Ühed lugud

60 g rukkilinnasejahu
30 g pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl pansoola
100 g võid
5 muna
seemneid toreduse pärast
Kui soovid magusat leiba, siis lisa steviat või erütritooli.

Sulata või, sega kuivad ained omavahel ja vahusta munad. Keera kõik kokku, lase taignal 5-10 minutit seista ja küpseta 180 kraadiga 30 minutit.

Päts leiba kaalub umbes 400 grammi, sellest saab umbkaudu 15 viilu ja ühes viilus leivas on süsivesikuid nats alla 3,3 grammi, seda on 4 – 5 korda vähem kui tavalises mustas leivas, mille ostad poest.

150 g võid
6 muna
1 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit
2 spl psülliumit
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl pansoola
kaunistuseks seesamiseemneid

Või sulatada, munad vahustada, kuivad ained segada omavahel ja siis keerata kõik kokku. Taignal peab laskma natuke aega seista, et pakseneks, aga see jääb siiski üsna vedel, saab mugavasti vormi valada. Küpseb 180 kraadiga 45 minutit.

 Sai jääb mõnusalt õhuline ja vetruv ja parajalt tihe, mistap ei pudene lõigates laiali ega midagi. Nagu päris, aga süsivesikuid on terve pätsi peale kokku ainult 10 grammi ringis. Kilokaloreid ei arvestanud, neid on siin hulgi, aga keda see üldse huvitab, eks ole 🙂

 Maitseb hirmus hea tükikese päikesekuivatatud tomatitega võiga, mida Saaremaa piimatööstus produtseerib.

Tegelikult hakkasin kardemonisaia küpsetama, aga unustasin kardemoni ära. Kardemonisaia saab nii, et tuleb 0,5 tl purustatud kardemoni taignasse segada ja see sai kõlbab ka väga hästi tolle erilise maitsega võiga süüa, ma siin juba mitu päeva katsetan uuemaid saiaretsepte.

Panin omast arust hommikul ühe paki turska sulama, et õhtul kalasuppi keeta ja suur oli üllatus, kui sulanud pakist tulid välja hoopis ühed väiksemad kalafileed, tundmatud triibulised. Mrt kõllas kohe Reiksile, et küsida, mis elukaid ta seal Norras veel püüab ja saime teada, et see kala on norra keeles steinbit . Nagu kivihammustaja või midagi 🙂 Guugel-muugel tunneb seda kala eesti keeles kui merihunti ja inglise keeles on ta Atlantic wolffish. Siuke kole kuri kala, kes võib inimesel sõrme otsast hammustada ja keda sukeldujad kardavad. Meie supi kurjad kalad on muidugi ka pärit Atlandi ookeanist, kust Reiks need välja sikutas.  Vareselt igatahes siukseid lõustu ei leia 🙂

Niisiis, supp. Tükeldasin kolm porgandit, ühe suure nuikapsa, kaks pirakat küüslauguküünt, mitu merihundifileed ja natuke ka kammkarpe toreduse pärast (samast allikast). Ajasin vee keema ja lükkasin kõik kraami sinna järjest sisse. Soola ja musta terapipart panin ka ja keemise lõpus lisasin purgikese purustatud tomateid. Maitseks panin veel rohelist sibulat ja tilli ja valmis oligi.

Ega polegi vahet, millisest kalast suppi keeta, meil lihtsalt juhtusid täna ette veidi eksootilisemad palad. Supp tuli neist absoluutselt liiga hea 🙂

P.S. Kas teadsid, et köögiviljad tuleb panna alati keevasse vette ja võimalikult kohe peale tükeldamist, muidu lasevad sealt seest vitamiinid jalga? Parima supi saab, kui näiteks porgand enne potti panemist kiirelt või sees läbi kuumutada, hoiab vitamiinid kinni ja annab hea maitse. Ma pidin selleks ülikooli minema, et nii elementaarseid asju teada saada.

100 g rukkikliisid (3 dl)
100 g rukkilinnasejahu
1 dl pofiberit
1 tl soodat
2 dl linaseemneid
2 dl kõrvitsaseemneid
5 muna
1 dl hapukoort
2 spl erütritooli (võib ära jätta)

Mikserdasin vedela kraami kokku ja segasin jahud-seemned hulka. Enne ahju panemist lasin taignal veidi seista. Küpses 180 kraadiga 1 tund.

Üritasin Fazeri musta leiba teha, ehhee. Sellepärast segasin taignasse ka magustajat ja peab ütlema, et jäljendamine õnnestus päris hästi. Olen ammugi igatsenud rukkilinnaste maitset, mis on see õige musta leiva mekk ja seda siit leivast nüüd saab. Imenduvaid süsivesikuid on terve pätsi peale umbes 130 grammi, ühes paksus viilus natuke alla 10 grammi.

See leib sisaldab nii gluteeni kui tärklist, aga väga väikeses koguses siiski. Paar viilu päevas võin ehk isegi süüa 🙂

EDIT: KUI SOODA EI MAITSE  (mulle ei maitse), siis tee nii:

5 muna
2 dl Türgi jogurtit
0,5 tl jodeeritud soola
2 dl rukkikliisid
1 dl rukkilinnasejahu
1 dl pofiberit
2 dl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl päevalilleseemneid

180-kraadises ahjus küpseb 1 tund.

 Vot see on alles hea must leib 🙂

Terves leivapätsis on süsivesikuid kokku umbes 110 grammi.

2 muna, 2 spl kookosjahu, 1 spl psülliumit, natuke vanilli ja erütritooli või steviat, piima nii palju, et oleks parajalt vedel tainas. Supilusikaga tõstsin tainast pannile, nii saab sellest taigna kogusest vähemalt 15 kooki. Kes viitsib oodata kuni psüllium maksimumini paisub, saab ka 20 kooki, ma arvan. Olin veidi kärsitu ja pidin poole küpsetamise pealt taignasse piima juurde segama, sest kippus liiga paksuks minema.

Ma ei tea, kas sellist sõna nagu “puhev” üldse päriselt olemas on, aga meil kodus räägitakse nii 🙂

Nägin eile lchf-ikate FB grupis pisara-kohupiimakooki ja armusin esimesest silmapilgust. Täna, kui lapsed teatasid, et tulevad õhtul külla meile kadrisanti tegema, oli kohe hea põhjus kook järele proovida. Ega ma jälle retsepti järgi ei teinud, sest kõiki komponente mul polnudki, aga enam-vähem sama sai nagu eile nähtud kook.

Põhi:

30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib miski muu juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna

Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin külmkappi kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.

Täidis:

400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale sipsutamiseks kaneeli

See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.

Kõige ülemine kiht:

6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli

Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale natuke kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Vot nüüd ma ei mäleta, kas see oli 15 minutit või vähem ahjus. Sel ajal kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooliga ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Mul midagi tordipritsi ei olnud nii suurt, millega viitsiks munavalget ilusaks vormida, sellepärast tõstsin kõva munavalgevahu pallid lusikaga koogile. No ja vot siin mul läks käest ära, sest küpsetasin munavalgevahuga kooki vist lausa 10 minutit, aga see oli liiga palju, oleks pidanud heledamaks pruuniks jätma. Maitse sellest vist siiski ei muutunud.

Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi läheb, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad, aga mul selleks oli kook liiga üleküpsend. Aga natuke hakkas sädelema küll.

 Mu meelest tuli kook jube hea välja, täiesti sõltuvusttekitav.

  Mehele ei meeldinud, et põhi maitseb nagu juust, aga ma ei saanud midagi aru. Hoopiski kaifisin seda, et niisugune liistakas põhi jääb parajalt kõva ja kõike seda kooki nii hästi kannab ja lõigata laseb. Väikesed Kadrid ka ainult surkisid taldrikus, see-eest kogu vahepealne põlvkond nautis täiega. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head küpsetanud, no ikka täiega njämma tuli.

EDIT: Kirjutasin hiljem põhja taignale muna juurde, mul ikka alati mõni asi läheb meelest ära, mida olen toidu sisse pannud.

Ega siit mingit täpset retsepti ei tule, sest mingid peened kogused ei ole üldse olulised. Tegin ahjupoti sees lihapalle porgandiribadega. Vaja läheb hakkliha (500-600 g), hästi palju porgandeid (meil oli vist 1,5 kg või rohkem), kaks hiigelsuurt küüslauguküünt, sinihallitusjuustu, fetajuustu ja vahukoort (300-400 ml), purustatud musta pipart, 2 muna ja 1 spl psülliumit või mingit jahulist, hakitud peterselli.

Määrisin ahjupoti põhja võiga ja laotasin sinna peale paksu kihi peenikesi porgandiribasid. Porgandi peale ladusin lihapallid. Lihapallide jaoks segasin kokku hakkliha, pipra, peeneks hakitud küüslaugu, värske hakitud peterselli (mida rohkem, seda parem), 2 muna ja 1 spl psülliumit. Käte vahel vormisin pallikesed ja surusin iga palli sisse sinihallitusjuustukuubiku. Lihapallide vahele pistsin veel porgandiribasid, sinihallitusjuustukuubikuid ja fetajuustutükke. Viimaks valasin kõik vahukoorega üle ja küpsetasin 1 tund 220-kraadises ahjus.

Pane tähele, et soola ei pannud üldse, ka lihapallidele mitte, sest juustud on ise piisavalt soolased.

 Toores, enne ahju lükkamist.

 Valmis.

 Mõnus söök.

Porgandi asemel võib kasutada ükskõik mis juurikaid, me tavaliselt teeme köögiviljasööke kaalika ja porgandiga või lillkapsa ja brokoliga või kõigega korraga. Küüslauku peab lihapallides olema nii palju, et tainast segades tundub seda absoluutselt liiga palju olevat, siis tuleb jube hea küüslaugune pall. Värske petersell annab ka head maitset, ma täna aknalaualt vist tervet peotäit ei suutnud kokku rappida, aga umbes nii palju seda võiks olla.

Varemalt olen sarnaseid ahjulihapalle teinud nii, et pruunistan nad enne pannil ära, aga see on mõttetu ajaraisk. Lihapallid küpsevad ahjus ilusaks niigi.

Rikastasin oma šokolaadikooki pehme glasuuriga, väga palju annab see juurde. Kasutasin sama vana šokolaadikoogi retsepti, mis vist üsna samasugusena novembrikuu Oma Maitses ära trükiti. Pehme katte mõtte sain ühe rootslase blogist.

Šokolaadiglasuuriks läheb vaja 200 ml vahukoort, 200 g tumedat (vähemalt 70% kakaod) šokolaadi ja natuke vanilli. Ajasin koore pliidil kuumaks, samal ajal sulatasin šokolaaditükid mikroahjus ja segasin siis tuliselt kõik kokku. Valasin segu koogile kui see veel vormis oli ja panin külma tahenema.

 Lisavalguseta pildistamisega on nagu on, toonid muutuvad, aga kook on ikka sama. Eriliselt njämma.