Olin eile nagu mingine teetööline, veetsin terve päeva tänaval koristades ja “liiklust reguleerides.” Alustuseks seadsin piirangud.
Mrt loopis kõigepealt katuselt alla laastu ja siis tõrvapapi. Ma seisin kõnnitee servas, toetudes punase varrega harjale nagu jaamaülem ja hüppasin iga natukese aja tagant sõiduteele, et sealt sodi ära korjata. Peamine artikkel oli naelad. Eriti papinaelad kippusid kohe, kui nad katuselt vabaks said, üle tee põgenema. Korjasin neid tänavalt ära vist sadu ja mõne pärast pidin isegi autodele viipama, et pidage hoogu, ärge veel tulge, muidu võinuks nad naela rehvi saada. Üks suur nael oli lennanud isegi teisele poole teed. Pühkisin harjaga sõidu- ja kõnniteed nii palju, et need on nüüd isegi puhtamad kui peale teepuhastusauto visiiti.
Kärutasin algul laastud ja siis tõrvapapi tänavalt hoovi, laastud ladusin kohe auto haagisele, et need hommikul jäätmejaama viia. Oleme nüüd mõnda aega jäätmejaamas igapäevased kliendid, sest katusesodi on kokku mitu kärutäit.
Mrt jõudis natuke veel hoovi poolt ka tõrvapappi maha kiskuda, aga varsti pärast seda, kui oli sõrgkangi tänavale kukutanud, ta siiski ka lõpetas. Raske sõrgkang kukkus tänaval paari meetri kaugusele jalutavast paarikesest. Napikas. Noormees ulatas mehele ta tööriista tagasi ja ütles mõned manitsevad sõnad, mille peale Mrt kinnitas, et rohkem sellist asja ei juhtu. Eks ta oli väsinud. Võtsimegi eile väheke rahulikumalt selles mõttes, et lõpetasime töö juba kella viie paiku. Tänav oli juba puhtaks tehtud ja ohutuspiire ära korjatud, ma kärutasin veel natuke laastu ka välisukse tagant minema, aga siis oli ka kõik. Seitse-kaheksa tundi ringitrampimist tegi seda, et olin õhtuks suht nõrkenud, kuigi samme tuli kokku ainult 13 tuhat. Ja me olime ju isegi korraliku lõunapausi teinud ja kohvitanud, aga noh, ei ole enam siin mingite noorte inimestega tegemist.
Naabrinaine naeris, et näen välja nagu päris tööline. Olin näost must nagu tont, see tegi ka mehele nalja, a ise ta oli veelgi mustem. Lihtsalt ime, et see tökat kõik pesus maha tuli.