Õhtuks sai majale katus peale. Peaaegu. Mingid servad ja harjad on veel teha ja välisukse juurest madal lühike jupp, kuhu peab uued plekid tellima. Aga suurem töö on tehtud. Mehel tuli peaaegu pisar silma, kui oli viimase pleki paika pannud.
Archive for juuli, 2026
30. juuli 2026
Reede, juuli 31st, 202629. juuli 2026
Kolmapäev, juuli 29th, 2026
Vana pleki tagumisel poolel selline kaubamärk:
Pööningul leidus asju:
Lihttööline:
Selle madala osa plekid tuleb uued tellida, sest liiga lühikesed on.
28. juuli 2026
Kolmapäev, juuli 29th, 2026
Mrt ütles peale 10 tundi lammutamist ja ehitamist, et see oli nüüd küll nagu jalutuskäik pargis, nii palju lihtsamalt läks kõik.
27. juuli 2026
Teisipäev, juuli 28th, 2026Eile oli Haapsalus suurem osa päevast kena ilm, alles õhtul hakkas vihma sadama. Mrt jõudis paika panna harjaplekid ja pani plekid ka korstna ümbrusesse. Selle viimasega oli paras jant ja kena ta ei jäänud, sest naabri katus on korstnapitsi suhtes suht sinka-vonka. Aga kes sinna üles ikka nii väga vaatab, peaasi, et läbi ei saja. Katuse koledam pool on hoovi pool küljes ja seda ei pea keegi vahtima.
Nüüd mees juba askeldab õues, toimub järjekordne lammutamine. Ainult madala osa katuse vahetamine ongi veel jäänud, aga sellega koos tuleb lammutada ja soojustada ehk täitsa uueks ehitada ka kõrgema katuseosa juurest majaots.
24. juuli 2026
Teisipäev, juuli 28th, 2026Olen jälle oma postitamistega maha jäänud. Mrt lõpetas reedel lapse juures lammutamise, eile askeldas juba kodumaja kallal. Metsaka maja on sealmaal, et ehitaja võib tulla. Piltidel on näha vana trepi lammutamine ja ukse likvideerimine. See uksekoht oli nagunii seestpoolt juba “kinni müüritud.” Aga uks ise on kõva, läks taaskasutusse. Edaspidi ongi majal sissepääs ainult aia poolt.
See heledama lauaga ruut elutoa akna all on tollest ajast, kui Mrt maja seestpoolt soojustas ja saepuru asemele villa pani. See koht oli läbi mädanenud, sest ülevalt valgus aastaid vesi seina vahele. See oli üks müstiline läbisadamine, elutoa nurgas oli permanentselt kauss või pesuvann, kuhu suurema sajuga vesi tilkus. Ema lasi millalgi seda kohta katusel ka parandada, aga abi sest polnud, sest vesi jooksis sisse vist mingitest kaablikohtadest.
Teiste kodude tegemised
Neljapäev, juuli 23rd, 2026Olime kolm päeva suvilas ja pidasime õe juures me sünnipäeva. Vana sõber tuli oma naisega külla ja oli lõbus.
Enne saarele minemist sorteerisin säilitamist vajava staffi välja neist suurtest kastidest, mille Rapla kodust ära olime toonud ja kujunes nii, et peaaegu kõik läks hävitamisele. Kaks jumakat kasti mahtusid vaevu meile autosse, aga saarele need vedasime ja Mrt põletas kastid lõkkes. Seal olid peamiselt mu fotograafielu jäänused, isegi avamata fotopaberipakid ja ajakirjanikuelu jäädvustused. Perepildid sorteerisin välja, kõik muud põletasime.
Sorteerisin toas ka vana pildikohvrit ja oma suureks üllatuseks leidsin sealt tõestuse sellele, et tööraamatus oleva lünga perioodil siiski töötasin. Teadsin ju, et olin vabakutseline, aga mismoodi see vormistatud oli või kas makse maksin, üldse ei mäletanud. See tekitas mulle tööstaaži 1,5-aastase tühimiku, sest tööraamatusse miskit ei kantud. Leidsin kirja haigekassalt, kus oli öeldud, et kuna olen registreeritud patenditöötajana, siis ei piisa ainult patendi eest maksmisest, vaid pean tasuma ka sotsiaalmaksu. Samas ümbrikus oli kviitung, mis maksmist tõestas – olin sotsi võla tasunud kohe järgmisel päeval peale kirja saamist. Saatsin nüüd nende dokumentide koopiad iseteeninduse kaudu sotsiaalkindlustusametile ja sealt tuli vastus, et saadetakse edasi pensioniga tegelevale töötajale. No lihtsalt imedeime. Võib ju vinguda, et milleks vana pahna säilitada, aga näed, oli vaja.
Tegelt on mul iga kord, kui olen vanu pabereid või pilte sorteerinud, pärast süda paha. Liiga palju minevikku, liialt mälestusi, kõik pole üldsegi meeldiv ja kõike ei taha mäletada. Minevik võib olla teinekord hirmus väsitav.
A suvilas oli mõnus, isegi seenemetsa jõudsime.
Me õuel oli küpseid metsmaasikaid ja vaarikaid ja punaseid sõstraid. Ja palju parme. Õnneks pööras ilm nii külmaks, et kõik sitikad kadusid. Vihma sadas ja päevane temperatuur oli vahepeal ainult +11. Hullult mõnus, et saame nüüd pumbaga maja kütta. Eriti hea oli istuda diivanis otse õhksoojuspumba all ja lasta endale kuumal õhul peale puhuda, kui väljas oli tormituul ja kõle külm.
Eile lõunaks jõudsime koju ja Mrt põrutas kohe Raplasse lapse juurde maja lammutama. Ma kuumutasin ämbritäie kukeseeni, koristasin verandat ja tube ja käisin rattaga sõitmas. Ise olin nii väisnud, et justkui mitte midagi ei jaksanudki. Pistsin õhtu jooksul üksi nahka kuuri ees viinamarjapõõsas kasvanud kurgi, mis kippus juba poolemeetriseks minema. Hirmus hea kurk oli.
Aga me vanas kodus toimus samal ajal lammutus. Kmr on ette võtnud suurema remondi, mille teeb ehitusfirma, aga lammutuse teevad isa ja poeg ise, sest seda nad oskavad hästi.
Meie pandud katus on majal olnud 26 aastat ja hommiku poolt juba värv koorub. Katus tuleb vahetada siiski peamiselt selle tõttu, et majale tuleb peale soojustus ja praeguse katuse räästas on liiga lühike. Ei mäletagi, kui vanad maja aknad on, aga tollal panime kahekordse klaasiga plastaknad ja lähevad needki vahetamisele. Vanad aknad on siiani kenad, aga tulevad soojemad asemele, kolmekordse paketiga. Vana silikaatvooder kaob ajalukku ja majale tuleb tumehall laudis. Kusjuures mu värvitud valge laudis on valdavalt väga hästi säilinud, 20 aastat juba (Pinotex Ultra, krunditud ja kahekordselt värvitud). Terrass tuleb suurem ja selle mõttega, et kunagi on seal peal veranda. Elutoa otsaseina aia poole ja õhtupäikesesse tuleb suur aken nagu on ka me vastasmajal. Niisugusest suurest aknast ja verandast ma olen unistanud, nüüd laps need viimaks teeb.
Kui lapse juures lammutus tehtud, laseme aga jälle oma katusega edasi. Mul on puhkust veel veidi üle nädala, mehel terve kuu. Aga suvi ju kestab veel.
Suurel osal katus peal
Pühapäev, juuli 19th, 2026Mrt pani eile pooled katuseplekid paika ja oleks vast jõudnud isegi kõik valmis teha, aga vihma hakkas sadama ja tõusis tugev tuul. Vihm nii väga ei seganudki, aga tuul tahtis suured plekitahvlid lendu viia, polnud enam ohutu nendega toimetada.
Vahepeal sai vaadelda, kuidas politsei autojuhte puhuma pani.
Me maja on pikk nagu jaamahoone. A nüüd on lossi poolt tulles juba kena vaadata.
Mrt pani täna kõik kõrgema katuse plekid paika, aga harjaplekki ei saa panna, sest need tuleb uued tellida. Selgus, et tellitud harjaplekid jäävad väheke kitsaks, vaja on suuremaid. Jääb siis mõneks ajaks ilma harjaplekita, aga sellest pole miskit, sest vihm sealt sisse ei tule. Eile hilisõhtul oli kõva padukas ja meil pool katust ainult kanga all, aga see kangas on nii paks ja niiskuskindel, et vett ta läbi ei lase.
Head ülevaatlikku pilti pole, oleks vaja üks droonilennutus teha, siis saaks.
Naabri katus näeb nüüd eriti kole välja, just see hoovi poolt osa, mis kiviprofiil. Me maja seitsmest erinevast katusematerjalist on märkamatult alles jäänud ainult viis 😀 Kui oma katused valmis saame, siis jääb kolm erineva profiiliga plekki ja üks teistmoodi trepikatus.
Jätkub
Laupäev, juuli 18th, 2026Nüüd ongi käes see aeg, kus enam ei jõua iga päev ehitust dokumenteerida. Vahepeal on jõutud lammutamisest ehitamiseni, aga kahjuks lähevad nüüd vist ka ilmad väheke pekki. On olnud kuum, aga pole vähemalt mingit vihma olnud ja sellepärast pole pidanud ka ööseks enam katuseta majale koormakilesid peale panema. Täna sellest ilmselt ei pääse.
Kmr oli oma daamiga siin kolm päeva, me vahepeal käisime naistega küll Raplas ka, et viia Tesla rehvivahetusse ja Sofile süüa anda. Vaarikaid korjasime sauna tagant tunnikese, lihtsalt ropp kui palju neid seal on. Tõime nats marju ka Haapsallu ja tegin neist lõunasöögi juurde tarretiselaadse magustoidu.
Vahepeal käisid meil E ja K külas, lobisesime hilisõhtuni.
Laon siia nüüd kolme päeva ehituspildid, vbla miski järg läheb sassi, aga vahet pole. Eile igatahes jõudsid mehed sinnamaani, et kõige keerukam töö sai tehtud – paika said neeluplekid meie ja naabri majaosade vahel. Et seda sinna üldse panna oleks võimalik, oli vaja kõigepealt naabri katuse serv väiksemaks lõigata. Ramirendist laenatud plekilõikur oli vist väheke nüri või midagi, paras kamm oli sellegagi lõigata, aga kindlasti lihtsam kui plekikääridega.
Neljapäeva õhtul jalutasime Miciosse sööma, oli imeliselt soe ja mõnus olu. Toit oli hea ja mu rõõmuks on neil jälle ka minu lemmikut vaadiõlut. Ma muidu õlle jooja ei olegi, aga mõne korra aastas tumedat Grimbergenit ikka naudin. Teenindajapoisid olid õhtuks hirmus väsinud, üks vastik klient nendega isegi ülbitses seal kehva teeninduse tõttu. Meie arvates polnud sel teenindusel häda midagi, kuigi üks poiss üritas me magustoite kogemata valesse lauda viia. Ja ta tunnistas, et on väsinud, kui seda mainisin. Noormees, kellele arve maksime, küsis, kas me käisime eelmisel suvel ka nende juures, et ta mäletab meid ja osutas minule, et olen talle meelde jäänud. Mrt irvitas, et kindlasti sellepärast jäin meelde, et olen ainus naine, kes siin Grimbergen Double Ambreed joob.
Ja siis reedel…
Sel ajal, kui mehed ehitasid, olid naised lihtsalt ilusad. Päevitasime, lugesime, käisime ujumas. Ma tegin muidugi ka lõuna- ja õhtusöögid, aga hommikud algasid noortel pirukatega, ühel hommikul Teelest ja teisel Müüriääre pagarist.
Ükspäev keset päevitust, kui hakkasin oma päevitustooli peal asendit muutma, lagunes tool mu all laiali ja kukkusin selili, jalad ülespidi. Need on mingid jubedad vuhvlid toolid, mis siiski mitu aastat vastu pidanud, ei saa kurta. Läks üksjagu aega enne, kui sealt püsti sain, sest kõigepealt oli vaja ennast hingetuks naerda ja siis otsisin nippi, kuidas uuesti jalad alla saada. Kmr-i daam üritas mind püsti tõmmata, aga ei jaksanud. Mrt hüüdis katuselt, et keera jalad alla või midagi ja ma siis miskitmoodi keerasin ennast sealt katkisest rannatoolist välja. Kahju, et keegi ei filminud ega pildistanud, sest vaatepilt oli sajandikoomusk. No ja siis me sõitsime naistega Jyski ja tõime sealt väheke kabedamad päevitustoolid.
Kui kodust ära käies toolid lahti jätsime, oli ühel miisul vaja muidugi ära proovida, kas on ikka head toolid.
Muudest uudistest nii palju, et samal ajal, kui lapsed olid meie juures, hakkas ehitaja nende kodus ettevalmistusi tegema suuremaks majaremondiks. Läheb soojustamiseks, akende vahetuseks ja viimaks pannakse ka uus katus.
Mrt lubas lapsele, et läheb aitab tal fassaadi lammutada mingi päev.
Pean jagama veel ühte eluägedat pilti. Meie Elina on olnud 11 päeva Itaalias võimlemislaagris ja võistlemas, eile hakkasid sealt tagasi lendama. Jätkulennul koos ühe teise tüdrukuga lennukile jõudes hakkas Ellikas ringi vaatama, et kus Lufthansa šokolaad on ja kui kokpiti poole vaatas, siis üks piloot küsis, kas nad tahavad näha, mis seal kokpitis on. Siis tuli teine piloot ja kutsus nad kabiini ja tüdrukutel lubati pilootide kohtadel istuda ja isegi igast kange näppida. Piloodid uurisid, et kust nad tulevad ja mitmenda koha võistlustel said ja. A no eluelamus ikkagi lapsel, pole midagi ütelda. Ellika rühm sai võistlustel hõbemedali, aga mingid teised Eesti võimlejad said kulla.
No vot, selline elu. Järgmisel nädalal on mul sünnipäev, aga mind ei ole siis isegi kodus. Iga aastaga väheneb mu soov üldse mingit sünnipäeva pidada, see vist on kuidagi vananemisega seotud. Tasub muidugi rõõmustada küll, et on nii palju ilusaid aastaid antud, aga kinke saada mulle hoopiski ei meeldi, mulle ei meeldi asjad.
Over and out.
Teetöölise elust
Teisipäev, juuli 14th, 2026Olin eile nagu mingine teetööline, veetsin terve päeva tänaval koristades ja “liiklust reguleerides.” Alustuseks seadsin piirangud.
Mrt loopis kõigepealt katuselt alla laastu ja siis tõrvapapi. Ma seisin kõnnitee servas, toetudes punase varrega harjale nagu jaamaülem ja hüppasin iga natukese aja tagant sõiduteele, et sealt sodi ära korjata. Peamine artikkel oli naelad. Eriti papinaelad kippusid kohe, kui nad katuselt vabaks said, üle tee põgenema. Korjasin neid tänavalt ära vist sadu ja mõne pärast pidin isegi autodele viipama, et pidage hoogu, ärge veel tulge, muidu võinuks nad naela rehvi saada. Üks suur nael oli lennanud isegi teisele poole teed. Pühkisin harjaga sõidu- ja kõnniteed nii palju, et need on nüüd isegi puhtamad kui peale teepuhastusauto visiiti.
Kärutasin algul laastud ja siis tõrvapapi tänavalt hoovi, laastud ladusin kohe auto haagisele, et need hommikul jäätmejaama viia. Oleme nüüd mõnda aega jäätmejaamas igapäevased kliendid, sest katusesodi on kokku mitu kärutäit.
Mrt jõudis natuke veel hoovi poolt ka tõrvapappi maha kiskuda, aga varsti pärast seda, kui oli sõrgkangi tänavale kukutanud, ta siiski ka lõpetas. Raske sõrgkang kukkus tänaval paari meetri kaugusele jalutavast paarikesest. Napikas. Noormees ulatas mehele ta tööriista tagasi ja ütles mõned manitsevad sõnad, mille peale Mrt kinnitas, et rohkem sellist asja ei juhtu. Eks ta oli väsinud. Võtsimegi eile väheke rahulikumalt selles mõttes, et lõpetasime töö juba kella viie paiku. Tänav oli juba puhtaks tehtud ja ohutuspiire ära korjatud, ma kärutasin veel natuke laastu ka välisukse tagant minema, aga siis oli ka kõik. Seitse-kaheksa tundi ringitrampimist tegi seda, et olin õhtuks suht nõrkenud, kuigi samme tuli kokku ainult 13 tuhat. Ja me olime ju isegi korraliku lõunapausi teinud ja kohvitanud, aga noh, ei ole enam siin mingite noorte inimestega tegemist.
Naabrinaine naeris, et näen välja nagu päris tööline. Olin näost must nagu tont, see tegi ka mehele nalja, a ise ta oli veelgi mustem. Lihtsalt ime, et see tökat kõik pesus maha tuli.
Hakkas peale
Esmaspäev, juuli 13th, 2026Esimene puhkusenädal on olnud täpselt nii aeglane nagu lootsin. Ma küll ei lootnud, et esimesed kaks päeva pean mitu tundi palgatööd tegema, see polnud mingi tore. Aga asendajat mul pole ja tuleb leppida. Kuna mehel oli ka igasugu tööasju, muuhulgas uute tudengite vastuvõtt, siis kujuneski mu esimene puhkusenädal rohkem nagu hoo mahavõtmiseks ilma suuremate plaanideta. Vihma sadas ka ja…
Eile läks ilm ilusaks ja mees sai katuse kallale minna. Aasta tagasi jäi katus pooleli mehe haiguse tõttu, nüüd siis laseme edasi. Mrt jõudis ühe päevaga ehk kokku umbes kaheksa tunniga maha võtta kogu eterniidi ja suurema osa laastust. Tee poolt jätkab laastu võtmist täna. Hullult vastik ja must töö. Õudselt palav ilm oli ka, aga õnneks leidus tuulekest ja sai töötada ka tuulesuunda arvestades, et ei peaks tolmu sisse hingama. Maski mees ei kasutanud, sest sellega ta oleks ilmselt enne õhtut pildi tasku pannud. Kui peale pikka tolmutamist miskit musta ninast välja ei nuuska, siis ilmselt ei ole ta 140 aastaga katusele talletunud tolmu sisse hinganud.
Õhtul tegime väikese jalutamise ja pildistasin me maja veel kord tänava poolt. Vaatasime, et on ikka kena see vana laastukatus ja arutasime, et ei tea, kas oli tollal, päris alguses, üldse majal mingi vooder peal või lihtsalt palk.
Õhtu oli lihtsalt imeline. Istusime tagalahe ääres, hingasime sisse mereõhku ja nautisime vaikust. Hullud Ameerika autode hordid on linnast lahkunud, päris kreisid olid need kolm päeva, kui need autod nagu laevad linnas tossutasid ja müristasid, enamusel purjus soomlased pardal. Nüüd on esmaspäev ja tavaline suveelu jätkub.