1 dl kookosjahu
1 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit
170 g võid
5 muna
1 spl Bakery+ magustajat (või erütritooli maitse järgi või puhast steviat)
0,5 tl soodat
vanilli maitse järgi (või midagi muud – kaneeli, kardemoni jne)
seesamiseemneid toreduse pärast
Sulata või, vahusta munad, sega kuivad ained omavahel ja siis kõik kokku, sipsuta peale seesamiseemneid. Küpseb leivavormi sees 180 kraadiga 45 minutit.
Jahudega on siin keeksi sees sedasi, et ei pea neid nii mitut sorti olema, võib teha kas ainult kookosjahuga või siis ainult mandlijahuga, aga pofiber on hea puhevuse andmiseks. Kujutan ette, et ka pofiberi võib asendada, psülliumiga näiteks. See keeks pole kuigi magus, aga see-eest on hea rasvane 🙂 Mehed söövad seda vaarikamoosiga, mis suhkrut pole näinud.
Ma ei kasuta enam üldse küpsetuspulbreid, sest nende sisse topitakse igasugu sodi. Vanasti polnudki mingit sellist nähtust nagu küpsetuspulber üldse olemas, kõik koogid-keeksid tehti ikka soodaga. Back to basics 🙂
Klassikaline vanaaegne küpetuspulbri segu koosneb soodast, sidrunhappest ja tärklisest. Milleks tärklis, ma ei teagi. Ainult soodast piisab ka, aga parem oleks, kui ikka midagi haput taignas lisaks on, mis selle sooda kihisema ajaks. Näiteks hapukoorekookidele saab küll kergitajaks puhast soodat panna.
Sidrunimahla võiksin panna, olen sellele isegi mõelnud, aga tärklise jätaks ära. Igasugu tärklised ongi põhiliselt need, mille pärast ma küpsetuspulbrit ei taha, pluss et seal tundmatuid asju ka kipub sees olema. Sooda on puhas klassika 🙂
Tarvitasin täna seda keeksi saiana, katteks või ja soolaforell. Väga njämma, isegi küpsetise kerge magusus ei häirinud.