Ühed lugud

4 muna
1,5 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit (võib vähem panna, aga siis ei vedruta nii hästi)
3 spl erütritooli või nii, et oleks sulle sobilikult magus
100 g võid
1 tl soodat (triiki, mitte kuhjaga)
kaneeli, kardemoni nii nagu sulle maitseb (mida rohkem, seda parem)

Sulata või ja sega selle sisse erütritool. Vahusta munad. Sega eraldi kausis kokku kõik kuivad ained. Vahustatud munade hulka vahusta või ja sega sisse kõik kuiv kraam. Lase nii kaua kausis paisuda kuni ahi soojaks saab. Küpseta 200 kraadiga 25 minutit.

Mina sain sellest kogusest 9 muffinit.

 Võiks arvata, et siin pildil on kõige tavalisem leib, aga vot ei ole mitte. See on mõnusalt piparkoogimaitseline magus jõulukeeks. Sortisin ükspäev oma retsepte ja hakkas silma, et üht sellist väga paljude koostisosadega asja olen küpsetanud. Mul tekkis muidugi jälle sportlik huvi, kas saaks sama keeksi teha väheke lihtsamalt. Hakkasin siis otsast tegema ja välja tuli niisugune asi.

SÜDASUVINE JÕULUKEEKS

6 muna
2 dl mandlijahu
2 dl kookosjahu
1,5 dl pofiberit
1,5 tl soodat
2,5 dl erütritooli (võib poole vähem panna, see piparkoogiselt ülimagus variant on)
80 g võid
1 tl nelki, kardemoni, kaneeli, pomerantsi
0,5 tl ingverit

Munad vahustasin erütritooliga, siis vahustasin sinna hulka sulatatud või. Kuivad ained segasin kõik eraldi kausis kokku ja lisasin vahustatud munasegule. Mikserdasin taigna parajaks ja lasin natuke seista enne vormi panemist. Küpsetasin silikoonist leivavormis (sellepärast vajus keskelt laiali) 180 kraadiga 1 tund.

 Täitsa huvitav, kas piparkoogi maitseained annavad sellise ilusa jume? Muidu võiks ju magustaja ära jätta ja piparkoogi maitseained ka ja proovida täpselt samamoodi leiba teha. Mingite “leivamate” maitseainetega.

Panin täna viimased seemned krõbeleibade sisse, ainult kõrvitsaseemneid jäi hulk järele, muidu oleks keeksile seemneid kaunistuseks peale pannud. Seemnetega oli täna nii kitsas, et tegin krõbeleibu sedasi, et taignas oli ülivähe päevalilleseemneid, asendasin puuduva osa kahe supilusikatäie chiaseemnetega (kahe suure ahjupanni kohta, muidu leibades käivad mul ainult linaseemned, päevalilleseemned ja kõrvitsaseemned). Üllatavalt hea tuleb chiaga. Peaks ükspäev kirjutama siia krõbeleibade täielise küpsetamisõpetuse, ma pole oma viimaseid nippe vist avaldanudki.

Seda jõulukeeksi sõin ise ka lausa kaks tükki, no nii hea on lihtsalt. Muidu üldiselt need küpsetised, mida siin eksponeerin, on valdavalt suunatud mu meestele. Meil šokolaadikooki on kogu aeg kodus olemas, kui üks saab otsa teen kohe järgmise valmis, sest Mrt-le hirmsasti meeldib seda magustoiduks võtta. Ise ma kooki tavaliselt ei söö. Mul selline värk on, et kui oma soolase toiduportsu nahka pistan, siis ongi kõht täis ja magusa jaoks enam vaba nurka ei jää. Ma üldse magusat ei armasta ka.

Mul täna algas siin väike suvikõrvitsate eksperiment. Käes on see aeg, kus kompostimäelt tuleb rikkalikult suvikõrvitsaid, aga iga päev neid muudkui söögiks teha läheb tüütuks. Olen küll nüüd kaks päeva järjest teinud zuudlirooga, täna tegin porrulaugu ja tšilliga, aga no kaua võib? Sellepärast tahan katsetada, kas saaks ehk zuudleid säilitada külmutatult.

 Pean passima peale, et parajalt väikesed suvikõrvitsad tuppa toon, liiga suuri on raske zuudliteks vändata. Siin pildil on üks tavaline tumeroheline ribastatud ja potis kuuma vee all pehmenemas ja taldrikus on üks teine sort, mingid helerohelised viljad. Ei teagi, kuidas üks taim selline teistmoodi sai, omast arust panin ühesugused seemned maha.

 Hoidsin zuudleid mõni minut keeva vee all, siis valasin sõela sisse, uhasin korra külma veega üle ja vajutasin zuudlitest vee välja. Nüüd need ribakesed on kotikestega sügavkülma pandud ja saab siis näha, mis neist ükspäev üles sulades järele jääb. Kui külmutamine suvikõrvitsale sobib, hakkangi passima, et saaks järjest väikesed viljad zuudliteks vändata ja talveks kappi panna. Muidu suvel söö nii, et põsed punnis ja talvel pole miskit rohelist võtta 🙂

EDIT: Mees teatas, et ta ise ka ei usu, et seda ütleb, aga tema meelest on see jõulukeeks liiga magus. Muidu ta ikka kurdab, et mage ja mõru ja pole piisavalt magusaks tehtud mu magustoidud. Näed siis, areneb 🙂

Vanasti oli üks meie pere lemmiktoit nuudliroog. See oli üks vürtsikas toit tšillipipra ja porrulauguga, põhikomponendiks nisujahust nuudlid. Nuudlivärki me enam ei söö, aga nuudlirooga ikkagi nagu tahaks. Täna mul õnnestus meisterdada suurepärane zuudliroog (zoodles, eks ole, noodles made of zucchini). Isegi ilma tšilli ja porruta täiega hea asi.

 Kõigepealt väntasin oma imelise riiviga zuudlid valmis. Suvikõrvitsa võtsin oma peenrast muidugi, pärast oli hea ohkida, kui ägedad nuudlid meil ikka peenras kasvavad 🙂 Proovisin algul ühest suurest suvikõrvitsast lõigatud tükki riivida, aga see oli ebamugav, ei püsinud hästi paigal. Tõin siis ühe paraja suurusega isendi, millest sai ühe jutiga lausa meetri pikkusi ribasid. Valasin zuudlitele natukeseks ajaks keeva vee peale, siis keerasin nad kraanikaussi sõela sisse nõrguma. Käisin paar korda neist vett välja vajutamas, päris sorinal tuli. Suvikõrvits on muidu väga vesine, aga kui nad kuivaks vajutada, ei hakka pärast pannil ujutama.

 Praadisin pannil 600 g hakkliha (ikka pool siga, pool veist) kahe suure küüslauguküüne ja ühe sibulaga. Praen alati tükikese värske võiga. Soola ja musta pipart panin maitseks.

 Kui hakkliha hakkas kergelt pruuniks minema, uhasin zuudlid pannile ja kuumutasin kogu kraami läbi.

 Iga suvise toidu kohustuslik koostisosa, mida igaüks sai endale jao pärast toidule lisada.

 Minu õhtusöök. Uskumatult hea asi. Mulle meeldib, et suvikõrvits jääb parajalt krõmpsuks ja kui oleks nüüd tšillit ja porrulauku ka olnud, oleks sellest tulnud selline zuudliroog, mis meie ammuigatsetud nuudliroale teeb sajaga silmad ette.

Laps sõi ja kiitis: “Päris hea on. Ise ka imestan, et seda ütlen.” Natukese aja pärast kõndis mehike tühja taldrikuga pliidi juurde ja ütles: “Ma pean ikka juurde võtma, nii hea on. Ise ka ei usu, et seda teen.” 😀