Järjekordne õhtune pimepilt, kust toit kogu oma ilus välja ei tule, aga midagi ikka paistab 🙂
300 g veisehakkliha
300 g seahakkliha
1 pk šampinjone (see suurem pakk, mida Selver müüb, korvikeses)
3 sibulat
1 suur küüslauguküüs
2 keskmist tšillipipart
1 purk rohelisi kivideta oliive
1 purk pärlsibulaid
1 kolmnurgake mingit sinihallitusjuustu
4 muna
200 ml vahukoort
riivjuustu peale sipsutamiseks
soola, musta terapipart, praadimiseks võid
Pruunistasin hakkliha pannil või sees, maitsestasin soola ja pipraga, poole praadimise pealt lisasin hakitud sibulad ja küüslaugu. Kui pruunikaks sai, valasin kogu kraami ahjuvormi teisi komponente ootama (sügavamasse ahjuvormi, mis tegelt ahjupott on klaaskaanega, aga kaant ma ei kasutanud). Siis praadisin või sees šampinjoniviilud ja läksid need ka ahjuvormi. Segasin hakkliha ja seened omavahel, sekka peeneks hakitud tšillipiprad ja tükeldatud sinihallitusjuust. Sinna peale laotasin oliivid ja pärlsibulad. Munad kloppisin lahti koos vahukoorega ja valasin selle vormi, kõige otsa läks riivjuust. Küpses ahjus 220 kraadiga 30 minutit, ma lõpus lasin veel pöördõhuga üle, et pruunikamaks tõmbaks.
Olen sarnast sööki siin enne ka eksponeerinud, aga vähemate komponentidega. Sinihallitusjuust annab vormile mõnusa maitse, aga kui juhtub soolasem juust olema, peab toidule soola lisamisega ettevaatlik olema, muidu läheb liiga soolaseks. Meil need sinihallitusjuustuga kohad ainult olid nagu veits liiga soolased, muidu oli igatepidi ok. Mõnus rasvane suutäis, kus maitsetega pole koonerdatud.
Täna läheb see söök ilmselt kordamisele. Ma paneks siia brokkoliõisikuid ka sisse, aga selle peale pistaks laps pröökama. Ei tea, mis teema tal kapsalistega on, aga enam mitte üldse ei maitse need talle. Ah, ma vaatan, võibolla ühe väiksema brokkoli ikka peidan siia sisse ära.
P.S. Kas tead, et brokkolis on umbes 20 korda rohkem C-vitamiini kui õunas? 100 g brokkolit annab umbes 148% päevasest C-vitamiini vajadusest, aga 100 g õuna ainult 10%. Kuskilt lugesin, et lchf-i sööjatel on C-vitamiini vajadus 50 prossa väiksem kui süsivesikute manustajatel, aga miks, vot ei oska seletada. Eelistan iga kell brokkolit õuntele, sest õuntega on mul kahjuks ikka see suhkruteema. Läksin vahepeal hoogu ja sõin nii umbes kaks kena suurt koduaia õuna päevas, neid kõige magusamaid Tallinna Pirnõunu, mis tänavu on hiigelsuured. No tuleb vahepeal tunne, et tahaks olla tavaline inimene, eks ole, ja nautida Eestimaa vilju. Ühel õhtul, kui hädaldasin, et ei saa aru, mis värk on, et liigesed valutavad, itsitas mees, et söö aga söö neid õunu (ta ise õunu ei puutu, kuigi tal pole mingit põletiku teemat suhkruga). Paar nädalat läks ikka aega enne kui keha suhkru vastu protestima hakkas, aga viimaks tuli see kätte ja nüüd ongi nii, et hüvasti õunad, me armas suhkruvesi! Ei maksa ikka jamada selle asjaga.