Kaitstud: Kuidas ma peaaegu südari sain
märts 18th, 2015Kaitstud: Suvilamaast ja söögist, jälle
märts 17th, 2015Super kalasupp
märts 15th, 2015
Kolm jämedat ahvenat (tõeliselt jämed ahvenad, kui puhtas Saaremaa keeles väljenduda), üks suur porgand, kaks eriti tillukest kaalikat (nagu õunad), üks juurseller, soola, pipart, kaks lehte loorberi ja kamaluga värsket tilli. Pott on mul vist 4-liitrine, päris ääreni vett ei pannud. Ahvenad panin külma veega keema umbes 7-8 minutiks. Siis valasin kogu kupatuse läbi sõela (ahvenad mõistagi jäid sõelale). Kurnatud supivedeliku panin kohe pliidile tagasi ja juurviljakuubikud sinna sisse. Loorberilehed panin ka potti tagasi ja paar tera pipart. Nii kaua kuni juurikad pehmeks keesid, nokkisime Mrt-ga ahvenate seest kena valge liha välja. Kui muu kraam tundus pehme olevat, läks ahven potti tagasi ja podises seal natuke. Värske tilli lisasime, kui supp valmis.
Mrt just sööb praegu seda suppi ja kommenteerib, et hästi palju maitset on. Ma täiendaks, et mitte lihtsalt maitset, vaid väga head maitset. Üks, mis supi mõnusaks teeb, on kindlasti juurseller. Ahvenad annavad parima maitse välja siis, kui need keeta tervelt, pead otsas ja puha (sisikonnad muidugist välja puhastatud). Ma ainult sabad kaksasin ära, sest muidu ei tahtnud kalad potti mahtuda.
Njämma. Parim kalasupp, mida siin majas söödud.
Kalapäev
märts 14th, 2015Kellele emakeelepäev, kellele kalapäev, eks. No ei saa ma midagi parata sinna, et surnud kalad mu meele rõõmsaks teevad. Täna nad küll väga surnud polnud, vaid üritasid kastist välja hüpata kui müüja neid meile kaaluma hakkas. Kui sadama poole sõitsime, rapsivad ahvenad pakiruumis, mõtlesin murelikult, et ei tea mitu elu pean veel elama enne kui oma karmavõla kustutatud saan…
Muhu kalapood on mu absoluutne lemmik. Täna ostsime sealt prisked siiad, võimatult suured ahvenad ja säinafileed.
Sellised ahvenad, ligi poolekilosed, eluski pole nii priskeid selle näinud.
Vasakpoolses kausis on siiad, need ka valisime kõige suuremad välja, et kui läheb fileerimiseks, siis midagi järele ka jääks. Roosa ollus väikeses kausis on ahvenamari, mille Mrt ahvenate seest välja koukis. Paar ahvenat panime tavalisse külmikusse, et neist homme suppi keeta, ülejäänud läksid sügavkülma teisteks kordadeks. Ühe siia Mrt fileeris ära ja selle panime soola, pipra ja sidrunikoorega “tõmbama”, teine siig läks sügavkülma.
Taldrikus on või sees praetud säinafileed, hirmus head tulid. Kausikeses on ahvenamari, mis on praetud sibula, soola ja pipraga. Me pole kunagi ahvenamarja praadinud, ei osanud arvatagi, et sellest nii hea asja saab.
On ikka tohutu vahe, kas ostad kala mandril poest või tood saarelt hommikuse püügi pealt. Meile võib tunduda, et mandril on kala värske, aga ega ikka ei ole küll, juba paar päeva külmas seisnud kala on täitsa teine. Värske kala on ainult samal päeval püütud kala, ta maitse on puhta uus. Ausalt üteldes mulle vahel tundub, et värske kala ei maitsegi üldse kala järele, see on nagu üks täitsa teine söök, liha-de-lux.
Emakeelepäeval vist ei ole sobilik selliseid sõnu leiutada nagu de-lux ja nii? Või just on sobilik?
Õhtul küpsetasin veel ühe pannitäie tavalisi seemneleibu ja teise rosinatega (pildil). See rosinatega on niisugune, et kui lõikad paksu võiviilu peale, maitseb nagu värske rosinasai võiga, selline, mida lapsepõlves sõime.
Tegelt ma olen nii väga väsinud, et pikemalt ei viitsigi kirjutada. Ärkasime hommikul saarel, mees lõikas õunapuud ilusaks (ainult väheke vesivõsusid oligi lõigata) ja mina koristasin puude alt oksi. Peale õuetöid käisime saunas pesemas, isegi leili viskasime. Koju sõites külastasime veel telepoissi ja lapikoda ja praktiliselt kohe peale koju jõudmist läksime kossu vaatama. Pingeline mäng väsitas sajaga. No ja siis need kalad ja leivad ja, hirmus mässamine.
P.S. Kas keegi oskab suure siiakalaga midagi muud ka teha kui soolasiiga? Kui ahjus küpsetaks, mis tast siis järele jääks?
Kaitstud: Imeline hommik
märts 14th, 2015Kaitstud: Eelmise nädala mittelühike kokkuvõte
märts 9th, 2015Kaitstud: Kas siin riigis enam vaeseid polegi?
märts 4th, 2015Kaitstud: Heietus valimistulemuste ootel
märts 2nd, 2015Müslibatoonikesed
märts 1st, 2015Need maiused siin postituses ei ole mingid suhkrupõlguri söögid, sest sisaldavad kuivatatud puuvilju, mis on vägagi magusad. Mina ise neid muidugi ei söö. Üks ema palus, et mõtleksin välja sellise snäki, mida ta laps võiks pikal koolipäeval iga paari tunni tagant põske pista nii nagu arst soovitas (see laps ei ole diabeetik, tal on muud mured). Ma siis katsetasin, et kuidas üks müslibatoon võiks välja tulla ja juba mõtlen muidugi, et selle või teise asja võiks ära jätta või teisiti teha. Aga täna tulid siis sellised.
MÜSLIBATOONID
100 g india pähkleid
100 g kõrvitsaseemneid
100 g linaseemneid
180 g päevalilleseemneid
100 g kuivatatud aprikoose
100 g kuivatatud datleid
100 g rosinaid
1 dl kuuma vett
100 g kookosrasva
Leotasin linaseemneid mõni minut kuumas vees, ülejäänud seemned ja pähklid lasin sutsukese köögikombainis peenemaks (tõesti paar sekundit ainult, et liiga peeneks puruks ei muutuks). Kuivatatud aprikoosid, datlid ja rosinad hakkisin noaga peeneks, kookosrasva sulatasin mikrolaineahjus. Kõik selle kraami keerasin kokku ja segasin hästi hoolega.
Klaasvormi põhja panin küpsetuspaberi ja valasin segu sinna sisse. Müslimaterjali sai nii palju, et umbes poolteist sellist vormitäit. Mul kaht sarnast ahjuvormi pole, sellepärast paigutasin teise poole taignast ühe klaasist ahjupoti kaane sisse.
Kui tainas oli ühtlaselt vormi laiali laotatud, vajutasin selle küpsetuspaberi abiga tugevalt kokku. Pealt peab heasti sile jääma. Muud ei olegi vaja teha, küpsetada pole midagi, vaid tuleb hoopiski panna see ködin paariks tunniks külmkappi tahenema.
Ma kaks tundi ei jaksanud oodata, juba pooleteist tunni pärast kukkusin lõikama, sest tundus see kraam kenasti kõva olevat.
Kuna kookosrasv soojas toas sulab, peab müslibatoonikesi hoidma külmkapis.
Pakkisin osad ruudukesed kilesse, et need oleks transporditavad.
Meie laps igatahes juba näksis neid ja kiitis väga. Ma mõne asja teeksin siiski teisiti. Kookosrasv on küll väga kasulik, aga siin müsli sees ta vajub vormi põhja ja jääb sinna kena rasvase kihina. Kooli kaasa võtmiseks on siuke rasvane variant vist natuke tüütu, sest ilmselt hakkavad need batoonikesed soojas sulama. Kuna linaseemned ka hästi kleebivad ja magusad puuviljad niisamuti, siis peaks järgmine kord proovima sama asja ilma kookosrasvata teha. Teine asi, mida muudaks, on magusus. Lastele kindlasti maitseb, aga ma võtaks puuvilju kõvasti vähemaks siit seest. Vähemat magusust võiks kompenseerida näiteks kaneeliga. Seemneid ja pähkleid võib müslibatooni sisse panna ükskõik milliseid, mida aga rahakott kannatab osta. Tundes mind, võite ette kujutada, et hakkan peagi seda retsepti odavamaks muutma. No näiteks magusa maitse andmiseks piisab tegelikult ka ainult natukesest rosinatest, ei pea igasugu imeasju sinna sisse toppima. Muidu üldiselt ühest sellisest kogusest jätkub ju lapsele terveks nädalaks ja kui nii, siis ega see laarung nüüd nii väga kallis ei olegi, eriti kui kookosrasv ära jätta. Ükspäev katsetan uuesti.
Aahhh, appi!… pistsin kirjutamise lõpetuseks ikka ise ka ühe müsliruudu nahka. Hullult hea kraam on 🙂
Ilus oli
veebruar 25th, 2015Eile oli imeline päev, mis meeldis mulle kohe hommikust peale. Vaba päev, seda esiteks, aga üllataval kombel oli mul huvi kõik vabariigi aastapäevaga seotud sündmused telekast ära vaadata, mida ma tavaliselt mitte kunagi ei tee. Midagi asjalikku nagunii ei saanud teha, sest mul on väike tüütu nohu.
Kaitsejõudude paraadi pole ma vist kunagi varem viitsinud vaadata, aga eile jälgisin seda algusest lõpuni. Mulle tohutult meeldis, et see toimus Narvas ja et reporterid olid vaevunud mõne vene inimesega intervjuusid tegema. Meie siin ei tea reeglina midagi Narvast ega selle inimestest. No ja muidugi meeldib mulle alati vaadata mundris mehi, eriti veel, kui neis sirgetes ridades on tuttavaid nägusid. Kõik olid nii kenad ja hoolitsetud, habemed aetud ja vormid triigitud. Kord ja distsipliin segatud pidulikkusega tekitab kuidagimoodi turvalise tunde.
Kahtlustan, et just tolle turvalisuse illusiooni tõttu ma igasugu mundrites mehi imetlengi. Samale pulgale võiks turvalisuse skaalal paigutada vast ainult sportivad heas vormis mehed ja siis veel need mehed, kes tulevad metsatöölt ja lõhnavad saepuru järele.
Oli palju hetki, mis tõid pisara silma. Mul vabariigi aastapäeval piisab ainuüksi sellest, et näen hetkiti sini-must-valget akna taga vilksatamas, kui tuul teda lappab või kui laon sügavkülmas hoitud rukkililli tordile. Või kui näen korraga hästi palju rõõmsaid hästiriietatud inimesi vastuvõtule minemas, või kui… vahet pole, kõik, mis kinnitab me riigi vabadust ja inimeste rahulolu Eesti eluga, teeb meele härdaks. Isegi reformipoliitikud tundusid nunnud ja paar keskerakondlast niisamuti (ja ma polnud purjus, ausõna!).
Muidu üldiselt ma vaaritasin ka natuke. Hommikusöögiks, mis oli meil nii umbes kell 12 nagu tavaliselt, tegi mees heeringa-munasalati ja ma puhastasin karbikese kilu, sinna kõrvale sõime seemnekrõbekaid värske eesti võiga. Pärastpoole küpsetasin tordipõhja, et õhtune söömine väheke ilusam saaks. Soolane toit polnud pidulaual miski eriline sünnipäevaroog, vaid täitsa igapäevased rohelised köögiviljad ahjus küpsetatud lihapallidega.
Aga see tort, vot seda ma küpsetasin suure pühendumisega. Olin paar päeva varem katsetanud, kas annab kuidagimoodi ainult kookose ja munadega asja lahendada ja eilne üllitis sai seetõttu väheke viimistletuma retsepti.
TORDIPÕHI
3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või samas magususes steviat (võib ära jätta)
natuke vanilli
Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui kook on jahtunud, saab selle kaheks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Tordipõhja pealmine osa on kõige tugevam, selle keeran tordile põhjaks. Kahe kihi vahele panin kirsse ja maasikaid (need olid külmutatud), mille vajutasin kahvliga katki, et mahlasem segu saaks. Kohupiima-vahukooresegu läks nii tordi vahele kui peale.
Rukkililled kasvatasin ise, need olid sügavkülmikus pidupäeva ootel. Imelisel kombel on sinised rukkililled ilusad veel järgmiselgi hommikul, võibolla nad ärkasid ellu ja pugisid külmkapis öö läbi tordikreemi 🙂
Lihtne soolane söök. Lihapallid tegin hakklihast, mis pool veise- ja pool seahakkliha, kaks suurt sibulat tükeldasin sisse, ühe suure küüslauguküüne ka, natuke soola ja purustatud musta pipart, kaks muna ja üks supilusikatäis psülliumit. Enne ahjuvormi ladumist pruunistasin pannil või sees. Lihapallidele panin vahele fetat ja sinihallitusjuustu ja valasin hulka nats vahukoort. Sinihallitusjuust annab eriti hea maitse. Küpses see värk 220 kraadiga vist 35 minutit või midagi nii.
Kahe suurepärase söögikorra vahel käisime mehega jalutamas. Väike lootus oli, et näeme ägedaid lennukeid, aga taevas oli nii madalal, et need ei tõusnudki Ämarilt õhku. Vihma tibutas. Väikese tiiru tegime metsas, aga kuna Mrt-l hakkas kummikutega külm ja mina ei suutnud jää peal eriti hästi püsti seista, paarutasime varsti koju tagasi. Metsalagendikul oli lund ainult kohati ja seal roomasid teod ringi. Teod veebruaris!
Metsaservast leidsime väikese kuusekese, mille keegi oli juurega välja tõmmanud. Ma võtsin ta pihku, viisin metsa tagasi ja istutasin maha 🙂
Arutasime, et peaks sarnaseid perepilte tegema rohkem ja riputama need elutuppa igasugu tilulilu iluperepiltide asemele.
Muidugi vaatasin ma telekast ka presidendi vastuvõttu. Imelikul kombel mind seekord ilusad kleidid nii väga ei huvitanudki, mind paelusid hoopis inimesed, et mis ametid neil on ja nii ja kas kutsutute seas tuttavaid on. Kleidihuvi kadumise asjus võiks ütelda, et olen vahepeal natuke arenenud, aga kahjuks ei saa seda väita, sest kohutavalt palju rasvunud inimesi hakkas silma. Et siis ikka vahin inimeste välimust, jah? Massilise rasvumise teema teeb mind kurvaks tegelt, ootan pikisilmi, millal tõeline toitumistarkus ükskord Eestimaale jõuab. Paksud inimesed ei ole aplad ja laisad nagu siinmail arvatakse, neil lihtsalt puuduvad teadmised sellest, kuidas inimese keha funktsioneerib.
Vaatasime lapsega õhtul filmi Nimed marmortahvlil, no nii enam-vähem sunniviisiliselt vaatasime, sest lapsel on samanimeline raamat kohustuslik kirjandus ja mina tahtsin lihtsalt meelde tuletada, mis seal filmis oli. Kmr ei suuda seda raamatut lugeda, sest see pidavat olema surmigav. Kahjuks oli film ka igav, no oskavad ikka teha aeglasi filme! Õpetaja olevat küll öelnud, et raamat ja film on erineva sisuga, aga ma mõtlen, et kui erinevad need ikka olla saavad, kui isegi pealkiri on täpselt üks? Pidime muidugi järjekordselt tulistamist ja tapmist taluma, no viimasel ajal on tõesti läinud selle asjaga rohkem kui üle piiri. Hea vähemalt, et ainult virtuaalselt.