Ühed lugud

Küpsetasin ahjus purukooki, mille peaks vist ümber nimetama marjamagustoiduks. Olen sarnast asja varem ka teinud, aga täna võtsin ette ja lihtsustasin retsepti nii palju kui aitas. Õudselt njämma tuli. Ma ühe väikese portsu sain võtta, siis lendasid mehed peale ja kui järgmise lusikatäie järele läksin, olid vormis ainult riismed järel. Vot nii hea on!

Purukook või marjamagustoit või kuidas soovite:

400 g külmutatud marju (mul olid metsmaasikad ja mustikad)
1,5 dl kookosjahu
1,5 dl mandlijahu
120 g võid
1 tl kaneeli või kardemoni
1 tl Bakery+ magustajat või 1 dl erütritooli
teelusikaotsaga vanilli

Segasin kuivad ained omavahel kokku ja keerasin kõik selle kama mikrolaineahjus sulatatud või sisse (kui kasutad erütritooli, siis püüa see sulavõi sees ära lahustada). Segasin lusikaga nii kaua kuni tainas muutus kenaks puruks. Marjad võtsin sügavkülmast ja sellisena läksid need otse vormi põhja, ei ole vaja üles sulatada. Marjade peale pudistasin purutaigna, küpses see asi 180 kraadiga 30 minutit.

Unustasin mandlilaastud ostmata, muidu neid oleks pidanud ka marjade ja taigna vahele laotama, siis kook süües krõbiseb mõnusasti.

 Taldrikusse saab magustoidu tõsta suurema lusikaga. Sobib hästi vahukoorega, aga meil täna oli natuke peenem kreem – vahukoore ja kookoskreemi segu (200ml vahukoort, 2 spl erütritooli ja 1 pk Blue Dragoni kookoskreemi).

See Blue Dragoni kookoskreem hakkab Eestist ära kaduma. Kurb, sest teised siin müüdavad kookoskreemid ei kõlba kassisaba alla ka. Varem Selverid seda müüsid, nüüd pole enam sealt leidnud, olen neile isegi palve edastanud, et see uuesti müüki toodaks. Viimati leidsime lemmikut kookoskreemi Muhu poest, tegime seal riiuli tühjaks sellest. Täpselt samamoodi nagu meil on harjumuseks saanud Muhu poest kõik kõrvitsaseemned ära osta, höhö. Seal on 250-grammised seemnepakid, mis on peaaegu poole odavamad kui mandril müüdavad kõrvitsaseemned, sellepärast iga kord kui juhtume mööda sõitma, teeme sealsetel riiulitel tuulutust.

Blue Dragoni kookoskreemi meeldib mulle lõunase kohvi peale panna, sest piimatooteid väldin praegu. See on mõnus ka niisama lusikaga limpsida. Kallis on ta küll, aga väga maitsev. Ahh, igasugu lolle harjumusi olen endale siin juurutanud. Õnneks kaal langeb kõigi nende veidruste peale.

Me ikka midagi soolast ka täna sõime. Suvikõrvitsaid on meil ohtrasti, neid jõudumööda hävitame. Tegin ühe hakklihaga mögina panni peal, küüslaugu ja sinihallitusjuustu ja purustatud tomatitega.

Hakkliha praadides jõudis mulle kohale, et poest seda ikka osta ei maksa, eriti kui tahan mõnda oma retsepti avalikult esitleda. Jube kahtlane kraam see ikka on kui praadides vesi pannil ujub. Mul täna Rakvere oma oli, 50 veist ja 50 siga. Aga vahet pole, ei maitse head need poe hakklihad. Sellepärast panime täna ühe suure maheseatüki sulama, et ehk annab sellest homme kena hakkliha vändata, mille saaks rändsöödikutele serveerimiseks saarele kaasa võtta. Igatahes me üritame, et saaks laupäeval head pärissööki teha.

Kopra Karjamõis, kust meie külmkapitäis liha pärit on, sai paar päeva tagasi Eesti parima mahetalu tiitli. See mulle meeldib. Kahju, et nad sigadega lõpetama peavad.

Kas nüüd hakkab öökülma tulema? Tõin igaks juhuks kõik suuremad suvikõrvitsad tuppa külmikusse ja korjasin ära kõik vähegi söödava mõõduga kurgid. Tavalisi kõrvitsaid on meil ka paar jurakat, aga neid ei hakanud veel tuppa tirima. Ei tea, kas peaks?

Avastasin täna külla minekuks šokolaadikooki küpsetades, et olen kuidagi märkamatult hakanud neid kooke küpsetama poole vähema šokolaadiga, 200 grammi asemel panen 100-grammise tahvli. Puhas hajameelsus. Aga probleemi sellest pole, ikka jääb parajalt šokolaadine ja kui teistele küpsetan, siis lisan natuke magustajat ka juurde, sest inimesed on enamasti harjunud sellega, et kook on magus ja mõru maitse väga ei lähe peale.

Nüüd on mu šokolaadikoogi retsept selline:

4 muna
200 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaod, Laima oma sobib hästi)
1 dl mandli- või kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl soodat
2 spl erütritooli (kodus söömiseks magustajat ei pane)

Koogile täidiseks ja kaunistuseks:

400 ml vahukoort
250 g Vigala Mascarpone toorjuustu (üks potike)
4 spl erütritooli
Natuke Bourboni vanilli
Vaarikaid ja rukkililli või mida iganes kaunistuseks

Vahustan munad erütritooliga, või ja šokolaadi sulatan koos mikroahjus ja segan korralikult. Lisan šokolaadisegu munavahule, kõige lõpus segan sisse kõik kuivad ained, mis on enne eraldi nõus kokku segatud. Lasen taignal seista kuni pakseneb. Küpsetan 180 kraadiga 30 minutit.

Kreemi teen valmis siis kui kook on jahtunud. Vahukoore vahustan erütritooliga, vanilli panen ka kohe. Vahukoort ei või liiga paksuks lasta, peab natuke vedelam jääma. Kui koor vahustatud, lisan toorjuustu ja vahustan veel õige natuke. Kreem läheb väga kiiresti paksuks, sellepärast ei või üle vahustada. Toorjuustu on tark hoida enne kreemitegu mõned tunnid toasoojuses, siis on veidi pehmem.

 Jahtunud koogi lõikan suure fileerimisnoaga pooleks ja panen koogipõhjaks pealmise osa, ülemine kenaks siledaks ja kõvemaks küpsenud pool jääb allapoole. Nii ei jää kook paberi või mis iganes aluse külge kinni ja põhi on mugavalt kõva ja vähem rasvane.

 Toorjuustu-vahukooresegu jagan enam-vähem pooleks, osa läheb koogi vahele ja osa peale. Kaunistasin seekord šokolaadikoogi Saaremaalt korjatud vaarikate ja koduaia rukkililledega. Metsvaarikad osutusid selliseks hitiks, et perenaine ütles, et ei raatsi seda kooki ära süüagi, tahaks vaarikaid imetleda. Lisaks selgus, et äsja kolmeseks saanud sünnipäevalaps armastab metsvaarikaid üle kõige ja koduaia vaarikaid ei pea nagu üldse vaarikateks või söögikõlbulikeks. Läks täitsa kümnesse seekord 🙂

 Ega te ei saaks ju aru, mis siin pildil on, kui ma ei ütleks, et need on sirmikud 🙂 Mitu nädalat pole vihma sadanud, sellepärast on seened metsa all poolenisti ära kuivanud. Korjasin eile hommikul kolm suurt sirmikut (mis polnud üldse suured), neist kaks olid nii kuivanud, et peaaegu klobisesid, üks oli siuke tavaline värske.

Tükeldasin sirmikud ja praadisin neid pannil või sees, natuke soola panin maitseks. Ja mis välja tuli? Magusad õhulised krõbisevad sirmikukrõpsud. Avastasin imelised sirmikukrõpsud umbes nii nagu meie eellased avastasid tulel küpsetatud liha, täiesti juhuslikult, sest tahtsin teha tavalisi praetud seeni. Sirmikud olid nii kuivad, et esimese hooga imesid kogu pannil olnud või endasse, pidin võid juurde panema, et pann kuiv ei oleks.

Laps ütles, et sirmikud on praetult konsistentsilt nagu popcornid. Ma krõbistasin neid õhulisi asju, mis tõesti olid magusad ja juurdlesin, mida need õieti mulle meenutavad? Viimaks nuputasin välja, et saiakuivikuid. Ainult selle vahega, et saiakuivikud on kõvemad hammustada, sirmikud on väga pehmed ja õhulised.

Väga lahe avastus. Oh, oleks ma möödunud aastal seda teadnud, kui meil Saaremaal sirmikute uputus oli! Ei osanud neid kuidagi pikemaks ajaks säilitada. Kui nüüd veel tänavu sirmikuid leiaks, siis ainult selliseid kuivikumaiusi teekski. No nii head on!

Sõin just ühe superhea õhtusöögi. Mõni asi tuleb kohe nii hästi välja, et lihtsalt minesta. Küpsetasin ahjus tursafileed ja praadisin pannil suvikõrvitsat või ja riivitud küüslaugu sees.

 Määrisin klaasvormi põhja võiga ja ladusin sinna portsu tursafileesid (Reiks Norrast püüdis need kalakesed. Reiks on mu õepoeg, kui mõni juhuslikult ei tea.). Fileede peale pigistasin sidrunimahla, maitsestasin soola ja musta pipraga, kühveldasin peale võitükid ja palju värsket hakitud tilli, kõige otsa riivisin juustu lihtsalt ilu pärast. Küpsetasin 220-kraadises ahjus 35 minutit ja lõpuks lasin natuke pöördõhuga üle, et saaks pruunikam.

 Fragment vormist enne ahju panemist.

 Valmis.

 Minu suurepärane õhtusöök. Sõin seekord suurest taldrikust ja võtsin veel natuke juurde ka, sest lahja värk ja noh, lihtsalt vastupandamatult maitsev.

Reiks on kullatükk. Nats imelik on küll paljulapseliselt isalt kala pommida, aga no mis sa hädaga teed. Ma oleks talle siga vastu andnud, kui oleksin sel hetkel kodus olnud, kui ta meile ukse taha kalapakid jättis. Ta seal Norras töötab miski karbipüügilaeva peal ja turska püüab oma lõbuks. Peaksime juurutama regulaarse toiduvahetuse.

1 dl kookosjahu
1 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit
170 g võid
5 muna
1 spl Bakery+ magustajat (või erütritooli maitse järgi või puhast steviat)
0,5 tl soodat
vanilli maitse järgi (või midagi muud – kaneeli, kardemoni jne)
seesamiseemneid toreduse pärast

Sulata või, vahusta munad, sega kuivad ained omavahel ja siis kõik kokku, sipsuta peale seesamiseemneid. Küpseb leivavormi sees 180 kraadiga 45 minutit.

Jahudega on siin keeksi sees sedasi, et ei pea neid nii mitut sorti olema, võib teha kas ainult kookosjahuga või siis ainult mandlijahuga, aga pofiber on hea puhevuse andmiseks. Kujutan ette, et ka pofiberi võib asendada, psülliumiga näiteks. See keeks pole kuigi magus, aga see-eest on hea rasvane 🙂 Mehed söövad seda vaarikamoosiga, mis suhkrut pole näinud.

Ma ei kasuta enam üldse küpsetuspulbreid, sest nende sisse topitakse igasugu sodi. Vanasti polnudki mingit sellist nähtust nagu küpsetuspulber üldse olemas, kõik koogid-keeksid tehti ikka soodaga. Back to basics 🙂

 Nii juhtub, kui usaldad seda, mis seemnepaki peale kirjutatud on. See pidi olema üks selline tomat, mis sobib toas akna peal kasvatamiseks. Pidi olema suurem punane sort, aga on väike magus kirsstomat. Nime ei mäleta. Olin sunnitud potid toolidele tõstma (loe: langetama), sest taimed muudkui venisid, aga ikka tuli lagi ette. Aken on lõunasse, valgust justkui natuke ikka tuleb sealt, aga ilmselgelt sellele tomatile on liiga vähe.

Pildilt hästi ei paista, aga seal üleval vastu lage on veel hea hulk uusi õisi ja ruloo kohal on ka juba tomatid küljes nii nagu allpoolgi. Oleme juba mitu tomatit nahka pannud ja tõesti väga maitsvad on.

Õues kasvavad samad taimed vähe viisakamalt, aga ikkagi viskavad kõrgust. Olen varem kasvatanud toas akna peal kirsstomateid tavalises lillekastis ja need tookord olid nii mõnusalt madalad, et andis neid isegi puhkusele sõites suvilasse kaasa võtta kõige täiega. Nüüd vaata, et põrutavad läbi lae teisele korrusele. No täiesti aru kaotanud!

4 muna
1,5 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit (võib vähem panna, aga siis ei vedruta nii hästi)
3 spl erütritooli või nii, et oleks sulle sobilikult magus
100 g võid
1 tl soodat (triiki, mitte kuhjaga)
kaneeli, kardemoni nii nagu sulle maitseb (mida rohkem, seda parem)

Sulata või ja sega selle sisse erütritool. Vahusta munad. Sega eraldi kausis kokku kõik kuivad ained. Vahustatud munade hulka vahusta või ja sega sisse kõik kuiv kraam. Lase nii kaua kausis paisuda kuni ahi soojaks saab. Küpseta 200 kraadiga 25 minutit.

Mina sain sellest kogusest 9 muffinit.

 Võiks arvata, et siin pildil on kõige tavalisem leib, aga vot ei ole mitte. See on mõnusalt piparkoogimaitseline magus jõulukeeks. Sortisin ükspäev oma retsepte ja hakkas silma, et üht sellist väga paljude koostisosadega asja olen küpsetanud. Mul tekkis muidugi jälle sportlik huvi, kas saaks sama keeksi teha väheke lihtsamalt. Hakkasin siis otsast tegema ja välja tuli niisugune asi.

SÜDASUVINE JÕULUKEEKS

6 muna
2 dl mandlijahu
2 dl kookosjahu
1,5 dl pofiberit
1,5 tl soodat
2,5 dl erütritooli (võib poole vähem panna, see piparkoogiselt ülimagus variant on)
80 g võid
1 tl nelki, kardemoni, kaneeli, pomerantsi
0,5 tl ingverit

Munad vahustasin erütritooliga, siis vahustasin sinna hulka sulatatud või. Kuivad ained segasin kõik eraldi kausis kokku ja lisasin vahustatud munasegule. Mikserdasin taigna parajaks ja lasin natuke seista enne vormi panemist. Küpsetasin silikoonist leivavormis (sellepärast vajus keskelt laiali) 180 kraadiga 1 tund.

 Täitsa huvitav, kas piparkoogi maitseained annavad sellise ilusa jume? Muidu võiks ju magustaja ära jätta ja piparkoogi maitseained ka ja proovida täpselt samamoodi leiba teha. Mingite “leivamate” maitseainetega.

Panin täna viimased seemned krõbeleibade sisse, ainult kõrvitsaseemneid jäi hulk järele, muidu oleks keeksile seemneid kaunistuseks peale pannud. Seemnetega oli täna nii kitsas, et tegin krõbeleibu sedasi, et taignas oli ülivähe päevalilleseemneid, asendasin puuduva osa kahe supilusikatäie chiaseemnetega (kahe suure ahjupanni kohta, muidu leibades käivad mul ainult linaseemned, päevalilleseemned ja kõrvitsaseemned). Üllatavalt hea tuleb chiaga. Peaks ükspäev kirjutama siia krõbeleibade täielise küpsetamisõpetuse, ma pole oma viimaseid nippe vist avaldanudki.

Seda jõulukeeksi sõin ise ka lausa kaks tükki, no nii hea on lihtsalt. Muidu üldiselt need küpsetised, mida siin eksponeerin, on valdavalt suunatud mu meestele. Meil šokolaadikooki on kogu aeg kodus olemas, kui üks saab otsa teen kohe järgmise valmis, sest Mrt-le hirmsasti meeldib seda magustoiduks võtta. Ise ma kooki tavaliselt ei söö. Mul selline värk on, et kui oma soolase toiduportsu nahka pistan, siis ongi kõht täis ja magusa jaoks enam vaba nurka ei jää. Ma üldse magusat ei armasta ka.

Mul täna algas siin väike suvikõrvitsate eksperiment. Käes on see aeg, kus kompostimäelt tuleb rikkalikult suvikõrvitsaid, aga iga päev neid muudkui söögiks teha läheb tüütuks. Olen küll nüüd kaks päeva järjest teinud zuudlirooga, täna tegin porrulaugu ja tšilliga, aga no kaua võib? Sellepärast tahan katsetada, kas saaks ehk zuudleid säilitada külmutatult.

 Pean passima peale, et parajalt väikesed suvikõrvitsad tuppa toon, liiga suuri on raske zuudliteks vändata. Siin pildil on üks tavaline tumeroheline ribastatud ja potis kuuma vee all pehmenemas ja taldrikus on üks teine sort, mingid helerohelised viljad. Ei teagi, kuidas üks taim selline teistmoodi sai, omast arust panin ühesugused seemned maha.

 Hoidsin zuudleid mõni minut keeva vee all, siis valasin sõela sisse, uhasin korra külma veega üle ja vajutasin zuudlitest vee välja. Nüüd need ribakesed on kotikestega sügavkülma pandud ja saab siis näha, mis neist ükspäev üles sulades järele jääb. Kui külmutamine suvikõrvitsale sobib, hakkangi passima, et saaks järjest väikesed viljad zuudliteks vändata ja talveks kappi panna. Muidu suvel söö nii, et põsed punnis ja talvel pole miskit rohelist võtta 🙂

EDIT: Mees teatas, et ta ise ka ei usu, et seda ütleb, aga tema meelest on see jõulukeeks liiga magus. Muidu ta ikka kurdab, et mage ja mõru ja pole piisavalt magusaks tehtud mu magustoidud. Näed siis, areneb 🙂

Vanasti oli üks meie pere lemmiktoit nuudliroog. See oli üks vürtsikas toit tšillipipra ja porrulauguga, põhikomponendiks nisujahust nuudlid. Nuudlivärki me enam ei söö, aga nuudlirooga ikkagi nagu tahaks. Täna mul õnnestus meisterdada suurepärane zuudliroog (zoodles, eks ole, noodles made of zucchini). Isegi ilma tšilli ja porruta täiega hea asi.

 Kõigepealt väntasin oma imelise riiviga zuudlid valmis. Suvikõrvitsa võtsin oma peenrast muidugi, pärast oli hea ohkida, kui ägedad nuudlid meil ikka peenras kasvavad 🙂 Proovisin algul ühest suurest suvikõrvitsast lõigatud tükki riivida, aga see oli ebamugav, ei püsinud hästi paigal. Tõin siis ühe paraja suurusega isendi, millest sai ühe jutiga lausa meetri pikkusi ribasid. Valasin zuudlitele natukeseks ajaks keeva vee peale, siis keerasin nad kraanikaussi sõela sisse nõrguma. Käisin paar korda neist vett välja vajutamas, päris sorinal tuli. Suvikõrvits on muidu väga vesine, aga kui nad kuivaks vajutada, ei hakka pärast pannil ujutama.

 Praadisin pannil 600 g hakkliha (ikka pool siga, pool veist) kahe suure küüslauguküüne ja ühe sibulaga. Praen alati tükikese värske võiga. Soola ja musta pipart panin maitseks.

 Kui hakkliha hakkas kergelt pruuniks minema, uhasin zuudlid pannile ja kuumutasin kogu kraami läbi.

 Iga suvise toidu kohustuslik koostisosa, mida igaüks sai endale jao pärast toidule lisada.

 Minu õhtusöök. Uskumatult hea asi. Mulle meeldib, et suvikõrvits jääb parajalt krõmpsuks ja kui oleks nüüd tšillit ja porrulauku ka olnud, oleks sellest tulnud selline zuudliroog, mis meie ammuigatsetud nuudliroale teeb sajaga silmad ette.

Laps sõi ja kiitis: “Päris hea on. Ise ka imestan, et seda ütlen.” Natukese aja pärast kõndis mehike tühja taldrikuga pliidi juurde ja ütles: “Ma pean ikka juurde võtma, nii hea on. Ise ka ei usu, et seda teen.” 😀