Ühed lugud

Lihtne hakklihavorm

veebruar 6th, 2015

Eile oli selline kena õhtu, kus meil oli äkitsi isegi endal aega süüa teha, ei pidanudki slow cookerit okupeerima ega Selveri soojaletti kammima. Meisterdasime lihtsa hakklihavormi, millesarnast olin ühe rootslase blogis näinud, aga nagu ikka, leelotasime omal viisil.

Vormi põhja määrisime võiga, selle peale Philadelphia Classic nii õhukese kihina nagu ühest karbist jätkus. 600 g hakkliha praadisime sibula ja küüslauguga natuke läbi (pipart-soola ka) ja laotasime pannile, selle otsa värsket tšillipipart (mida oleks võinud julgemalt panna), oliive ja pärlsibulaid. Kogu kraami valasime üle ühe suure paki kohvikoorega, milles neli lahtiklopitud muna. Mrt riivis kuhugi sinna vahele üht kõva juustu ka veel, et saaks tummisem. Küpses 225-kraadises ahjus 25 minutit.

Täiega njämma, liiga hea.

Posted in Näpikud | No Comments »

Filmid

veebruar 2nd, 2015

Kahetsen, et ei saanud Docpointile vaatama minna Keldrit või toda veealuse kalapüügi filmi, sest see ainumas, kuhu eile õhtul jõudsime, ei olnud hea mitte. Vaatasime Docpointi viimast linastust, Kristus elab Siberis ja see oli ausalt üteldes natuke pettumus. Piilusin silmanurgast, kuidas mees oma toolil niheles ja vahepeal telefoni näppis – selge siis, järelikult igav!

Head oli ka. Kaameratöö on selles filmis väga hea. Tammiksaar teab hästi, et mull peab paigas olema ja üleüldse – visuaalselt igati viis on see film. Polegi teab mis ajast näinud sellist eestlaste kaameratööd, mis mul südant pahaks ei aja ja nagu teate ma selle koha pealt olen ülitundlik. Selged staatilised kaadrid olid nauditavad sobiva muusika saatel. Üle kõige oli muidugi rohkete liblikatega hetk, ohh, inimesed, ma ütlen, midagi nii ilusat pole ammu näinud. Liblikapilti sai näha rohkem kui korra ja see oli tõesti üks ülimalt müstiline looduse ime. Üldse mulle väga meeldis ses filmis Siberi loodus, kuigi puudu jäi mu meelest suurest külmast, mis Siberi talve iseloomustab.

Iga kord kui näen filmis Siberi musta mulda, meenuvad mulle Naima ja Ida jutustused lapsepõlvest, kui viljakad need mullad seal ikkagi on, et pane ainult seeme mulda ja kõik kasvab nagu ime. Inimene ei pea palju tegema, loodus ise annab toidu kätte, kui vähegi ennast liigutada viitsid.

Imestama paneb, et tolle doki tegemiseks on kulunud mitu aastat ja ometigi on kokku pandud küllalti üheülbaline asi. Oleks tahtnud rohkem näha vissarionovlaste argipäeva, igapäevast olmet ja loodusega madistamist. Saan aru, et filmi keskmes pidid olema lapsed ja neid näidati ka väga toredasti kasvamas, aga kogu aeg oli tunne, et miski foon on puudu. Lapsed on seal väga õnnelikud ja see oli kenasti välja toodud.

Mu silmale meeldivad ilusad asjad, sellepärast pakkus suurt kontrasti ja tundus lausa vastuoluline Siberi imeilus loodus ja vissarionovlaste armsad hütid väljastvaates ühelt poolt ning väga kasinad segamini elamised teiselt poolt. Arutasime koju sõites, et pole vist õige öelda nende elamiste kohta, et need vaesed on, õigem oleks öelda, et on kasinad. Vaesusel on ikka alati vingumise ja kannatuse maik juures, aga kasinusel on pigem õnnelik ja rahulolev nägu. Nemad seal elavad kasinalt, toad on väiksed ja riidehunnikuid täis, põrandalaudade vahel on suured praod ja miski pole majades nii, et oleks ilus vaadata. Samas lapsed on pidupäevadel uhkelt riides ja õhtul veedetakse aega läpakast filmi vaadates.

Mulle meeldis, et filmi oli sisse jäetud poiste nagistamine kelgumäel, kus üks jorss oma ego upitas, ta teistele üritas selgeks teha, et see on tema mägi ja tema liurada, kiskus peaaegu kakluseks. See oli üks inimlik koht. Oma egoga toimetulemine võib olla sellises kogukonnas, kus sult eeldatakse, et pigem annad kui võtad, päris raske mõnel juhul. Huvitav oleks teada, milliseks nad kasvavad. Kindel on, et mitte kõik ei jää sinna kinnisesse kogukonda, küllap lähevad paljud lapsed suuremaks saades mujale õppima ega tulegi võibolla tagasi. Ilmalik elu ahvatleb oma materiaalsete hüvedega. A ma mõtlen, et sealt kogukonnast tulevad terve närvikavaga inimesed, kel selja taga pikk õnnelik lapsepõlv.

Õudselt vahva oli see väike poiss, kes tahtis saada kellameheks ja kes igal võimalikul hetkel ja kõigi kättesattuvate vahenditega trumme mängis. Siuke pühendunud väike tegelane, kelle sarnased elus kaugele jõuavad. Kauge all mõtlen unistuste täitumist ja selle kaudu õnnelikku elu.

Meil vedas, et istusime viimases reas ja üks hull mees kuskilt keskmistest ridadest jäi meist üsna kaugele. Arvasin algul, et mees on purjus, aga ilmselt oli siiski meelehaige, muudkui hüüdis filmi ajal repliike vahele ja naeris koleda häälega. Vaatasin saalist lahkudes, et täitsa tavaline viisakas mees paistis olevat, hoolitsetud välimusega ja kenasti riides, ju ta mingi painaja käes kannatas.

Märgid näitavad, et tänavu tuleb kevad tõesti vara. Ennustan seda selle järgi, et juba on hullud liikvel, palju vaimselt tasakaalutuid inimesi uitab ringi. Ei mäleta, et varematel aastatel nii vara oleks meelehaigete tegevus hoogustunud, ikka alles märtsis-aprillis läheb selle asjaga käest ära. Kõik klienditeenindajad ilmselt teavad, millest räägin.

Meil elutoa akna all juba lumeroos ajab õisi lahti, veebruari esimestel päevadel!

Filmidest veel nii palju, et olen ammu igatsenud endale osta Mandariinide DVD ja eile viimaks ostsin selle ära. Film on mul ammu nähtud, aga see tundub sihuke väärt kraam olevat, mida tahaks teinekordki vaadata. Lapsele ka Mandariinid meeldib, ükspäev vaatame koos. Teise filmi ostsin veel, tolle Saja-aastase, kes hüppas aknast välja… Noh, teate küll, õudselt veider film, aga meile meeldib.

Kas ennustada tohib? Ennustan Mandariinidele Oscarit. Mul on vaadatud nii Leviathan kui Mandariinid ja ütle mis sa ütled, Mandariinid tundub kuidagi kunstilisem või nii, isegi esteetilisem, kui nii võib ütelda ühe filmi kohta, kus kellelegi kuulid keresse põrutatakse ja peast voolab veri. Leviathan on otsast lõpuni hall ja masendav. Ma teisi sama kategooria nominente pole näinud, aga millegipärast kujutan ette, et need kaks filmi konkureerivad seal kõige tipus. Mandariinid tundub mulle nagu filmikunst ja Leviathan nagu üks poliitiline dokumentaal. Ma mõtlen, et kui kunst peaks võitma, siis võidab Mandariinid. Inimestel on igatsus inimlike lihtsate asjade järele, inimlike selgete suhete järele, äkki midagi niisugust üldinimlikku, mida Ulfsak Mandariinides kehastab või Nüganeni kujutatud kahe jalaga maa peal mees saaki koristamas keset sõda, võiks Mandariinidele trumbid kätte anda?

Ja muide – paar päeva tagasi hakkas meil kinodes jooksma Kõiksuse teooria. Minge kindlasti vaatama, väga hea film on!

Posted in Rumal päike | No Comments »

Torti ja kõrvitsasalatit

veebruar 1st, 2015

Eile:

Ja täna:

Nagu näete, meeldib meile jätkuvalt hästi süüa, väga meeldib. Täna hommikul juhtus see, et astusin lirtsuvale esikuvaibale, mis oli endasse imenud üksjagu kõrvitsat. Kahju küll, aga me kõige suurem kõrvits oli “plahvatanud”. Ei pane ju tähele, millal riknemise protsess algab, sest see algab reeglina seestpoolt ja kui välised tundemärgid ilmnema hakkavad, on kõrvits juba plöta mis plöta. Seda suurt kõrvitsat plaanisin ämmaga poolitada, see jääb nüüd ära ja kahjuks pean teatama, et kõrvitsaid meil rohkem jagamiseks ei olegi. Üks keskmine ja üks väga tilluke kõrvits on veel järel ja nende konsumeerimisega tuleme ise toime.

Vaatamata ootamatutele olmetegevustele nagu esiku küürimine ja vaiba pesemine läksin ikkagi oma 8-kilomeetrisele kiirkõnniringile. Ilm oli esiotsa selline, et peaaegu kinnisilmi liikusin, tuiskas näkku ja tuul lõi hinge kinni. Pärastpoole tõmbas raju väheke tagasi ja tuulele keerasin selja, mistap kokkuvõttes ikkagi väga mõnus tripp.

Selle pooleteise tunniga, mis mina väljas paarutasin, oli mees jõudnud tükeldada 7 kilo kõrvitsat. Panustasin omalt poolt salati keetmisega. Kallis lõbu see kõrvitsasalat, sest suhkrupõlgurid nagu siin oleme keedame kõrvitsasalatit erütritooliga, täna läks seda ära peaaegu kaks kilo. Nüüd peaks salatit mõneks ajaks jätkuma.

Pean tunnistama, et mulle meeldib marineerida.

Võtsin nüüd mõneks ajaks puhkeasendi, tegin omale tassikese kofeiinivaba kohvi ja haarasin kõrvale tükikese torti. Suutsin tordist süüa ainult kaks ampsu, sest no ei lähe sisse lihtsalt. Magusaga on mul üldse selline lugu, et mingit vajadust mul selle järele pole ja kui kõht on täis, siis ei lähegi magusad ampsud enam alla. Tänasest esimesest söögikorrast on möödas ainult kolm tundi, sellepärast on kõht alles kõvasti täis ja maiustamine ei lähe mitte. Vist on see nüüd küll üks ketoosi tunnus, et päev otsa võin söömata olla, kõht lihtsalt ei lähe tühjaks, no mis sa teed.

Passin siin ilma, et see ometi paremaks läheks, sest täna õhtul on ees veel pealinna sõit. Meil ju ainult minu väike autopunn on praegu, selle võib tugevam tuulehoog libedaga vabalt kraavi lükata. Viimast päeva kestab Docpoint, see tirib meid muidugi kinno. Kahju, et filmifestivalid kõik keset töönädalat algavad ja häid filme näidatakse ennelõunal, mitte kuidagi ei või ju üks tavaline tööinimene sedamoodi osa saada. Vähemalt kaks head asja jäigi meil sellepärast vaatamata, et töö tahtis tegemist.

P.S. Tordipõhja retsept on siin. Lisasin sellele ainult 3 spl toorkakaod. Selline põhi:

Posted in Näpikud, Yrt | No Comments »

Kaitstud: Polkovniku lese üksildane reede

jaanuar 30th, 2015

Posted in Kmr, Kropp och hälsa, Lihtsad lugud, Mrt, Yrt | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

Ikka leiva lainel

jaanuar 29th, 2015

Miks keegi mulle varem ei öelnud, et leiva küpsetamiseks pole vaja suhkrut, jahu, juuretist ega mingit mitmepäevast mässamist, kergitamist ja noh, üleüldse seda, et leiva küpsetamine on lihtne?

Tegin ükspäev varem sellist rukkikliidega seemneleiba, milles on 2 spl psülliumit ja see seisis väga hästi koos, tainas juba ise kleepis nii korralikult, et võisin muretult pätsi ahju lükata (pildil vasakpoolne on selline). Täna tegin teise leiva sellise, kust jätsin psülliumi ära ja üllatus-üllatus, ka see seisab koos täitsa nagu päris (pildil parempoolne). Tundub, et olen jõudnud jahuta leiva ideaalversioonini, sest pole siin ei muna ega jogurtit ega isegi võid, rääkimata kergitusainetest. Mulle väga meeldib. Vot ongi nüüd üks talupoeglik leib, lihtne selline.

Rukkikliidega seemneleib:

3 dl linaseemneid
2 dl päevalilleseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 dl rukkikliisid
1 tl soola
5 dl kuuma vett

Keera kõik kokku ja küpseta 180-kraadises ahjus 1 tund.

Olen jupp aega nuputanud, kas leidub mingeid selliseid kodumaiseid seemneid, mis vees vedeledes tekitaks samasuguse kena “liimi” või õieti tarretise nagu chiaseemned. Korra isegi käis peast läbi, et äkki linaseemnetega saab seda trikki teha, aga polnud katsetanud. Täna üks tuttav ütles, et ongi nii – kui linaseemneid üleöö vees hoida, saabki paraja olluse, väga chialaadse asja. Ma leivatainast tehes seda küll ei katsetanud, sest polnud aega homseni oodata, aga jälgisin tainast segades, mismoodi see muudkui paksenes ja paksenes ja siduvamaks muutus ja ausalt üteldes ei saanudki aru, kas see tõesti ongi linaseemnetest või siis reageerib see vähene jahuraasuke, mis rukkikliide küljes on. Vist ikkagi linaseemned liimivad kuuma vette sattudes, sest rukkikliid tolmavad küll, aga jahu jäänuseid on neis loodetavasti ikkagi ülivähe.

Ma armastan rukkileiba, aga süsivesikuvaba elu tähendab paraku seda, et jahusid süüa ei või. Rukkikliid on tänuväärne aseaine, sest süsikaid on neis minimaalselt ja leivale annavad need ikkagi päris hea rukkileiva maitse. Mul endal seedimisega probleeme pole olnud, aga igatahes on nüüd mitme inimese peal testitud, et piisab paarist viilust seemneleivast, et kõht igapäevaselt mugavalt läbi käiks. Nii suures koguses kiudaineid nagu rukkikliidega seemneleib, ei sisalda ükski poest ostetud päts.

Ja kui ma nüüd mõtlen, milliste argumentidega lugupeetud biokeemik Zilmer ühel konverentsil lowcarb söömist naeruvääristas (teie toidus puuduvad kiudained!), siis on tal üks vastuargument vähem – me sööme kiudaineid ja mitte vähe, kindlasti sööme neid rohkem kui need, kes igapäevaselt oma soolestikku jahudega kitivad.

Posted in Näpikud | 2 Comments »

Üks hea asi

jaanuar 28th, 2015

Mõtlesin, et pole ammu lchf-pitsat teinud, aga leidsin täna ühest FB grupist pitsale sarnaneva toote, mis tundus huvitav, tegin hoopis seda. Retsept on siin lingis.

Meil tuli selline. Tegime rullikeeramise lihtsamaks ja panime ta lihtsalt kaheks kokku nii nagu vanasti lehttaignapirukaid sai tehtud. Tavalise tomatikastme asemel on piruka vahel Eldorado ürtidega tomatipasta, mida Selverist saab (siuke paki sees, neid on erineva maitsega) ja seda uhasin pirukasse ikka palju kohe. Mozarellat on ka poole rohkem kui retseptis ja taignas on ühe muna asemel kaks. Ma kohe ei saa ühtegi asja täpselt retsepti järgi teha, sest tunne ütleb, et peab muutma seda ja teist. Noh, et oleks ilusam ja seisaks paremini koos. Lasin natuke küpsetamise lõpus piruka pöördõhuga ka üle, ikka ilu ja krõbeduse pärast. Maitseb väga hea.

Posted in Näpikud | 1 Comment »

Kook, must nagu öö

jaanuar 25th, 2015

Šokolaadikook kohupiima-vahukooresegu ja kirssidega. Nii must ei pea see kook olema, mul natuke kauaks jäi ahju. Tahtsin küpsetada 180 kraadiga nii umbes 30 minutit, aga ahjukell meil mõnikord vaikib ja nats liiale läksin küpsetamisega. Kook peab olema ahjust võttes üsna pehme, jahtudes taheneb nii, et kannatab lõigata.

Igatahes, meestele maitses väga.

Šokolaadikook sisaldab:

100 g võid
100 g mandlijahu
50 grammi toorkakaopulbrit
3 dl erütritooli (selle kogusega tuleb ülimagus, minu jaoks liiga magus)
2 muna
puhast vanilli teelusikaotsaga (kasutasin Bourbon´i vanilli)

Ega muud ei olegi, keera kokku ja küpseta. Mulle meeldib, et šokolaadikooki saab ilma küpsetuspulbrita teha. Järgmine kord proovin lisada natuke kas pofiberit või fiberhuski, võibolla siis tuleb väheke õhulisem ja ehk küpseb paremini. Täna mulle tundus, et kook jääbki vedel, osalt ka sellepärast pingutasin küpsetamisega üle.

Nüüd te mõtlete, et ma hommikust õhtuni ainult küpsetan ja söön, aga ei – tegin täna kaunis päikesepaistes 8,5-kilomeetrise kiirkõnniringi. Väga mõnus oli. Homsest võin oma tavalisse trennirutiini tagasi vajuda, sest täna öösel kurk enam üldse tunda ei andnud. Kaks nädalat tõbisust on selja taga, ausalt üteldes täiega tüütas ära juba.

Inimesed, ärge sööge suhkrut! Siit lingist saab järjekordselt tõestust, miks seda tegema ei peaks. Mitte et see kook siin aitaks kellelgi ketoosis püsida, kindlasti mitte, lihtsalt tuli meelde, mida olen viimasel ajal lugenud. Vähiravi on meil sõpruskonnas hetkel aktuaalne, üks sõber-maratoonar istus meil alles üleeile poe rohelisel diivanil, näost hall ja süda paha, ta tuli otse keemiaravist natukeseks koju taastuma. Nii-nii kurb on teda vaadata, aga samas ei ole ta mulle niisugune lähedane sõber, kellele julgeks midagi soovitama hakata tavameditsiini kõrvale. Kuidas siis haige inimene võiks teada saada, mismoodi süüa, et see ravile toeks oleks, kui see, kes asjast teab, on vakka? Võibolla millalgi, kui ta keemiaravisse tuleb pikem paus ja olemine ok on, julgen ühe ta lähema sõbra kaudu ketoosi soovitada. Ei usu, et ta olekski üldse praegu, kui enesetunne ülikehv on, suuteline oma toitumises nii kardinaalset muutust tegema. A ma mõtlen, et kui inimene on meeleheitel ja lootust elule on jäänud vähe, siis midagi sellist teaduspõhist, mis pole huugapuuga, vast ikka võiks proovida? Ma ise kindlasti prooviks.

Posted in Kropp och hälsa, Näpikud | 2 Comments »

Kaneeliküpsised

jaanuar 25th, 2015

Need siin näevad välja nagu näkileivad, aga on hoopis kaneeliküpsised.

3 dl linaseemneid,
2 dl päevalilleseemneid
1 x 100-grammine pakk kõrvitsaseemneid
1 x 100-grammine pakk seesamiseemneid
2 spl chiaseemneid
75 g võid
näpuotsaga soola
3 tl kaneeli
4 dl kuuma vett (kui tainas tundub liiga paks, pane rohkem)
erütritooli või steviat maitse järgi (mina panin 1 dl erütritooli ja väga magusad ei tulnud)

Või ja magustaja sulata-lahusta kuumas vees ja keera kõik kama kokku. Lase taignal 5-10 minutit seista, et chiaseemned jõuaksid “liimima” hakata. Küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile on tainast hea laiali siluda supilusikaga. Ruudud vajuta taigna sisse suure noaga enne ahju panemist. Küpseb 200-kraadises ahjus nats üle poole tunni, sellest pool aega pöördõhuga.

Kui laual on suur vaagnatäis kaneeliküpsiseid ja selle kõrval teine vaagnatäis näkileibu, peab sildid juurde panema, mis on mis, sest vahet on neil võimalik teha ainult lõhna järgi. Kaneeli asemel võib panna näiteks kardemoni või vanilli või kasvõi miskit piparkoogisegu, oleneb sellest, mille järele parajasti isu on. Magustaja võib mu meelest isegi ära jätta, maitse jääb niigi hea.

Seemnetega on ikka hirmus tore mässata ja mulle heasti meeldib, et nendega saab küpsetada ilma kookos- või mandlijahuta (rääkimata teraviljajahudest, mis inimesele mitte head ei ole). Seemnenäksid sisaldavad peamiselt rasva ja kiudaineid ja igasugu kasulikke toitaineid saab neist hulgi. Mulle meeldib.

Sama taigna mittemagus rukkikliidega versioon on hea hommikusöögiks. Kolmest sellisest leivukesest, millel katteks või (võikäärud, võiks isegi ütelda), muna-majoneesisegu ja küüslauguviilud natukese kirsstomatiga saab kõhu kõvasti täis, jätkub mitmeks tunniks.