Ühed lugud

Avastasin täna külla minekuks šokolaadikooki küpsetades, et olen kuidagi märkamatult hakanud neid kooke küpsetama poole vähema šokolaadiga, 200 grammi asemel panen 100-grammise tahvli. Puhas hajameelsus. Aga probleemi sellest pole, ikka jääb parajalt šokolaadine ja kui teistele küpsetan, siis lisan natuke magustajat ka juurde, sest inimesed on enamasti harjunud sellega, et kook on magus ja mõru maitse väga ei lähe peale.

Nüüd on mu šokolaadikoogi retsept selline:

4 muna
200 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaod, Laima oma sobib hästi)
1 dl mandli- või kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl soodat
2 spl erütritooli (kodus söömiseks magustajat ei pane)

Koogile täidiseks ja kaunistuseks:

400 ml vahukoort
250 g Vigala Mascarpone toorjuustu (üks potike)
4 spl erütritooli
Natuke Bourboni vanilli
Vaarikaid ja rukkililli või mida iganes kaunistuseks

Vahustan munad erütritooliga, või ja šokolaadi sulatan koos mikroahjus ja segan korralikult. Lisan šokolaadisegu munavahule, kõige lõpus segan sisse kõik kuivad ained, mis on enne eraldi nõus kokku segatud. Lasen taignal seista kuni pakseneb. Küpsetan 180 kraadiga 30 minutit.

Kreemi teen valmis siis kui kook on jahtunud. Vahukoore vahustan erütritooliga, vanilli panen ka kohe. Vahukoort ei või liiga paksuks lasta, peab natuke vedelam jääma. Kui koor vahustatud, lisan toorjuustu ja vahustan veel õige natuke. Kreem läheb väga kiiresti paksuks, sellepärast ei või üle vahustada. Toorjuustu on tark hoida enne kreemitegu mõned tunnid toasoojuses, siis on veidi pehmem.

 Jahtunud koogi lõikan suure fileerimisnoaga pooleks ja panen koogipõhjaks pealmise osa, ülemine kenaks siledaks ja kõvemaks küpsenud pool jääb allapoole. Nii ei jää kook paberi või mis iganes aluse külge kinni ja põhi on mugavalt kõva ja vähem rasvane.

 Toorjuustu-vahukooresegu jagan enam-vähem pooleks, osa läheb koogi vahele ja osa peale. Kaunistasin seekord šokolaadikoogi Saaremaalt korjatud vaarikate ja koduaia rukkililledega. Metsvaarikad osutusid selliseks hitiks, et perenaine ütles, et ei raatsi seda kooki ära süüagi, tahaks vaarikaid imetleda. Lisaks selgus, et äsja kolmeseks saanud sünnipäevalaps armastab metsvaarikaid üle kõige ja koduaia vaarikaid ei pea nagu üldse vaarikateks või söögikõlbulikeks. Läks täitsa kümnesse seekord 🙂

 Ega te ei saaks ju aru, mis siin pildil on, kui ma ei ütleks, et need on sirmikud 🙂 Mitu nädalat pole vihma sadanud, sellepärast on seened metsa all poolenisti ära kuivanud. Korjasin eile hommikul kolm suurt sirmikut (mis polnud üldse suured), neist kaks olid nii kuivanud, et peaaegu klobisesid, üks oli siuke tavaline värske.

Tükeldasin sirmikud ja praadisin neid pannil või sees, natuke soola panin maitseks. Ja mis välja tuli? Magusad õhulised krõbisevad sirmikukrõpsud. Avastasin imelised sirmikukrõpsud umbes nii nagu meie eellased avastasid tulel küpsetatud liha, täiesti juhuslikult, sest tahtsin teha tavalisi praetud seeni. Sirmikud olid nii kuivad, et esimese hooga imesid kogu pannil olnud või endasse, pidin võid juurde panema, et pann kuiv ei oleks.

Laps ütles, et sirmikud on praetult konsistentsilt nagu popcornid. Ma krõbistasin neid õhulisi asju, mis tõesti olid magusad ja juurdlesin, mida need õieti mulle meenutavad? Viimaks nuputasin välja, et saiakuivikuid. Ainult selle vahega, et saiakuivikud on kõvemad hammustada, sirmikud on väga pehmed ja õhulised.

Väga lahe avastus. Oh, oleks ma möödunud aastal seda teadnud, kui meil Saaremaal sirmikute uputus oli! Ei osanud neid kuidagi pikemaks ajaks säilitada. Kui nüüd veel tänavu sirmikuid leiaks, siis ainult selliseid kuivikumaiusi teekski. No nii head on!