Kaitstud: Heietus valimistulemuste ootel
märts 2nd, 2015Müslibatoonikesed
märts 1st, 2015Need maiused siin postituses ei ole mingid suhkrupõlguri söögid, sest sisaldavad kuivatatud puuvilju, mis on vägagi magusad. Mina ise neid muidugi ei söö. Üks ema palus, et mõtleksin välja sellise snäki, mida ta laps võiks pikal koolipäeval iga paari tunni tagant põske pista nii nagu arst soovitas (see laps ei ole diabeetik, tal on muud mured). Ma siis katsetasin, et kuidas üks müslibatoon võiks välja tulla ja juba mõtlen muidugi, et selle või teise asja võiks ära jätta või teisiti teha. Aga täna tulid siis sellised.
MÜSLIBATOONID
100 g india pähkleid
100 g kõrvitsaseemneid
100 g linaseemneid
180 g päevalilleseemneid
100 g kuivatatud aprikoose
100 g kuivatatud datleid
100 g rosinaid
1 dl kuuma vett
100 g kookosrasva
Leotasin linaseemneid mõni minut kuumas vees, ülejäänud seemned ja pähklid lasin sutsukese köögikombainis peenemaks (tõesti paar sekundit ainult, et liiga peeneks puruks ei muutuks). Kuivatatud aprikoosid, datlid ja rosinad hakkisin noaga peeneks, kookosrasva sulatasin mikrolaineahjus. Kõik selle kraami keerasin kokku ja segasin hästi hoolega.
Klaasvormi põhja panin küpsetuspaberi ja valasin segu sinna sisse. Müslimaterjali sai nii palju, et umbes poolteist sellist vormitäit. Mul kaht sarnast ahjuvormi pole, sellepärast paigutasin teise poole taignast ühe klaasist ahjupoti kaane sisse.
Kui tainas oli ühtlaselt vormi laiali laotatud, vajutasin selle küpsetuspaberi abiga tugevalt kokku. Pealt peab heasti sile jääma. Muud ei olegi vaja teha, küpsetada pole midagi, vaid tuleb hoopiski panna see ködin paariks tunniks külmkappi tahenema.
Ma kaks tundi ei jaksanud oodata, juba pooleteist tunni pärast kukkusin lõikama, sest tundus see kraam kenasti kõva olevat.
Kuna kookosrasv soojas toas sulab, peab müslibatoonikesi hoidma külmkapis.
Pakkisin osad ruudukesed kilesse, et need oleks transporditavad.
Meie laps igatahes juba näksis neid ja kiitis väga. Ma mõne asja teeksin siiski teisiti. Kookosrasv on küll väga kasulik, aga siin müsli sees ta vajub vormi põhja ja jääb sinna kena rasvase kihina. Kooli kaasa võtmiseks on siuke rasvane variant vist natuke tüütu, sest ilmselt hakkavad need batoonikesed soojas sulama. Kuna linaseemned ka hästi kleebivad ja magusad puuviljad niisamuti, siis peaks järgmine kord proovima sama asja ilma kookosrasvata teha. Teine asi, mida muudaks, on magusus. Lastele kindlasti maitseb, aga ma võtaks puuvilju kõvasti vähemaks siit seest. Vähemat magusust võiks kompenseerida näiteks kaneeliga. Seemneid ja pähkleid võib müslibatooni sisse panna ükskõik milliseid, mida aga rahakott kannatab osta. Tundes mind, võite ette kujutada, et hakkan peagi seda retsepti odavamaks muutma. No näiteks magusa maitse andmiseks piisab tegelikult ka ainult natukesest rosinatest, ei pea igasugu imeasju sinna sisse toppima. Muidu üldiselt ühest sellisest kogusest jätkub ju lapsele terveks nädalaks ja kui nii, siis ega see laarung nüüd nii väga kallis ei olegi, eriti kui kookosrasv ära jätta. Ükspäev katsetan uuesti.
Aahhh, appi!… pistsin kirjutamise lõpetuseks ikka ise ka ühe müsliruudu nahka. Hullult hea kraam on 🙂
Ilus oli
veebruar 25th, 2015Eile oli imeline päev, mis meeldis mulle kohe hommikust peale. Vaba päev, seda esiteks, aga üllataval kombel oli mul huvi kõik vabariigi aastapäevaga seotud sündmused telekast ära vaadata, mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee. Midagi asjalikku nagunii ei saanud teha, sest mul on väike tüütu nohu.
Kaitsejõudude paraadi pole ma vist kunagi varem viitsinud vaadata, aga eile jälgisin seda algusest lõpuni. Mulle tohutult meeldis, et see toimus Narvas ja et reporterid olid vaevunud mõne vene inimesega intervjuusid tegema. Meie siin ei tea reeglina midagi Narvast ega selle inimestest. No ja muidugi meeldib mulle alati vaadata mundris mehi, eriti veel, kui neis sirgetes ridades on tuttavaid nägusid. Kõik olid nii kenad ja hoolitsetud, habemed aetud ja vormid triigitud. Kord ja distsipliin segatud pidulikkusega tekitab kuidagimoodi turvalise tunde.
Kahtlustan, et just tolle turvalisuse illusiooni tõttu ma igasugu mundrites mehi imetlengi. Samale pulgale võiks turvalisuse skaalal paigutada vast ainult sportivad heas vormis mehed ja siis veel need mehed, kes tulevad metsatöölt ja lõhnavad saepuru järele.
Oli palju hetki, mis tõid pisara silma. Mul vabariigi aastapäeval piisab ainuüksi sellest, et näen hetkiti sini-must-valget akna taga vilksatamas, kui tuul teda lappab või kui laon sügavkülmas hoitud rukkililli tordile. Või kui näen korraga hästi palju rõõmsaid hästiriietatud inimesi vastuvõtule minemas, või kui… vahet pole, kõik, mis kinnitab me riigi vabadust ja inimeste rahulolu Eesti eluga, teeb meele härdaks. Isegi reformipoliitikud tundusid nunnud ja paar keskerakondlast niisamuti (ja ma polnud purjus, ausõna!).
Muidu üldiselt ma vaaritasin ka natuke. Hommikusöögiks, mis oli meil nii umbes kell 12 nagu tavaliselt, tegi mees heeringa-munasalati ja ma puhastasin karbikese kilu, sinna kõrvale sõime seemnekrõbekaid värske eesti võiga. Pärastpoole küpsetasin tordipõhja, et õhtune söömine väheke ilusam saaks. Soolane toit polnud pidulaual miski eriline sünnipäevaroog, vaid täitsa igapäevased rohelised köögiviljad ahjus küpsetatud lihapallidega.
Aga see tort, vot seda ma küpsetasin suure pühendumisega. Olin paar päeva varem katsetanud, kas annab kuidagimoodi ainult kookose ja munadega asja lahendada ja eilne üllitis sai seetõttu väheke viimistletuma retsepti.
TORDIPÕHI
3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või samas magususes steviat (võib ära jätta)
natuke vanilli
Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui kook on jahtunud, saab selle kaheks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Tordipõhja pealmine osa on kõige tugevam, selle keeran tordile põhjaks. Kahe kihi vahele panin kirsse ja maasikaid (need olid külmutatud), mille vajutasin kahvliga katki, et mahlasem segu saaks. Kohupiima-vahukooresegu läks nii tordi vahele kui peale.
Rukkililled kasvatasin ise, need olid sügavkülmikus pidupäeva ootel. Imelisel kombel on sinised rukkililled ilusad veel järgmiselgi hommikul, võibolla nad ärkasid ellu ja pugisid külmkapis öö läbi tordikreemi 🙂
Lihtne soolane söök. Lihapallid tegin hakklihast, mis pool veise- ja pool seahakkliha, kaks suurt sibulat tükeldasin sisse, ühe suure küüslauguküüne ka, natuke soola ja purustatud musta pipart, kaks muna ja üks supilusikatäis psülliumit. Enne ahjuvormi ladumist pruunistasin pannil või sees. Lihapallidele panin vahele fetat ja sinihallitusjuustu ja valasin hulka nats vahukoort. Sinihallitusjuust annab eriti hea maitse. Küpses see värk 220 kraadiga vist 35 minutit või midagi nii.
Kahe suurepärase söögikorra vahel käisime mehega jalutamas. Väike lootus oli, et näeme ägedaid lennukeid, aga taevas oli nii madalal, et need ei tõusnudki Ämarilt õhku. Vihma tibutas. Väikese tiiru tegime metsas, aga kuna Mrt-l hakkas kummikutega külm ja mina ei suutnud jää peal eriti hästi püsti seista, paarutasime varsti koju tagasi. Metsalagendikul oli lund ainult kohati ja seal roomasid teod ringi. Teod veebruaris!
Metsaservast leidsime väikese kuusekese, mille keegi oli juurega välja tõmmanud. Ma võtsin ta pihku, viisin metsa tagasi ja istutasin maha 🙂
Arutasime, et peaks sarnaseid perepilte tegema rohkem ja riputama need elutuppa igasugu tilulilu iluperepiltide asemele.
Muidugi vaatasin ma telekast ka presidendi vastuvõttu. Imelikul kombel mind seekord ilusad kleidid nii väga ei huvitanudki, mind paelusid hoopis inimesed, et mis ametid neil on ja nii ja kas kutsutute seas tuttavaid on. Kleidihuvi kadumise asjus võiks ütelda, et olen vahepeal natuke arenenud, aga kahjuks ei saa seda väita, sest kohutavalt palju rasvunud inimesi hakkas silma. Et siis ikka vahin inimeste välimust, jah? Massilise rasvumise teema teeb mind kurvaks tegelt, ootan pikisilmi, millal tõeline toitumistarkus ükskord Eestimaale jõuab. Paksud inimesed ei ole aplad ja laisad nagu siinmail arvatakse, neil lihtsalt puuduvad teadmised sellest, kuidas inimese keha funktsioneerib.
Vaatasime lapsega õhtul filmi Nimed marmortahvlil, no nii enam-vähem sunniviisiliselt vaatasime, sest lapsel on samanimeline raamat kohustuslik kirjandus ja mina tahtsin lihtsalt meelde tuletada, mis seal filmis oli. Kmr ei suuda seda raamatut lugeda, sest see pidavat olema surmigav. Kahjuks oli film ka igav, no oskavad ikka teha aeglasi filme! Õpetaja olevat küll öelnud, et raamat ja film on erineva sisuga, aga ma mõtlen, et kui erinevad need ikka olla saavad, kui isegi pealkiri on täpselt üks? Pidime muidugi järjekordselt tulistamist ja tapmist taluma, no viimasel ajal on tõesti läinud selle asjaga rohkem kui üle piiri. Hea vähemalt, et ainult virtuaalselt.
Kaitstud: Palju head aega
veebruar 25th, 2015Kaitstud: Seda ja teist
veebruar 22nd, 2015Maitse asi
veebruar 16th, 2015Ma kohe ei saa jätta siia oma hämmingut kirja panemata. Kuidas saab olla nii, et filmi “Viiskümmend halli varjundit” näidatakse Tallinna suurimas kinos päeva jooksul 14 seanssi (14 korda päevas!!!!) ja filmi “Veelausuja” kas ühel seansil või mõni päev üldse mitte!? Jahime “Veelausujat” juba teist nädalat, no ei ole seda ühelgi mõistlikul kellaajal, kes siis keset tööpäeva kinno minna saab? Või õhtul kell 22:10? Ma sel ajal tahaks juba voodisse kobida, mitte kinos haigutades seansi algust oodata.
Ausõna, aru ma ei saa, mis toimub. Eelmisel nädalal olid kõik need halli varjundi seansid ka suures osas välja müüdud. Miks inimesed seda vaatavad? Et tahaks seksi näha nagu või?
Olen toda halli varjundi raamatut lugenud, mulle see ei meeldinud üldse. Mu meelest see raamat on halvasti kirjutatud ja lihtsalt jälk, mingiks ilukirjandusteoseks on seda palju pidada. Isiklikult mulle mõjus see raamat masendavalt, hälbinud inimsuhted tekitasid väga halva tunde ja vist mingi paarkümmend lehekülge raamatu lõpust jätsingi sellepärast lugemata.
Mul ei ole seksist lugemise vastu mitte midagi ja mingi sadomaso kirjeldus mind ei heiduta, aga no see raamat… see on sügavalt depressiivne teos mu meelest. Haiged inimsuhted on seal. Miks inimesed sellist asja veel kinos ka vaadata tahavad?
Hetkel on “Viiekümne halli varjundi” reiting IMDb peal 4.0, vist eestlased on seda tõstmas käinud, sest alles oli 3.6. Sisuliselt olematu reiting, aga Eesti vaataja jookseb tormi.
Kaitstud: Rõiva- ja kaalujutud
veebruar 16th, 2015Kodused martsipanikommid
veebruar 14th, 2015
Martsipanikommi täidis:
80 g mandlijahu
2 tl erütritooli
1 spl vahukoort
1 spl konjakit
1 tl kookosrasva
Möksi see kõik taignaks kokku ja käkerda väikesed pallikesed. Kommidele läheb katteks sulatatud tume šokolaad natukese kookosrasvaga. Palle on hea šokolaadis loputada kahvli peal.
Mõneks ajaks külmkappi ja ongi valmis.
Võta kapist välja ja paku sõbrale!
P.S. Et kommid tuleks martsipanisemad, lisa mõni tilk mõrumandliessentsi. Meil seda kodus polnud ja sellepärast jäi ära.
Pealtkuuldud vestlus
veebruar 13th, 2015Riigikogu-Kalle: “3 a. lapse isana on mu südameasjaks lasteaia järjekordade kaotamine Harju- ja Raplamaal.”
Valija: “Kuidas sa kaotad, kui seda siiani tehtud pole….mida sa teed,et seda teha?? ilmselt mitte midagi, sest lubadus ei maksa midagi, kuniks seda tehtud pole.”
Riigikogu-Kalle: “On ka varem tehtud. Olemuslikult on see kohaliku omavalitsuse ülesanne aga järgmise perioodi EL vahenditest rahastatakse ka lasteaia ja lastehoiukohti, sest paljud omavalitsused ei ole seni selle ülesandega toime tulnud. Loodan, et esimesed investeeringud ja lastehoiukohad on valmis juba 2015 septembris.”
Valija: “Et siis – kuna tegemist on juba otsustatud tegevusega. Mille eest Te veel hea seisate? See tehakse ära ka ilma Teie valimiseta.”
Maksuameti stiilinäide
veebruar 12th, 2015Meie maksuametis töötavad vist mingid erilised paranoikud, sest kuidas muidu seletada seda, et igat ettevõtjat peab igaks juhuks hoiatama. No et nagunii on enamus seaduserikkujad, äsame siis parem kõikidele ühtmoodi “kollase kolmnurgaga.” Ei, ma ei hakka rääkima sõiduauto käibemaksust ega üldse mingist maksust, vaid kõige tavalisemast deklarist.
Täitsin esmaspäeval maksuameti lehel uut TSD vormi, muidu oli kena kõik, tõrkeid ei esinenud, aga kui deklari ära kinnitasin, väitis maksuameti leht, et isik ehk siis mina ei ole registreeritud töötajate registris. Kollane ohukolmnurk jäi nii TSD vormile kui koondlehele ja on seal siiani. Nimetet isik töötab sama tööandja juures paraku aastast 2001 ja kui vaadata seal samal maksuameti lehel töötamise registri alajaotust, siis seal seisab see info ka selges eesti keeles ja kõik oleks nagu ok.
Arvasin, et jätsin TSD deklarit tehes midagi kahe silma vahele, et võibolla kuhugi vaja mingi linnuke panna või midagi, sellepärast küsisin maksuametist nõu, et kuidas seda parandada ja veateatest lahti saada. Maksuamet vastas: “Teie kirjas toodud juhul annab MTA süsteem tõesti teate, et töötajat ei ole registreeritud TÖR-is, kuid Te saate deklaratsiooni siiski kinnitada ja esitada. Teade on lihtsalt tähelepanu juhtimiseks, see ei ole viga vaid tegemist on hoiatusega.”
Johhaidiii!!!