Ühed lugud

Homme on mu mehel sünnipäev, ei mingit erilist, tavaline nr 41. Sel puhul ostsin endale täna ühe valge levkoi 🙂 Mrt ei taha kunagi sünnipäevaks lilli saada, eriti lõikelilli mitte, aga mina jumaldan levkoi lõhna ja täna viimaks leidsin ühe kauni isendi kohalikust poest.

Levkoi on päevakorras seni kuni tulevad piibelehed ja piibelehed on käigus seni kuni tulevad roosid. Nende lõhnast ma toitun.

Tulin täna paar tundi varem töölt koju, et homseks küpsetada. Koju tulemine käib nii, et kõigepealt kappan jala kohale, kolm kilti, võtan kodust auto ja sõidan linnasüdamesse tagasi, et poes käia. Tundub tobe, et miks siis mitte kohe hommikul autoga tööle minna, aga nii ma saan kuus lisakilomeetrit kõndida ja see on hää. Hommikul jooksen ka nagunii (miinimum kolm kilti) ja võimlen ja. Peab liigutama.

Küpsetasin kaks laarungit šokolaadikooki ja ühe suure toorjuustu-maasikakoogi.

 Kuna mul ainult kaks lahtikäivat koogivormi on ja mõlemad said kooki täis, tegin hommikuseks söömiseks šokolaadikoogid väikestesse vormidesse. Üks täpselt samasugune nagu pildil on mul suures vormis ka. See on maailma kõige lihtsam šokolaadikook, sisaldab 200g tumedat köögišokolaadi (vähemalt 70%, süsikaid ainult 22g sajas), 200 g võid, 4 muna ja natuke vanilli. Mandlilaaste pudistasin peale toreduse pärast. Ma teen seda kooki nii, et sulatan mikrolaineahjus ühes nõus või ja šokolaaditükid, teises mollis vahustan munad ja keeran kõik kokku. Küpseb ainult 7-8 minutit 200 kraadiga. Vedel šokolaaditainas on nii hea, et limpsisin kõik lusikad ja kausid puhtaks, nagu mingi šokohoolik. Suure koogi taignasse panin 2 spl pofiberit nii igaks juhuks, et ehk jääb tahedam, aga ma ei tea, kas see oli oluline, pole kooki proovinud veel.

Selleks ajaks kui mees töölt koju tuli olid mul šoksikoogid juba valmis ja õhtusöök ka ahjust värskelt välja tulnud. Tegin sellist ahjuvormi, kus on juurseller, sealiharibad, sibul, brokkoli, šampinjonid ja vahukoor, riivjuustuga kühveldasin üle. Kõige njämmam selle söögi sees on mu meelest brokkoli, see koore ja juustuga koostöös muutub eriti hõrguks.

 Ähh, see ahjuvormi pilt ei ole teab mis isuäratav, aga ma kinnitan teile, et toit tuli välja suurepärane. Eriti maitsev on vahukoorevedelik, mida saab taldriku äärest luristada 🙂

Toorjuustukoogi tegime mehega koos, sest toorjuustu segamine on siin tema töö, no maisaa selle paksu seguga eriti hästi hakkama, puulusikaga Mrt seda segab siin toore jõuga. Maasikad ostsin tänavalt ja need on täna eriti mahlased ja head, kook värvus neist isegi veits roosakaks. Mürgised, võibolla, aga hullult maitsvad. Toorjuustukoogi retsept on siin paar postitust tagasi täitsa olemas, ei hakka uuesti kirjutama. Kuna täna suuremasse vormi selle tegin, jäi põhi mõnusalt õhuke ja niisama maiustamiseks toorjuustusegu üle ei jäänudki.

Homme sööme seda head magusat kraami. Soolast muud ei tee kui grillime hunniku erinevaid vorstikesi, mille mees otse vorstivabrikust ostis. Värket salatit ka kõrvale ja kärab küll. Ega meil siia peale oma laste perede ja vanaema nagunii kedagi ei tule.

Kella seistmeks vabanesin köögitoimkonnast (jättes kõik nõud pesemata, mis parata) ja läksin muru niitma. Pole sel kevadel veel muruniitjat käivitanud, esimene niitmine oli. Vot see esimene niitmine on alati üks rist ja viletsus, eriti kui see umbes kolm päeva hiljaks jääb. Kaks tundi võttis aega, enne kui terve aia jõudsin üle käia. Muru on paks, kõrge ja tihe, liiga niiske ka, sest ennelõunal sadas vihma. Aga homme hakkab ka nagunii vihma sadama ja täna lihtsalt pidin päikeselist õhtupoolikut ära kasutama, et see metsik rohelus siin vähegi kontrolli alla saada. Igatahes on see nüüd tehtud, lust vaadata kohe.

Mrt jõudis samal ajal kui ma niitsin 15 kilti joosta. Ta tasapisi üritab ennast joonele saada, kuigi üks põlv on tuksis. Augustis on tal vaja üks maraton joosta, peale seda tulgu või veeuputus (loe: põlveop.).