Avastasin täna külla minekuks šokolaadikooki küpsetades, et olen kuidagi märkamatult hakanud neid kooke küpsetama poole vähema šokolaadiga, 200 grammi asemel panen 100-grammise tahvli. Puhas hajameelsus. Aga probleemi sellest pole, ikka jääb parajalt šokolaadine ja kui teistele küpsetan, siis lisan natuke magustajat ka juurde, sest inimesed on enamasti harjunud sellega, et kook on magus ja mõru maitse väga ei lähe peale.
Nüüd on mu šokolaadikoogi retsept selline:
4 muna
200 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaod, Laima oma sobib hästi)
1 dl mandli- või kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl soodat
2 spl erütritooli (kodus söömiseks magustajat ei pane)
Koogile täidiseks ja kaunistuseks:
400 ml vahukoort
250 g Vigala Mascarpone toorjuustu (üks potike)
4 spl erütritooli
Natuke Bourboni vanilli
Vaarikaid ja rukkililli või mida iganes kaunistuseks
Vahustan munad erütritooliga, või ja šokolaadi sulatan koos mikroahjus ja segan korralikult. Lisan šokolaadisegu munavahule, kõige lõpus segan sisse kõik kuivad ained, mis on enne eraldi nõus kokku segatud. Lasen taignal seista kuni pakseneb. Küpsetan 180 kraadiga 30 minutit.
Kreemi teen valmis siis kui kook on jahtunud. Vahukoore vahustan erütritooliga, vanilli panen ka kohe. Vahukoort ei või liiga paksuks lasta, peab natuke vedelam jääma. Kui koor vahustatud, lisan toorjuustu ja vahustan veel õige natuke. Kreem läheb väga kiiresti paksuks, sellepärast ei või üle vahustada. Toorjuustu on tark hoida enne kreemitegu mõned tunnid toasoojuses, siis on veidi pehmem.
Jahtunud koogi lõikan suure fileerimisnoaga pooleks ja panen koogipõhjaks pealmise osa, ülemine kenaks siledaks ja kõvemaks küpsenud pool jääb allapoole. Nii ei jää kook paberi või mis iganes aluse külge kinni ja põhi on mugavalt kõva ja vähem rasvane.
Toorjuustu-vahukooresegu jagan enam-vähem pooleks, osa läheb koogi vahele ja osa peale. Kaunistasin seekord šokolaadikoogi Saaremaalt korjatud vaarikate ja koduaia rukkililledega. Metsvaarikad osutusid selliseks hitiks, et perenaine ütles, et ei raatsi seda kooki ära süüagi, tahaks vaarikaid imetleda. Lisaks selgus, et äsja kolmeseks saanud sünnipäevalaps armastab metsvaarikaid üle kõige ja koduaia vaarikaid ei pea nagu üldse vaarikateks või söögikõlbulikeks. Läks täitsa kümnesse seekord 🙂