Ega te ei saaks ju aru, mis siin pildil on, kui ma ei ütleks, et need on sirmikud 🙂 Mitu nädalat pole vihma sadanud, sellepärast on seened metsa all poolenisti ära kuivanud. Korjasin eile hommikul kolm suurt sirmikut (mis polnud üldse suured), neist kaks olid nii kuivanud, et peaaegu klobisesid, üks oli siuke tavaline värske.
Tükeldasin sirmikud ja praadisin neid pannil või sees, natuke soola panin maitseks. Ja mis välja tuli? Magusad õhulised krõbisevad sirmikukrõpsud. Avastasin imelised sirmikukrõpsud umbes nii nagu meie eellased avastasid tulel küpsetatud liha, täiesti juhuslikult, sest tahtsin teha tavalisi praetud seeni. Sirmikud olid nii kuivad, et esimese hooga imesid kogu pannil olnud või endasse, pidin võid juurde panema, et pann kuiv ei oleks.
Laps ütles, et sirmikud on praetult konsistentsilt nagu popcornid. Ma krõbistasin neid õhulisi asju, mis tõesti olid magusad ja juurdlesin, mida need õieti mulle meenutavad? Viimaks nuputasin välja, et saiakuivikuid. Ainult selle vahega, et saiakuivikud on kõvemad hammustada, sirmikud on väga pehmed ja õhulised.
Väga lahe avastus. Oh, oleks ma möödunud aastal seda teadnud, kui meil Saaremaal sirmikute uputus oli! Ei osanud neid kuidagi pikemaks ajaks säilitada. Kui nüüd veel tänavu sirmikuid leiaks, siis ainult selliseid kuivikumaiusi teekski. No nii head on!