Kui külmkappi jääb seisma suitsuvorstijupp ja natuke mingit muud lihakraami, on paras aeg keeta üks seljanka. Meil on täna seljanka sees sealiharibad, suitsuvorst, suitsupeekon ja sinepivorstikesed, aga suht ükskõik, mis lihakraami kasutada, peaasi, et oleks kolm-neli erinevat asja. Lisaks on supi sees rohelised oliivid, neli suurt sibulat ja natuke marineeritud kurki ning Pomito pitsa- ja pastakaste. Maitse sai nii tugev, et soola polekski pidanud panema, ma ainult natuke teelusika otsaga sipsutasin.
Mu meelest peitub hea seljanka saladus põhiliselt võis ja sibulas. Alustan seljanka keetmist alati sellest, et panen poti põhja suured tükid värsket võid ja selle sees klaasistan sibularibad. Ja võid panen tõesti palju, nii annavad sibulad välja hea magusa maitse ja mõnus rammus on ka. Kui sibulad valmis on, kummutan potti tomatipasta, lasen natuke podiseda ja siis lisan nii palju keevat vett kui supi jaoks vaja. Ülejäänud kraami panengi siis enam-vähem korraga potti ja keedan ainult nii kaua kuni liha pehme on. Täna sain seljanka valmis vähem kui poole tunniga.
Mu seljanka vedelik ei jää mitte kunagi selline kisselline nagu mitmetes söögikohtades leida võib. Olen teinud seljankat erinevate komponentidega ja no ei tule sihuke paks vedelik. Sellepärast olen kindel, et päris paljud söögikohad teevad sellist pettust, et paksendavad supi mingi paksendaja või jahuga, mingi trikk peab neil olema, et kompenseerida supimaterjali vähesust. Tõenäoliselt lisatakse supile ka suhkrut, igatahes praami peal oli raudselt seljanka millegagi hullult magusaks tehtud. Ma nende säästunippide pärast ei julge väljas süües kunagi seljankat võtta, sest iial ei tea, mida sinna sisse on pandud. Meie kodune seljanka on ka hea tummine, aga paksuks teeb selle lihakraam ja muud tahked toiduained.
Kõige lihtsam supp mu meelest.
