Panin omast arust hommikul ühe paki turska sulama, et õhtul kalasuppi keeta ja suur oli üllatus, kui sulanud pakist tulid välja hoopis ühed väiksemad kalafileed, tundmatud triibulised. Mrt kõllas kohe Reiksile, et küsida, mis elukaid ta seal Norras veel püüab ja saime teada, et see kala on norra keeles steinbit . Nagu kivihammustaja või midagi 🙂 Guugel-muugel tunneb seda kala eesti keeles kui merihunti ja inglise keeles on ta Atlantic wolffish. Siuke kole kuri kala, kes võib inimesel sõrme otsast hammustada ja keda sukeldujad kardavad. Meie supi kurjad kalad on muidugi ka pärit Atlandi ookeanist, kust Reiks need välja sikutas. Vareselt igatahes siukseid lõustu ei leia 🙂
Niisiis, supp. Tükeldasin kolm porgandit, ühe suure nuikapsa, kaks pirakat küüslauguküünt, mitu merihundifileed ja natuke ka kammkarpe toreduse pärast (samast allikast). Ajasin vee keema ja lükkasin kõik kraami sinna järjest sisse. Soola ja musta terapipart panin ka ja keemise lõpus lisasin purgikese purustatud tomateid. Maitseks panin veel rohelist sibulat ja tilli ja valmis oligi.
Ega polegi vahet, millisest kalast suppi keeta, meil lihtsalt juhtusid täna ette veidi eksootilisemad palad. Supp tuli neist absoluutselt liiga hea 🙂
P.S. Kas teadsid, et köögiviljad tuleb panna alati keevasse vette ja võimalikult kohe peale tükeldamist, muidu lasevad sealt seest vitamiinid jalga? Parima supi saab, kui näiteks porgand enne potti panemist kiirelt või sees läbi kuumutada, hoiab vitamiinid kinni ja annab hea maitse. Ma pidin selleks ülikooli minema, et nii elementaarseid asju teada saada.