Ühed lugud

Ma ei tea, kas sellist sõna nagu “puhev” üldse päriselt olemas on, aga meil kodus räägitakse nii 🙂

Nägin eile lchf-ikate FB grupis pisara-kohupiimakooki ja armusin esimesest silmapilgust. Täna, kui lapsed teatasid, et tulevad õhtul külla meile kadrisanti tegema, oli kohe hea põhjus kook järele proovida. Ega ma jälle retsepti järgi ei teinud, sest kõiki komponente mul polnudki, aga enam-vähem sama sai nagu eile nähtud kook.

Põhi:

30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib miski muu juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna

Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin külmkappi kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.

Täidis:

400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale sipsutamiseks kaneeli

See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.

Kõige ülemine kiht:

6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli

Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale natuke kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Vot nüüd ma ei mäleta, kas see oli 15 minutit või vähem ahjus. Sel ajal kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooliga ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Mul midagi tordipritsi ei olnud nii suurt, millega viitsiks munavalget ilusaks vormida, sellepärast tõstsin kõva munavalgevahu pallid lusikaga koogile. No ja vot siin mul läks käest ära, sest küpsetasin munavalgevahuga kooki vist lausa 10 minutit, aga see oli liiga palju, oleks pidanud heledamaks pruuniks jätma. Maitse sellest vist siiski ei muutunud.

Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi läheb, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad, aga mul selleks oli kook liiga üleküpsend. Aga natuke hakkas sädelema küll.

 Mu meelest tuli kook jube hea välja, täiesti sõltuvusttekitav.

  Mehele ei meeldinud, et põhi maitseb nagu juust, aga ma ei saanud midagi aru. Hoopiski kaifisin seda, et niisugune liistakas põhi jääb parajalt kõva ja kõike seda kooki nii hästi kannab ja lõigata laseb. Väikesed Kadrid ka ainult surkisid taldrikus, see-eest kogu vahepealne põlvkond nautis täiega. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head küpsetanud, no ikka täiega njämma tuli.

EDIT: Kirjutasin hiljem põhja taignale muna juurde, mul ikka alati mõni asi läheb meelest ära, mida olen toidu sisse pannud.

Ega siit mingit täpset retsepti ei tule, sest mingid peened kogused ei ole üldse olulised. Tegin ahjupoti sees lihapalle porgandiribadega. Vaja läheb hakkliha (500-600 g), hästi palju porgandeid (meil oli vist 1,5 kg või rohkem), kaks hiigelsuurt küüslauguküünt, sinihallitusjuustu, fetajuustu ja vahukoort (300-400 ml), purustatud musta pipart, 2 muna ja 1 spl psülliumit või mingit jahulist, hakitud peterselli.

Määrisin ahjupoti põhja võiga ja laotasin sinna peale paksu kihi peenikesi porgandiribasid. Porgandi peale ladusin lihapallid. Lihapallide jaoks segasin kokku hakkliha, pipra, peeneks hakitud küüslaugu, värske hakitud peterselli (mida rohkem, seda parem), 2 muna ja 1 spl psülliumit. Käte vahel vormisin pallikesed ja surusin iga palli sisse sinihallitusjuustukuubiku. Lihapallide vahele pistsin veel porgandiribasid, sinihallitusjuustukuubikuid ja fetajuustutükke. Viimaks valasin kõik vahukoorega üle ja küpsetasin 1 tund 220-kraadises ahjus.

Pane tähele, et soola ei pannud üldse, ka lihapallidele mitte, sest juustud on ise piisavalt soolased.

 Toores, enne ahju lükkamist.

 Valmis.

 Mõnus söök.

Porgandi asemel võib kasutada ükskõik mis juurikaid, me tavaliselt teeme köögiviljasööke kaalika ja porgandiga või lillkapsa ja brokoliga või kõigega korraga. Küüslauku peab lihapallides olema nii palju, et tainast segades tundub seda absoluutselt liiga palju olevat, siis tuleb jube hea küüslaugune pall. Värske petersell annab ka head maitset, ma täna aknalaualt vist tervet peotäit ei suutnud kokku rappida, aga umbes nii palju seda võiks olla.

Varemalt olen sarnaseid ahjulihapalle teinud nii, et pruunistan nad enne pannil ära, aga see on mõttetu ajaraisk. Lihapallid küpsevad ahjus ilusaks niigi.

Rikastasin oma šokolaadikooki pehme glasuuriga, väga palju annab see juurde. Kasutasin sama vana šokolaadikoogi retsepti, mis vist üsna samasugusena novembrikuu Oma Maitses ära trükiti. Pehme katte mõtte sain ühe rootslase blogist.

Šokolaadiglasuuriks läheb vaja 200 ml vahukoort, 200 g tumedat (vähemalt 70% kakaod) šokolaadi ja natuke vanilli. Ajasin koore pliidil kuumaks, samal ajal sulatasin šokolaaditükid mikroahjus ja segasin siis tuliselt kõik kokku. Valasin segu koogile kui see veel vormis oli ja panin külma tahenema.

 Lisavalguseta pildistamisega on nagu on, toonid muutuvad, aga kook on ikka sama. Eriliselt njämma.

Ei jõudnud oodata, millal see “ükspäev” saabub ja proovisin kliidega leiva ka kohe ära. Ei saa see naine täna köögist minema, mis parata.

RUKKIKLIILEIVAKESED

8 dl rukkikliisid
2 muna
3 spl hapukoort
3 dl sooja vett
0,5 tl soola

Ahi 220 kraadi ja 25 minutit küpseb.

 Enne ahju lükkamist.

 Valmis. Panin kliisid üsna palju, sellepärast jäid parajalt paksud. Mune panin kaks sellepärast, et mingit jahu siin sees liimimas ei ole.

Süsivesikuid on ühes leivaruudus 1,5 grammi. Mingit magusust tunda ei ole, mälu palju tahad. See näitab leivakeste suht tärklisevaba olekut ja järelikult ei saa me kered sellest ka glükoosilaksu. Laps maitses ja kiitis needki heaks, järelikult võib edaspidi kõik jahud ära jätta.

Munaga küpsetistel on see puudus, et ega nad kaua ei seisa. Õnneks on leivakesed siiski üsna õhukesed ja lootus on, et pigem hakkavad kuivama kui lähevad pahaks. Aga ju me ikka enne ära sööme kui nad üldse kuhugi minema jõuavad hakata 🙂

Igaks juhuks ütlen, et see siin ei ole lchf-blogi. Ja rukkileivad ei ole kindlasti lchf, sest üks õige lchf-ikas teravilja ei puutu, aga toit on see siiski ja väga hea toit. Mina armastan rukkileiba, aga söönud ei ole ma seda juba üle aasta. Kui lchf-i põhimõtete järgi sööma hakkasin, olid mu igapäevases menüüs kaks Rukkipala viilu ja vaatamata sellele mu kaal kukkus kolinal. Sest süsivesikuid sisestasin endasse siiski kordades vähem võrreldes harjumuspärasega. Millalgi jäi kaal seisma ja siis loobusin ka leivast.

Mõni päev tagasi avastasin poest ühed finncrispid, mis tervenisti rukkijahust ja neid ma tahtsin proovida. Maitselt olid need krõbeleivad väga head, kuigi neisse oli pandud suhkrut, mis tegi nad mu jaoks ebamugavalt magusaks. Aga kõige õudsem on see, kuidas need finncrispid ragisevad! Ma mehega samas ruumis olles ei või neid üldse närida, me kumbki tegelt ei kannata kuulata, kui kellegi pea sees hullupööra krõmpsub. Need näkileivad on ülemäära kõvad, suus jagunevad teravateks kildudeks, nendega võib lausa suu ära lõhkuda. Järelikult tuleb leiba küpsetada ise ja paremini 🙂

Kuna me siin teraviljajahudega tavaliselt midagi ei küpseta, siis kodus täisterarukkijahu ei olnud, sellepärast tegin taigna tavalise rukkijahuga, mida üllatuslikult köögikapist leidsin. Süsivesikute koha pealt pole muidugi mingit vahet, kas täistera või mitte, süsikarohked on mõlemad.

RUKKILEIVAKESED

3 dl rukkijahu
4 dl rukkikliisid
1 muna
3 spl hapukoort
3 dl sooja vett
0,5 dl soola
0,5 dl soodat või küpsetuspulbrit (võib ära jätta, kui kerkimata leivad sobivad ja kergitusaine maitse ei meeldi)

Segasin kõik ained ühes mollis kokku ja lükkasin lusikaga pannile laotatud küpsetuspaberile laiali. Vajutasin suure noaga ruudud sisse. Küpseb 200 – 220 kraadi juures 25 minutit.

 Ilma soodata küpsetatud versioon. Need mulle maitsevad paremini.

 Soodaga taignast saab paksemad leivakesed, sest tainas ka kerkib natuke, aga maitse jääb pisut pannkoogi moodi, mis rukist varjutama kipub.

Rehkendasin välja, et ühes leivaruudus on veidi alla 4,5 grammi süsivesikuid (suurel pannil oli 30 ruutu).  Huvitav on see, et tajun ka neid leivakesi kergelt magusana, kuigi mingit magustajat ei pannud. Magus maitse tuleb sellest, et teravili on valdavalt siiski tärklis, mille lagunemine glükoosiks algab juba toitu mäludes. Mida kauem mäluda, seda magusamaks leib suus muutub ehk et suur osa tärklisest laguneb juba suus glükoosiks.

Proovin ükspäev leivakeste retsepti timmida sedasi, et põhiosa oleks rukkikliid ja rukkijahu oleks vähem või üldse mitte, sellega saab tärklise osa leibades vähendada, sest kliides seda nii palju ei ole. Olen kunagi ammu tegelikult katsetanud ka ainult rukkikliidest leiva tegemist, aga need leivad tulid liiga kõvad. Võibolla munaga liimides ja hapukoorega pehmendades siiski saaks asja.

Mul on siin üks hea toidukvaliteedi ja -maitse tester. Teismeline poeg 🙂 Kui tema ütles mu tänase leivakatsetuse kohta, et “s*taks head!”, siis järelikult nii ongi 😀

Proovisin õunaroose teha. Õpetuse võtsin internetiavarustest ja leiutasin oma taigna. Kuna lehttainast kookosjahust teha ei saa, polnud võimalik isegi paberite vahel roose kokku rullida. Algul ikka üritasin, aga need läksid üsna metsa, sellepärast surusin lihtsalt taigna muhvinivormi ja täitsin keskelt õunaviiludega ära. Täitsa mõnusad tulid ja seisavad isegi kuigivõrd koos siukse muretaignaga.

Tainas on selline:

2 muna
2 dl kookosjahu
1 spl erütritooli
50 g võid
2 spl hapukoort
0,5 tl soodat
näpuotsaga vanilli
kaneeli õunte peale sipsutamiseks

Sulatasin või ja keerasin kõik ained lihtsalt lusikaga kokku. Õunaviiludega tegin nagu õpetuses oli, et sidrunimahla peale ja mikroahjus kergelt pehmeks. Küpsetasin 180 kraadiga 25 minutit.

 Enne ahju panemist

 Valmis.

 Täitsa ilusad mu meelest, söödavad nagunii 🙂

Mulle meeldib marjakookide sees või lisandiks Philadelphia toorjuust, sellepärast võtsin täna katsetada, kas saab kogu värgi kohe ahjus valmis miksida. Saab ikka.

TOORJUUSTUGA KIRSIKOOK

Põhi:

2 muna
100 g võid
100 g kookosjahu

Sulata või, klopi munad lahti ja sega tainas kokku. Suru tainas klaasvormi põhja ühtlaseks kihiks ja küpseta 180 kraadiga 10 minutit.

Täidis:

400 g külmutatud kirsse
1 x 200 g pakk Philadelphia toorjuustu
2 tl Bakery+ magustajat või miskit muud
1 muna
100 g võid

Laota kirsid vormi (ei pea enne üles sulatama). Sega kokku sulatatud või, magustaja, muna ja toorjuust ja laota ühtlaselt kirsside peale.

Purukate:

100 g võid (teinekord panen rohkem, justkui liiga kuiv jäi)
100 g kookosjahu
1 tl Bakery+ magustajat
1 tl kaneeli

Sulata või ja sega kõik ained kokku purutaignaks. Laota taignapuru ühtlaselt koogile ja pane kook ahju küpsema. Küpseb 180 kraadiga 20-25 minutit.

 Põhja taigen jäi kena kollane.

 Põhi enne ahju panemist.

 Toorjuustusegu kirsside peale.

 Valmis.

 Kook võiks natuke jahtuda enne kui lõikama hakkad, muidu toorjuust voolab seest välja.

Kui kasutada seda kookosjahu, mida eile Selverist ostsin, on terves vormitäies koogis süsivesikuid 167 grammi. Kui võtta teine jahu, see Konsumist ostetu, milles on ainult 6,4 g süsivesikuid sajas, siis on terves koogis süsikaid kokku 72 grammi. Süüa sünnivad mõlemad 🙂

Küpsetan iga nädal paar purukooki ja muudkui muudan retsepti, et oleks huvitavam. Vahepeal tegin pohladega mandlikooki nii, et lisasin taignasse hea sortsu mõrumandliessentsi. Pohlakoogile peab magustajat rohkem panema, sest marjad on mõrud ja mandliessentsiga tuli kook eriti mõnus välja. Pohli meil õnneks jagub, metsmaasikaid ja mustikaid ei raatsi enam hästi iga päev nosida, hakkavad otsa saama.

Eile uhasin taignasse 2 dl kõrvitsaseemneid, kookosjahu panin rohkem kui retseptis ja mandlijahu vähem, võid panin ka peaaegu terve paki jagu. Väga mõnus pähkline kook sai.

 Kõrvitsaseemned paisuvad küpsetades õhulisemaks ja maitsevad koogi sees nagu pähklid.

 Seekord kirssidega. Mõnus krõmps kook.

Tegelikult ei teinud ma mingit uut kooki, meie “igapäevast” purukooki tegin. Meil olid kappi seisma jäänud külmutatud kirsid, mille tahtsin ära realiseerida. Katsin klaasvormi põhja paksult kirssidega ja laotasin peale me traditsioonilise purutaigna – 1,5dl kookosjahu, 1,5 dl mandlijahu, 1 tl kaneeli, 120g võid. Bakery+ magustajat panin seekord taignasse 2 tl, sest kirsse oli palju ja need on hapud. Vanilli ei pannud. 30 minutit 180-kraadises ahjus ja valmis oligi.

Kooki sõime kreemiga, mis vahustatud 200ml vahukoorest, 1 pk Philadelphia toorjuustust ja 2 spl erütritoolist. Philadelphia teeb kreemi mõnusalt soolakaks ja koos purutaigna ja kirssidega moodustub täpselt selline maitse nagu mäletan olevat Digestive küpsistest põhjaga toorjuustukoogil.

 Või-ma-tult maitsev, ma ütlen teile!!!

Mitte millestki ei pea sa puudust tundma, kui suhkrut-jahu ei söö 🙂

EDIT: Veel üks pilt:

Vaatasin, et olen mõned söögid üles pildistanud, patt oleks neid ainult endale hoida.

 Küüslaugune ahjutursk suitsujuustuga. Suitsujuustu asemel oleks pidanud kasutama mingit muud rasvasemat juustu, sest suitsujuust kuivab sedasi toidu peal liiga palju ära. Mehele siiski väga maitses, järelikult kärab küll. Panin tursafileed ahjuvormi, peale natuke soola, riivisin fileede peale küüslauku, puistasin üle riivitud suitsujuustuga ja mõned võitükid ladusin ka veel maitseks peale. Küpses (vist) 220-kraadises ahjus 25 või 30 minutit.

 Sellise kena õhtusöögi sain ahjutursast.

Üks teine päev võtsin ette ja katsetasin purukoogi küpsetamist väikestes vormides, sest tegelikult on see ikkagi rohkem üks pehme magustoit ja mu meelest sedasi vormi seest süües palju ilusam. Retsepti leiab siit paar postitust tagasi, ma ainult seda muutsin, et kogused on vähendatud umbes kolmandiku võrra.

 Külmikust haarasin suvalisi marju, tühjendasin poolikuks söödud pohla- ja mustikapakid pluss üks väike karp metsmaasikaid.

 Küpsetasin täpselt retsepti järgi nagu suurt kookigi. Mul on kalduvus unustada taignatesse magustajat lisada, seekord tuli mulle Bakery+ meelde alles siis kui hakkasin vorme ahju lükkama. Pudistasin siis niisama suvaliselt näpuotsaga magustajat vormidesse lootuses, et või selle endasse imeb, hästi vähe panin seda. Mulle endale sobiks dessert üldse ilma mingi magusa asjata, sest mandli- ja kookosjahud on niigi magusad mu meelest ja kui veel erütritooliga magustatud vahukoor ka peale panna, pole taignasse üldse midagi lisaks vaja.

EDIT: Unustasin, et panin ju seekord purutaignasse paar peotäit kookoshelbeid ka. Lihtsalt sellepärast, et või oli hirmus vedel ja soojas köögis tainas ei tahtnud hästi puruks muutuda, polnud aega külmikus hoida seda.

 Eile väntasin õhtusöögiks kolm kleenukest suvikõrvitsat.

 Mõni minut kuumas vees seisnud, külma veega karastatud ja veest tühjaks nõrutatud zuudlid praadisin kõrgel kuumusel searasva sees. Searasva tekitasime endale paar päeva tagasi ahjuribi küpsetades ja see on eriti hea maitsega. Kastme tegin hakklihast, šampinjonidest, natukesest küüslaugust ja Pomito pitsa & pasta kastmest.

 Sedasi segasin taldrikus kokku. Zuudlid tulid seekord eriti head krõmpsud ega lagunenud üldse laiali ka segades. Laps tuli minuga õhtust sööma ainult seltskonna pärast, sest tal kõht tühi polnud. Poole söömise pealt mehike mühises, et s*taks hea söök on ja võttis veel teise portsu ka lisaks. Kui imestasin, et sul polnud ju kõht tühi, teatas tüüp, et peab veel sööma lihtsalt sellepärast, et nii kuradi hea on. Vot siis, mida üks teismeline köögiviljasöögist arvab 🙂

Aga täna hommikul tegin metsas hantlitega jooksu ehk et krabasin tagasiteel raja äärest kaasa portsu haavapuravikke. Peab hakkama jälle väikseid kilekotte hommikvõimlemisele kaasa võtma, mis parata 🙂