Tuli tuju teha rullbiskviiti. Meie peres oli vanasti rullbiskviidimeister Ruth, ma hoidsin oma näpud sellest tegevusest eemale ja nüüd mulle äkki tundus, et ma ei oskagi seda teha. Meelde on jäänud, et mune peab hästi palju olema ja natuke jahu 🙂 Ma tavalist jahu ei kasuta, suhkrut ka mitte, aga põhimõte on ju ikka sama ja kuidagi leiutasin taigna kokku. Vahustasin kuus muna 0,5 dl erütritooliga ja segasin sinna sisse 0,5 dl kookosjahu ja 2 spl fiberhuski. Rohkem midagi ei pannudki. Laotasin taigna küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja küpsetasin 175 kraadiga umbes 15 minutit või nats rohkem (ahju kell andis saba jälle).
Päris hea konsistentsiga küpsetis tuli, andis hästi rulli keerata ega hakanud kuskilt otsast murduma. Kui biskviit ahjust välja tuli, keerasin tal kahe küpsetuspaberi vahel põhja ülespidi ja tõmbasin küpsetamisaegse paberi ära. Sedasi jääb rull pealt ilusam, küpsetise alumine pool nägi veidi kortsuline välja. Mul oli Mia siin hoida kuni mehed pinksi mängimas käisid ja temaga siis pökerdasime moosi ja vahukoore biskviidile peale. Mial läks küll vahukoor rohkem suhu kui rulli vahele, aga nii need asjad nelja-aastastel käivad.
Määrisin rullbiskviidi pealt šokolaadikreemiseks. Sain täna kätte lchf-poest tellitud kraami, nende šokolaadikreem osutus nii mõnusaks möginaks, et kangesti tahtsin seda kuhugi toppida. Pmst võiks seda kreemikest otse potist lusikaga süüa, nii hea asi on, aint et kallis lõbu nii hinna kui kalorite poolest. Suhkrut seal sees muidugi pole, nii nagu kogu mu rullbiskviit on suhkruta.
Mitte et iga päev peaks magustoitu sööma, aga mehed meil siin magusat armastavad ja niuke kiire rullbiskviit on just paras ühel tööpäeva õhtul kokku visata.