Kellele emakeelepäev, kellele kalapäev, eks. No ei saa ma midagi parata sinna, et surnud kalad mu meele rõõmsaks teevad. Täna nad küll väga surnud polnud, vaid üritasid kastist välja hüpata kui müüja neid meile kaaluma hakkas. Kui sadama poole sõitsime, rapsivad ahvenad pakiruumis, mõtlesin murelikult, et ei tea mitu elu pean veel elama enne kui oma karmavõla kustutatud saan…
Muhu kalapood on mu absoluutne lemmik. Täna ostsime sealt prisked siiad, võimatult suured ahvenad ja säinafileed.
Sellised ahvenad, ligi poolekilosed, eluski pole nii priskeid selle näinud.
Vasakpoolses kausis on siiad, need ka valisime kõige suuremad välja, et kui läheb fileerimiseks, siis midagi järele ka jääks. Roosa ollus väikeses kausis on ahvenamari, mille Mrt ahvenate seest välja koukis. Paar ahvenat panime tavalisse külmikusse, et neist homme suppi keeta, ülejäänud läksid sügavkülma teisteks kordadeks. Ühe siia Mrt fileeris ära ja selle panime soola, pipra ja sidrunikoorega “tõmbama”, teine siig läks sügavkülma.
Taldrikus on või sees praetud säinafileed, hirmus head tulid. Kausikeses on ahvenamari, mis on praetud sibula, soola ja pipraga. Me pole kunagi ahvenamarja praadinud, ei osanud arvatagi, et sellest nii hea asja saab.
On ikka tohutu vahe, kas ostad kala mandril poest või tood saarelt hommikuse püügi pealt. Meile võib tunduda, et mandril on kala värske, aga ega ikka ei ole küll, juba paar päeva külmas seisnud kala on täitsa teine. Värske kala on ainult samal päeval püütud kala, ta maitse on puhta uus. Ausalt üteldes mulle vahel tundub, et värske kala ei maitsegi üldse kala järele, see on nagu üks täitsa teine söök, liha-de-lux.
Emakeelepäeval vist ei ole sobilik selliseid sõnu leiutada nagu de-lux ja nii? Või just on sobilik?
Õhtul küpsetasin veel ühe pannitäie tavalisi seemneleibu ja teise rosinatega (pildil). See rosinatega on niisugune, et kui lõikad paksu võiviilu peale, maitseb nagu värske rosinasai võiga, selline, mida lapsepõlves sõime.
Tegelt ma olen nii väga väsinud, et pikemalt ei viitsigi kirjutada. Ärkasime hommikul saarel, mees lõikas õunapuud ilusaks (ainult väheke vesivõsusid oligi lõigata) ja mina koristasin puude alt oksi. Peale õuetöid käisime saunas pesemas, isegi leili viskasime. Koju sõites külastasime veel telepoissi ja lapikoda ja praktiliselt kohe peale koju jõudmist läksime kossu vaatama. Pingeline mäng väsitas sajaga. No ja siis need kalad ja leivad ja, hirmus mässamine.
P.S. Kas keegi oskab suure siiakalaga midagi muud ka teha kui soolasiiga? Kui ahjus küpsetaks, mis tast siis järele jääks?
Ahjusiia kohta küsi Stefani käest. Kunagi ta tegi meil, väga maitsvad olid. Aga need olid suht väiksed siiad. Lõikas kõhu lõhki ja toppis tilli ja veel midagi sisse, täpselt ei mäleta, vahest polndki peale soola ja tilli midagi.
Peab siis Stefanilt uurima. Värske kalaga on üldiselt nii, et mida vähem maitseaineid küpsetamisel lisada, seda parem tuleb. Panime eile siiafileed soola, pipra ja riivitud sidrunikoorega kilesse ja külmkappi, hommikuks oli mõnus leivapealne valmis. Nii hea tuli, et ei tea kas raatsimegi seda teist siiga muudmoodi teha.
Ja üleüldse – kange võrgule minemise isu tuli.