäevast mässamist, kergitamist ja noh, üleüldse seda, et leiva küpsetamine on lihtne?
Tegin ükspäev varem sellist rukkikliidega seemneleiba, milles on 2 spl psülliumit ja see seisis väga hästi koos, tainas juba ise kleepis nii korralikult, et võisin muretult pätsi ahju lükata (pildil vasakpoolne on selline). Täna tegin teise leiva sellise, kust jätsin psülliumi ära ja üllatus-üllatus, ka see seisab koos täitsa nagu päris (pildil parempoolne). Tundub, et olen jõudnud jahuta leiva ideaalversioonini, sest pole siin ei muna ega jogurtit ega isegi võid, rääkimata kergitusainetest. Mulle väga meeldib. Vot ongi nüüd üks talupoeglik leib, lihtne selline.
Rukkikliidega seemneleib:
3 dl linaseemneid
2 dl päevalilleseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 dl rukkikliisid
1 tl soola
5 dl kuuma vett
Keera kõik kokku ja küpseta 180-kraadises ahjus 1 tund.
Olen jupp aega nuputanud, kas leidub mingeid selliseid kodumaiseid seemneid, mis vees vedeledes tekitaks samasuguse kena “liimi” või õieti tarretise nagu chiaseemned. Korra isegi käis peast läbi, et äkki linaseemnetega saab seda trikki teha, aga polnud katsetanud. Täna üks tuttav ütles, et ongi nii – kui linaseemneid üleöö vees hoida, saabki paraja olluse, väga chialaadse asja. Ma leivatainast tehes seda küll ei katsetanud, sest polnud aega homseni oodata, aga jälgisin tainast segades, mismoodi see muudkui paksenes ja paksenes ja siduvamaks muutus ja ausalt üteldes ei saanudki aru, kas see tõesti ongi linaseemnetest või siis reageerib see vähene jahuraasuke, mis rukkikliide küljes on. Vist ikkagi linaseemned liimivad kuuma vette sattudes, sest rukkikliid tolmavad küll, aga jahu jäänuseid on neis loodetavasti ikkagi ülivähe.
Ma armastan rukkileiba, aga süsivesikuvaba elu tähendab paraku seda, et jahusid süüa ei või. Rukkikliid on tänuväärne aseaine, sest süsikaid on neis minimaalselt ja leivale annavad need ikkagi päris hea rukkileiva maitse. Mul endal seedimisega probleeme pole olnud, aga igatahes on nüüd mitme inimese peal testitud, et piisab paarist viilust seemneleivast, et kõht igapäevaselt mugavalt läbi käiks. Nii suures koguses kiudaineid nagu rukkikliidega seemneleib, ei sisalda ükski poest ostetud päts.
Ja kui ma nüüd mõtlen, milliste argumentidega lugupeetud biokeemik Zilmer ühel konverentsil lowcarb söömist naeruvääristas (teie toidus puuduvad kiudained!), siis on tal üks vastuargument vähem – me sööme kiudaineid ja mitte vähe, kindlasti sööme neid rohkem kui need, kes igapäevaselt oma soolestikku jahudega kitivad.
Köögiviljades on kiudaineid täitsa hästi. Igatahes rohkem kui mõnes saias.
Jaa, seda kindlasti. A mulle meeldib see, et üks ainuke viil seemneleiba päästab päeva, enamasti söön küll kaks viilu päevas.
A see lugupeetud biokeemik kujutab tegelikult ette, et lowcarb sööjad pugivad ainult liha ja rasva.