Ükspäev võttis minuga ühendust naine me eelmisest kodulinnast, ta otsis oma pojale praktikakohta. Ma ei saanud üldse aru, mis praktikat saaksin pakkuda ühele kutseka lõpetajale, sest olen ju haridustehnoloog ja seda õpitakse ainult magistri tasemel. Pealegi töötan KL-s, kuhu ilma taustakontrollita nagunii keegi ei pääse ja mingit vaatluspraktikat vaevalt, et teha lubatakse üldse, sest riigikaitse ja palju salavärki. Jutu sees tuli välja, et inimene arvas, et tegelen KL-s arvutitega, et parandan neid või haldan või midagi. St olen arvutiparandaja nagu ma meie äris vanasti tegin.
Viimati putitasin arvuteid üle viie aasta tagasi, ma ei oska enam iseenda pillidelegi hooldust teha.
Kui olin selgitanud, et mu töö on e-õppe arendamine ja õppekavade koostamine ja muu säärane, küsis too naine, et aga kas Mrt saaks ta poja praktikale võtta. Me täiesti teadlikult jagame aeg-ajalt sotsiaalmeedias mingeid verstaposte oma elust, et rahvas teaks, millega tegeleme ega arvaks, et võivad jätkuvalt meile oma arvuteid parandada tuua. Paistab, et sellestki pole kasu olnud, sest pidin selgitama, et Mrt on õppejõud ja doktorant ja kui ta lapsel just õpetajakoolituse praktikat vaja pole, ei saa me kumbki aidata. Ja kui olekski õpetajakoolitus, on ta selleks aastaks absoluutselt et hiljaks jäänud, sest semester tõmbab ennast juba kokku ja koolitööd peaaegu enam polegi.
Mind täiega hämmastab, et inimene, kes on FB-s aktiivne, ei ole märganud, et oleme teinud oma elus kannapöörde ja valinud hoopis uued rajad. Me ju aeg-ajalt ikka seal jagame oma elu. Seda, et aru ei saada, mis loom on haridustehnoloog, ma muidugi ei imesta, sest see ongi üks üsna uus amet. Samas info on ju veebis olemas, mu töö sisu on avalikult lihtsasti leitav.
Vbla on see sarnane keiss nagu kord siis, kui olime oma arvutiäri kolinud majja, kus enne oli 19 aastat olnud apteek – isegi need inimesed, kes me uutes ruumides olid oma arvutitega remondis käinud, tulid sealt apteeki otsima. Lihtsalt nii kõvasti kinnistub aastatega mingi koht ja kuvand.
Tegelt mulle üldse ei meeldi selline sunniviisiline praktikale saatmine, kus kool ainult nõuab, aga praktikakohaga ei aita. Lastel jäävad sellepärast koolid lõpetamata, et praktika tegemata. Pealegi, kui kellelgi on miskit arvutialast praktikat vaja, siis neid ärisid on ju jube vähe alles jäänud, kes üldse veel remondiga tegelevad. Samas on hull ka, kui nõutakse progemise praktikat, sest no näita mulle ühte firmat, kes kutseka kutsikaid julgeb oma süsteemidesse lasta! Isegi kui on tegemist vaatluspraktikaga, siis keegi ei taha mingit võõrast poissi endale päevast päeva kuklasse hingama. Pealegi töötavad enamus progejaid kodudes ja kesse tahaks võõrast sedasi oma koju võtta mitmeks päevaks.
Kui veel arvutiäri pidasime, käisid kutseka õpilased igal kevadel meilt praktikakohta küsimas, aga me mitte kunagi ei võtnud neid, sest kliendi ees oli ju vastutus ja ei kujutanud ette, mis lihtne töö see oleks, mida julgeks õpilasel teha lasta. Saatsime need küsijad enamasti Teliasse (täna on sinna tuhandeid kandideerijaid).
Ehk et ma arvan, et see praktikasüsteem tuleks ümber teha ja kui tahetakse kontrollida, kas õpilane progeda oskab, lasku neil ehitada mingeid päris asju ja neid esitleda nagu kaitsmisel.