Võiks arvata, et siin pildil on kõige tavalisem leib, aga vot ei ole mitte. See on mõnusalt piparkoogimaitseline magus jõulukeeks. Sortisin ükspäev oma retsepte ja hakkas silma, et üht sellist väga paljude koostisosadega asja olen küpsetanud. Mul tekkis muidugi jälle sportlik huvi, kas saaks sama keeksi teha väheke lihtsamalt. Hakkasin siis otsast tegema ja välja tuli niisugune asi.
SÜDASUVINE JÕULUKEEKS
6 muna
2 dl mandlijahu
2 dl kookosjahu
1,5 dl pofiberit
1,5 tl soodat
2,5 dl erütritooli (võib poole vähem panna, see piparkoogiselt ülimagus variant on)
80 g võid
1 tl nelki, kardemoni, kaneeli, pomerantsi
0,5 tl ingverit
Munad vahustasin erütritooliga, siis vahustasin sinna hulka sulatatud või. Kuivad ained segasin kõik eraldi kausis kokku ja lisasin vahustatud munasegule. Mikserdasin taigna parajaks ja lasin natuke seista enne vormi panemist. Küpsetasin silikoonist leivavormis (sellepärast vajus keskelt laiali) 180 kraadiga 1 tund.
Täitsa huvitav, kas piparkoogi maitseained annavad sellise ilusa jume? Muidu võiks ju magustaja ära jätta ja piparkoogi maitseained ka ja proovida täpselt samamoodi leiba teha. Mingite “leivamate” maitseainetega.
Panin täna viimased seemned krõbeleibade sisse, ainult kõrvitsaseemneid jäi hulk järele, muidu oleks keeksile seemneid kaunistuseks peale pannud. Seemnetega oli täna nii kitsas, et tegin krõbeleibu sedasi, et taignas oli ülivähe päevalilleseemneid, asendasin puuduva osa kahe supilusikatäie chiaseemnetega (kahe suure ahjupanni kohta, muidu leibades käivad mul ainult linaseemned, päevalilleseemned ja kõrvitsaseemned). Üllatavalt hea tuleb chiaga. Peaks ükspäev kirjutama siia krõbeleibade täielise küpsetamisõpetuse, ma pole oma viimaseid nippe vist avaldanudki.
Seda jõulukeeksi sõin ise ka lausa kaks tükki, no nii hea on lihtsalt. Muidu üldiselt need küpsetised, mida siin eksponeerin, on valdavalt suunatud mu meestele. Meil šokolaadikooki on kogu aeg kodus olemas, kui üks saab otsa teen kohe järgmise valmis, sest Mrt-le hirmsasti meeldib seda magustoiduks võtta. Ise ma kooki tavaliselt ei söö. Mul selline värk on, et kui oma soolase toiduportsu nahka pistan, siis ongi kõht täis ja magusa jaoks enam vaba nurka ei jää. Ma üldse magusat ei armasta ka.
Mul täna algas siin väike suvikõrvitsate eksperiment. Käes on see aeg, kus kompostimäelt tuleb rikkalikult suvikõrvitsaid, aga iga päev neid muudkui söögiks teha läheb tüütuks. Olen küll nüüd kaks päeva järjest teinud zuudlirooga, täna tegin porrulaugu ja tšilliga, aga no kaua võib? Sellepärast tahan katsetada, kas saaks ehk zuudleid säilitada külmutatult.
Pean passima peale, et parajalt väikesed suvikõrvitsad tuppa toon, liiga suuri on raske zuudliteks vändata. Siin pildil on üks tavaline tumeroheline ribastatud ja potis kuuma vee all pehmenemas ja taldrikus on üks teine sort, mingid helerohelised viljad. Ei teagi, kuidas üks taim selline teistmoodi sai, omast arust panin ühesugused seemned maha.
Hoidsin zuudleid mõni minut keeva vee all, siis valasin sõela sisse, uhasin korra külma veega üle ja vajutasin zuudlitest vee välja. Nüüd need ribakesed on kotikestega sügavkülma pandud ja saab siis näha, mis neist ükspäev üles sulades järele jääb. Kui külmutamine suvikõrvitsale sobib, hakkangi passima, et saaks järjest väikesed viljad zuudliteks vändata ja talveks kappi panna. Muidu suvel söö nii, et põsed punnis ja talvel pole miskit rohelist võtta 🙂
EDIT: Mees teatas, et ta ise ka ei usu, et seda ütleb, aga tema meelest on see jõulukeeks liiga magus. Muidu ta ikka kurdab, et mage ja mõru ja pole piisavalt magusaks tehtud mu magustoidud. Näed siis, areneb 🙂
Külmutamise aktsioon feilis sajaga, sest vaatamata sellele, et zuudlitest oli vesi välja vajutatud, eraldus külmutamisel veel suur hulk vett ja üles sulades jäid järele ainult kuivad niidid. Nõelumiseks sobilik 🙂