Täna on suurepärane valereede, st nädala viimane tööpäev, mis tegelt on neljapäev. Mulle meeldib mu töö, see ei tekita mingit erilist stressi, aga ikkagi ootan nädalavahetusi nagu maitea mida. Märtsi lõpp ja aprilli esimesed päevad on olnud hullult töised, pole hoo ega hoobi vahet, võibolla sellepärast ka on nii, et puhkepäevade saabumine on kohe ekstra mõnus. Töö juures on mu elu täitsa pekkis siis, kui enam üldse ei jää seal aega raamatut lugeda 🙂
Kaks viimatist õhtut on möödunud meil Mrt-ga köögis. Pühapäeval andis otsad meie nõudepesumasin ja mees on üritanud seda mittevähe parandada, kahjuks tulemusteta. Ma samal ajal olen küürinud kööki ja pesnud nõusid. Me nõudepesumasin ei võta vett sisse ja nii palju kui me asja mõistame, tundub viga olevat masina ajus, mis ei saada välja toda õiget veevõtu signaali. Eile õhtul käis Mrt tolle “ajujupiga” lausa kaks korda töö juures elektroonikat jootmas ja mässamas, aga ei midagi. Enne veel näitas mulle uhkusega, et vaata naine, kas näed seda kohta siin (nägin ma jee ilma prillideta), et siin on üks vigane koht… No tegi korda selle ja täna veel mõned kohad, aga ikka ei midagi. Pmst saaks seda ajujuppi tellida ka internetist kuuekümne euroga, me veel ei tea, kas peab seda teed minema ja kas see üldse aitaks. Kõige lihtsam oleks osta uus masin, aga kui mul kodus on siuke kõva elektroonik, siis miks osta uus kui võiks mehe teadmisi rakendades ehk ka vanast masinat asja saada. Igatahes ütles mees eile õhtul, et ta pole veel alla andnud ja siis me arutasime seda, et alles vähe aega tagasi poleks ta mingit nõudepesumasina parandamist üldse ette võtnudki, sest ei teadnud elektroonikast midagi, aga nüüd on ta ennast tarkade raamatute ja videotega nii palju arendanud, et võiks ju isegi asjast asja saada. Mul natuke hakkab lootus siiski kaduma juba. Ei mäleta, millal selle masina ostsime, aga üle kümne aasta võib see küll vana olla, äkki ongi aeg juba välja vahetada?
No vot, aga meil oli tänaseni nõudepesumasin musti nõusid täis, sest mees arvas, et äkki ikka kuidagi… Ei saanud. Pühapäeval meil oli siin suur pere koos ja kogu aeg käis üks söömine ja sellest ajast mustad nõud ootasid masinas. Hiljem tekkinud mustad mollid ma pesin käsitsi ära ja täna õhtul võttis mees ette kogu nõudepesumasina sisu – ikka käsitsi. Nüüd on kõik puhas ja korras ja parem oleks kui keegi rohkem siin majas midagi ei sööks…
Ma samal ajal kui mees nõusid pesi, muudkui küpsetasin. Neljapäev on mul seemneleibade tegemise päev, kõigepealt viskasin need valmis. Ja siis hakkasin katsetama üht sidrunikooki, mis ei tulnud tegelt üldse välja selline nagu peaks, aga väga maitsev siiski.
Ähh, maitea kohe, no ei näe hea välja, vajus jahtudes kokku.
See kook peaks olema paks ja puhev, aga seda ei ole ta mitte. Maitse on küll nii hea, et pugisin korraga kohe kaks tükki. Võibolla peaks järgmine kord katsetama kohupiima ja küpsetuspulbri lisamisega, aga siis poleks nagu jälle päris see. Mulle meeldib selle sidrunikoogi võine rammus maitse, väga njämma on tegelt.
Retsepti leidsin näoraamatust, aga tegin ta ringi sobilikuks inimesele, kes ei talu süsivesikuid.
SIDRUNIKOOK
150 g võid
4 muna
200 ml vahukoort
1,5 dl erütritooli
2 dl mandlijahu
2 spl fiberhuski
1 sidruni riivitud koor ja mahl
Sulata või ja lase jahtuda. Eralda munakollased valgetest. Lisa munakollastele erütritool ja sega heledaks vahuks. Lisa sidrunimahl ja riivitud koor. Kalla peene joana pidevalt segades või taigna sisse. Lisa mandlijahu ja fiberhusk, sega hoolikalt, sega sisse vahukoor. Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega taigna sisse. Küpseb 1 tund 160 kraadiga, sellest viimased 10 minutit pöördõhuga, kellel on, aga see viimane pole väga oluline. Enne lõikamist lase veits jahtuda.
Kahju, et ei saanud kõrget paksu kooki, aga ikkagi maitse on super mu meelest. See sidrunikook pani mind jälle igatsema Loonise ema tehtud sidrunikooki, mida lapsepõlves sain. See oli sihuke paksult sidrunine, peaaegu mõru, õhuke liistakas, nats isegi nätsakas ja kleepuv-veniv mu meelest. Igatahes on too lapsepõlves saadud sidrunikook jätnud mulle kustumatu mulje ja selle retsepti olen sada korda küsinud ja ikka ära kaotanud. Peaks üritama leiutada midagi sarnast endale sobilike vahenditega. Suhkrut ja nisujahu ju kindlasti enam ei kasutaks, aga kui kook originaalis ka nagunii oli õhuke liistakas, siis sellistega ma saan üldiselt hakkama 🙂
Hissver, kell on öö juba ja nüüd ma võtsin kolmanda tüki sidrunikooki! See ei ole normaalne!
Päris hea konsistentsiga küpsetis tuli, andis hästi rulli keerata ega hakanud kuskilt otsast murduma. Kui biskviit ahjust välja tuli, keerasin tal kahe küpsetuspaberi vahel põhja ülespidi ja tõmbasin küpsetamisaegse paberi ära. Sedasi jääb rull pealt ilusam, küpsetise alumine pool nägi veidi kortsuline välja. Mul oli Mia siin hoida kuni mehed pinksi mängimas käisid ja temaga siis pökerdasime moosi ja vahukoore biskviidile peale. Mial läks küll vahukoor rohkem suhu kui rulli vahele, aga nii need asjad nelja-aastastel käivad.
Määrisin rullbiskviidi pealt šokolaadikreemiseks. Sain täna kätte lchf-poest tellitud kraami, nende šokolaadikreem osutus nii mõnusaks möginaks, et kangesti tahtsin seda kuhugi toppida. Pmst võiks seda kreemikest otse potist lusikaga süüa, nii hea asi on, aint et kallis lõbu nii hinna kui kalorite poolest. Suhkrut seal sees muidugi pole, nii nagu kogu mu rullbiskviit on suhkruta.
Mitte et iga päev peaks magustoitu sööma, aga mehed meil siin magusat armastavad ja niuke kiire rullbiskviit on just paras ühel tööpäeva õhtul kokku visata.
