Ühed lugud

Lillkapsariis on meil tavaliselt suvine toit, siis teeme sellega igasugu salateid. Täna oli mul isu kukeseente järele, tegin neist majoneesi, natukese hapukoore, rohelise sibula ja küüslauguga paksu kastme (mis näeb välja ka rohkem salati moodi). Kukeseeni praen alati võiga, siis on maailmahead. Lasin lillkapsaõisikud köögikombainis peeneteraliseks ja oligi mul selline õhtusöök, et lillkapsariis kukeseenemöginaga. Hirmus hea.

Kuna lillkapsast sai palju ja külmikus seisis poolik pakk riivitud suitsujuustu, katsetasin nende kokkuküpsetamist. Segasin pool lillkapsast ja umbes kolmandiku paki riivitud suitsujuustu (sellisel kujul müüaksegi, väga mugav) omavahel kokku, laotasin pannile ja küpsetasin 200 kraadiga 20 minutit.

 Üsna paksu kihi panin pannile, välja tuli selline.

 Päris maitsev leiutis, kõlbab ka täitsa niisama süüa. Aga võib ka näiteks kukeseeni peale panna või siis küpsekana, mis mul varsti ahjust tuleb 🙂

60 g rukkilinnasejahu
30 g pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl pansoola
100 g võid
5 muna
seemneid toreduse pärast
Kui soovid magusat leiba, siis lisa steviat või erütritooli.

Sulata või, sega kuivad ained omavahel ja vahusta munad. Keera kõik kokku, lase taignal 5-10 minutit seista ja küpseta 180 kraadiga 30 minutit.

Päts leiba kaalub umbes 400 grammi, sellest saab umbkaudu 15 viilu ja ühes viilus leivas on süsivesikuid nats alla 3,3 grammi, seda on 4 – 5 korda vähem kui tavalises mustas leivas, mille ostad poest.

150 g võid
6 muna
1 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit
2 spl psülliumit
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl pansoola
kaunistuseks seesamiseemneid

Või sulatada, munad vahustada, kuivad ained segada omavahel ja siis keerata kõik kokku. Taignal peab laskma natuke aega seista, et pakseneks, aga see jääb siiski üsna vedel, saab mugavasti vormi valada. Küpseb 180 kraadiga 45 minutit.

 Sai jääb mõnusalt õhuline ja vetruv ja parajalt tihe, mistap ei pudene lõigates laiali ega midagi. Nagu päris, aga süsivesikuid on terve pätsi peale kokku ainult 10 grammi ringis. Kilokaloreid ei arvestanud, neid on siin hulgi, aga keda see üldse huvitab, eks ole 🙂

 Maitseb hirmus hea tükikese päikesekuivatatud tomatitega võiga, mida Saaremaa piimatööstus produtseerib.

Tegelikult hakkasin kardemonisaia küpsetama, aga unustasin kardemoni ära. Kardemonisaia saab nii, et tuleb 0,5 tl purustatud kardemoni taignasse segada ja see sai kõlbab ka väga hästi tolle erilise maitsega võiga süüa, ma siin juba mitu päeva katsetan uuemaid saiaretsepte.

Panin omast arust hommikul ühe paki turska sulama, et õhtul kalasuppi keeta ja suur oli üllatus, kui sulanud pakist tulid välja hoopis ühed väiksemad kalafileed, tundmatud triibulised. Mrt kõllas kohe Reiksile, et küsida, mis elukaid ta seal Norras veel püüab ja saime teada, et see kala on norra keeles steinbit . Nagu kivihammustaja või midagi 🙂 Guugel-muugel tunneb seda kala eesti keeles kui merihunti ja inglise keeles on ta Atlantic wolffish. Siuke kole kuri kala, kes võib inimesel sõrme otsast hammustada ja keda sukeldujad kardavad. Meie supi kurjad kalad on muidugi ka pärit Atlandi ookeanist, kust Reiks need välja sikutas.  Vareselt igatahes siukseid lõustu ei leia 🙂

Niisiis, supp. Tükeldasin kolm porgandit, ühe suure nuikapsa, kaks pirakat küüslauguküünt, mitu merihundifileed ja natuke ka kammkarpe toreduse pärast (samast allikast). Ajasin vee keema ja lükkasin kõik kraami sinna järjest sisse. Soola ja musta terapipart panin ka ja keemise lõpus lisasin purgikese purustatud tomateid. Maitseks panin veel rohelist sibulat ja tilli ja valmis oligi.

Ega polegi vahet, millisest kalast suppi keeta, meil lihtsalt juhtusid täna ette veidi eksootilisemad palad. Supp tuli neist absoluutselt liiga hea 🙂

P.S. Kas teadsid, et köögiviljad tuleb panna alati keevasse vette ja võimalikult kohe peale tükeldamist, muidu lasevad sealt seest vitamiinid jalga? Parima supi saab, kui näiteks porgand enne potti panemist kiirelt või sees läbi kuumutada, hoiab vitamiinid kinni ja annab hea maitse. Ma pidin selleks ülikooli minema, et nii elementaarseid asju teada saada.

100 g rukkikliisid (3 dl)
100 g rukkilinnasejahu
1 dl pofiberit
1 tl soodat
2 dl linaseemneid
2 dl kõrvitsaseemneid
5 muna
1 dl hapukoort
2 spl erütritooli (võib ära jätta)

Mikserdasin vedela kraami kokku ja segasin jahud-seemned hulka. Enne ahju panemist lasin taignal veidi seista. Küpses 180 kraadiga 1 tund.

Üritasin Fazeri musta leiba teha, ehhee. Sellepärast segasin taignasse ka magustajat ja peab ütlema, et jäljendamine õnnestus päris hästi. Olen ammugi igatsenud rukkilinnaste maitset, mis on see õige musta leiva mekk ja seda siit leivast nüüd saab. Imenduvaid süsivesikuid on terve pätsi peale umbes 130 grammi, ühes paksus viilus natuke alla 10 grammi.

See leib sisaldab nii gluteeni kui tärklist, aga väga väikeses koguses siiski. Paar viilu päevas võin ehk isegi süüa 🙂

EDIT: KUI SOODA EI MAITSE  (mulle ei maitse), siis tee nii:

5 muna
2 dl Türgi jogurtit
0,5 tl jodeeritud soola
2 dl rukkikliisid
1 dl rukkilinnasejahu
1 dl pofiberit
2 dl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl päevalilleseemneid

180-kraadises ahjus küpseb 1 tund.

 Vot see on alles hea must leib 🙂

Terves leivapätsis on süsivesikuid kokku umbes 110 grammi.

2 muna, 2 spl kookosjahu, 1 spl psülliumit, natuke vanilli ja erütritooli või steviat, piima nii palju, et oleks parajalt vedel tainas. Supilusikaga tõstsin tainast pannile, nii saab sellest taigna kogusest vähemalt 15 kooki. Kes viitsib oodata kuni psüllium maksimumini paisub, saab ka 20 kooki, ma arvan. Olin veidi kärsitu ja pidin poole küpsetamise pealt taignasse piima juurde segama, sest kippus liiga paksuks minema.