Archive for juuni, 2026

Veranda. Varsti. Võibolla

Teisipäev, juuni 16th, 2026

Libista slaiderit (vaata täisekraanil) 😀

Korraks välgatas

Teisipäev, juuni 9th, 2026

Peaaegu kaks aastat olen üritanud oma pisikese Glocki sihikuga harjuda, üritasin seda eelmisel aastal isegi välja vahetada, aga ei õnnestunud. Leppisin siis, et nii on ja olen viimased trennid ainult oma punniga harjutanud. Tundub, et eile viimase seeriaga hakkasin lõpuks taipama, mida teha. 25 meetri pealt ma pole ilmaski nii täpne olnud. Igatahes vajas see õnnis olukord jäädvustamist, sest ei tea millal jälle saab. Kolm järjest kümpi.

Aiandust ja värki

Pühapäev, juuni 7th, 2026

Seekord on mu nädal poissmehe elu eriti kiiresti läinud. Mrt on Põhja-Makedoonias, saadab muudkui meile koledaid pilte sealt, kõik tundub max nõukaaegne. Alles eile, kui neid veeti pmst Albaania piiri äärde, hakkas ilusaid pilte tulema. Nt selliseid:

Muidu üldiselt tal paistab seal kena puhkus olevat, kuigi on töölähetus. Ma näen, et ta on rõõmus 😀

Mehe silmaring on lähetuste ja doktorantuuri reisidega nii laiaks läinud, et ega ta varsti vist ei mahugi enam sellega koduuksest sisse. Aga ta võib siis verandauksest käia, see on kahe poolega 😀

Mul oli intensiivne töönädal peale väikest puhkusejuppi ja ausalt öeldes tuli tunne, et üldse ei taha enam tööle minna. Aga siis, kui juba kohal olen ja töösse sukeldun, läheb tunne heaks ja üsna ruttu tekib vastupidine tundmus – mul on nii huvitav töö ja kenad töökaaslased, et ega ma vist ennast niipea pensionile ei sätigi.

Kontoris käimise juures on nüüd tore see, et Alu söökla hakkas taas lõunateks lahti olema ja nad teevad me kooli inimestele ka soodukat. Sööklat rendib mees, kes pidas aastaid Nõmme kõrtsi ja nüüd, kui ta kõrtsi lepingu üles ütles, hakkab ainult Alus tegutsema. Plaanivad nädalalõppudel ka õhtuti lahti olla ja. Nad muidu toitlustavad meie kursusi igal nädalalõpul ja kui meil nädala sees ka kursused või seminarid majas on, siis neid ka. Head kodused toidud on, paras nostalgialaks. Portsud on neil mu jaoks küll nats liiga suured, aga seekord ei saanud pidurit tõmmata, sest toit toodi köögist. Nõmmes ma meestega koos söömas ei käinudki enam sellepärast, et seal võis ennast lõhki süüa. Portsud tulid köögist ja ei taibanud öelda, et pange mulle vähe.

Nostalgia seisneb palju ka selles, et kui mu lapsed väikesed olid ja me Alus elasime, käisin nendega seal lõunat söömas. Ja siis ka, kui Mrt-ga ajalehes töötasime, sõitsime vahel Alusse sööma (kahtlustan, et see juhtus peale palgapäeva peamiselt, sest siis me olime vaesed).

Et ma ka natuke reisida saaksin, sõitsin keset töönädalat üheks ööks suvilasse. Mul oli peamiselt soov osta Kuressaarest üks roos, mida mitte kuskil mujal ei müüda ja mida juba mitu aastat otsinud olen. Pealegi oli mul vaja sisse hingata meie õue sireleid, mis nädal tagasi alles nupus olid. Muidugi ma siis neljapäeva õhtul jooksin väheke ka muruniitjaga õue peal ja tegin endale ülimõnusa sauna. Muru polnud eriti kasvanudki, peamiselt oli kuivanud, aga tõmbasin ikkagi veits ühtlasemaks. Ma täiega kaifin seda, kuidas meil mets lõhnab ja kui vaikne seal on. Musträstad laulavad ja kägu kukub. Reede hommikul vahtisin tõtt metsnugisega.

Reedel tegin suvilast oma jupikese tööpäeva ära ja kimasin Kellamäe aiandisse roosi järele. Tegelikult ostsin neilt ära kaks viimast Aichat. Üks hakkas täna hommikuks juba õitsema.

Seda, mis sort see on, sain teada tehisintellektilt. Pildistasin juba mitu aastat tagasi Kuressaare kesklinnas ühe notari akna all hullumalt ilusat roosipõõsast, et selle järgi istikuid otsida, aga mitte kuskilt ei leidnud. Nüüd taipasin viimaks pildi TI-le sööta ja see andis mulle kätte sordi nime ja suunas sirgelt Kellamäe aiandisse, et sealt saab. Istutasin roosid keset muruplatsi selle mõttega, et kui need suureks põõsaks kasvavad, siis vast annavad terrassile ka väheke privaatsust. Aga ega mul polegi siin eriti enam mingit kohta, kuhu roose istutada, sest siia väikesesse aeda ei mahu eriti midagi.

Eile sadas terve päev vihma, aga õhtul tuli päike välja ja läksin rattatiirule. Ma heasti kaifin siin linnas ja ümberkaudsetes metsades rattaga sõitmist, sest lihtsalt nii ilus ja lõhnav on kõik. Vahel rattatiirult tulles tunnen, et nägu kisub krampi, sest mul on siin ringi tuuritades permanentselt suu kõrvuni. Praegu on meil siin küll veinipäevad ja sellepärast olid igal pargipingil ja promenaadi põõsaste all veiniklaasidega seltskonnad. Siiski mingeid purjalik tegelasi näha polnud, kõik oli vähemalt sel varasemal õhtul viisakas. Päike küttis, aga tuul oli nii külm, et pidin sooja jopega olema. Kerged tepitud joped on jahedamal suveõhtul idekad.

Eile oli üldse üks mõnus laupäev, mille max kaifimiseks puudus siit ainult mu mees. Tegin vihma tõttu ainult tubaseid toimetusi, koristasin ja meisterdasin kurgisalatit. Meil tuleb kurke nii toast akna pealt kui kasvuhoonest nii palju, et mul on värskest kurgist päris kopp ees juba. Tegin siis ühte salatit, mis peaks külmkapis säilima mõned kuud (ei ta säili, ära sööme).

Tänavune parim aiandusavastus on, et kurke saab idekalt kasvatada toas akna peal.

Ma üldiselt püüan pühapäeviti aias mitte töötada, aga kuna eile oli vihm, siis jäi isegi niitmine tänaseks. Akumuruniitja õnneks erilist lärmi ei tee. Vehkisin hommikul kolm tundi rohida ja tõmbasin muru madalaks. Meil praegu on aias vähe õisi, ainult sirel, mairoos, natuke teisi roose, rododendron ja üks pojengiõis. Ja maasikaõied muidugi, neid on palju ja vilju on ka juba küljes üksjagu. Aiale hakkab viimaks värvi andma ka aktiniidia, nüüd ometi ta lehed värvuvad ka roosaks. Kusjuures tänavu peaksime saama sellest palju väikesi kiivisid, sest õitseb ta seekord ohtralt. Eelmisel aastal oli aktiniidial ainult üks vili ja sellegi pistis keegi linnuke pintslisse.

Lõikasin hommikul maha ka tulpide ja nartsisside varred, need on äraõitsenult liiga koledad. Viimasel pildil on (vasakult alates) piparmünt, mustsõstar, hortensiad, floks, ebajasmiin ja üks väike roosike. Kõik alles roheline, aga paistab, et eelmisel aastal istutatud põõsad hakkavad tänavu kõik kenasti õitsema. Olen seda aiaäärt ja peenart tänavu rohinud vist juba viis korda, sest naadirünnak on pehmelt öeldes hullumeelne.

Nii me siin elame. Mul on ülikoolides kursused lõpetatud, hinded välja pandud ja peaks justkui nagu juba suvi olema. Täiega kaifin nädalavahetuste vabadust. Nii ilus aeg on, et tahaks seda kuidagi aeglasemalt kulgema panna. Aeg on aeglane ainult laiseldes vist, seda võiks vahelduseks proovida.

Kuvandi kinnistumisest

Esmaspäev, juuni 1st, 2026

Ükspäev võttis minuga ühendust naine me eelmisest kodulinnast, ta otsis oma pojale praktikakohta. Ma ei saanud üldse aru, mis praktikat saaksin pakkuda ühele kutseka lõpetajale, sest olen ju haridustehnoloog ja seda õpitakse ainult magistri tasemel. Pealegi töötan KL-s, kuhu ilma taustakontrollita nagunii keegi ei pääse ja mingit vaatluspraktikat vaevalt, et teha lubatakse üldse, sest riigikaitse ja palju salavärki. Jutu sees tuli välja, et inimene arvas, et tegelen KL-s arvutitega, et parandan neid või haldan või midagi. St olen arvutiparandaja nagu ma meie äris vanasti tegin.

Viimati putitasin arvuteid üle viie aasta tagasi, ma ei oska enam iseenda pillidelegi hooldust teha.

Kui olin selgitanud, et mu töö on e-õppe arendamine ja õppekavade koostamine ja muu säärane, küsis too naine, et aga kas Mrt saaks ta poja praktikale võtta. Me täiesti teadlikult jagame aeg-ajalt sotsiaalmeedias mingeid verstaposte oma elust, et rahvas teaks, millega tegeleme ega arvaks, et võivad jätkuvalt meile oma arvuteid parandada tuua. Paistab, et sellestki pole kasu olnud, sest pidin selgitama, et Mrt on õppejõud ja doktorant ja kui ta lapsel just õpetajakoolituse praktikat vaja pole, ei saa me kumbki aidata. Ja kui olekski õpetajakoolitus, on ta selleks aastaks absoluutselt et hiljaks jäänud, sest semester tõmbab ennast juba kokku ja koolitööd peaaegu enam polegi.

Mind täiega hämmastab, et inimene, kes on FB-s aktiivne, ei ole märganud, et oleme teinud oma elus kannapöörde ja valinud hoopis uued rajad. Me ju aeg-ajalt ikka seal jagame oma elu. Seda, et aru ei saada, mis loom on haridustehnoloog, ma muidugi ei imesta, sest see ongi üks üsna uus amet. Samas info on ju veebis olemas, mu töö sisu on avalikult lihtsasti leitav.

Vbla on see sarnane keiss nagu kord siis, kui olime oma arvutiäri kolinud majja, kus enne oli 19 aastat olnud apteek – isegi need inimesed, kes me uutes ruumides olid oma arvutitega remondis käinud, tulid sealt apteeki otsima. Lihtsalt nii kõvasti kinnistub aastatega mingi koht ja kuvand.

Tegelt mulle üldse ei meeldi selline sunniviisiline praktikale saatmine, kus kool ainult nõuab, aga praktikakohaga ei aita. Lastel jäävad sellepärast koolid lõpetamata, et praktika tegemata. Pealegi, kui kellelgi on miskit arvutialast praktikat vaja, siis neid ärisid on ju jube vähe alles jäänud, kes üldse veel remondiga tegelevad. Samas on hull ka, kui nõutakse progemise praktikat, sest no näita mulle ühte firmat, kes kutseka kutsikaid julgeb oma süsteemidesse lasta! Isegi kui on tegemist vaatluspraktikaga, siis keegi ei taha mingit võõrast poissi endale päevast päeva kuklasse hingama. Pealegi töötavad enamus progejaid kodudes ja kesse tahaks võõrast sedasi oma koju võtta mitmeks päevaks.

Kui veel arvutiäri pidasime, käisid kutseka õpilased igal kevadel meilt praktikakohta küsimas, aga me mitte kunagi ei võtnud neid, sest kliendi ees oli ju vastutus ja ei kujutanud ette, mis lihtne töö see oleks, mida julgeks õpilasel teha lasta. Saatsime need küsijad enamasti Teliasse (täna on sinna tuhandeid kandideerijaid).

Ehk et ma arvan, et see praktikasüsteem tuleks ümber teha ja kui tahetakse kontrollida, kas õpilane progeda oskab, lasku neil ehitada mingeid päris asju ja neid esitleda nagu kaitsmisel.