Ühe koolipäeva vegetaarne lõuna

detsember 2nd, 2015

Pole aega kirjutada, aga tahaks kangesti jagada ühe tavalise Rootsi põhikooli ühe päeva lõunasöögivalikut, seekord siis vegetaarsed toidud. Ja see pole veel kõik. Kangesti tahaks neid näidata mõnele kaasmaalasele, kelle arvates meie laste koolitoit on Läänemeremaade parim. No need meie säilitusaines leotatud sinised kartulid… Täitsin ükspäev e-koolis koolitoidu küsitlust, mille toitlustaja korraldas ja olin võrdlemisi kriitiline. Meil mõeldakse ainult rahale, Rootsis mõeldakse laste tervisele.

12278196_10204506468615929_1448004201_n

12305793_10204506469055940_809614599_n

12311984_10204506469255945_2130554389_n

12312367_10204506467855910_1037934241_n

12319223_10204506468535927_221286196_n

12319693_10204506468295921_627578865_n

12319756_10204506468055915_2049096509_n

12325061_10204506468135917_1227848568_n

12325341_10204506468935937_1095597947_n

Suured tänud armsale sõbrale, kes viitsis oma koolis lõunasööke pildistada! Ootan järge!

EDIT: Võrdluseks ütlen, et meie lapse koolis on lõunasöögi juurde arvatud aedvilja või toorsalatit 80 grammi per nägu ja enamasti on see üks ainuke salat, valida pole midagi.

Kaitstud: Lasen auru välja

november 30th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Puhev kohupiimakook

november 25th, 2015

Ma ei tea, kas sellist sõna nagu “puhev” üldse päriselt olemas on, aga meil kodus räägitakse nii 🙂

Nägin eile lchf-ikate FB grupis pisara-kohupiimakooki ja armusin esimesest silmapilgust. Täna, kui lapsed teatasid, et tulevad õhtul külla meile kadrisanti tegema, oli kohe hea põhjus kook järele proovida. Ega ma jälle retsepti järgi ei teinud, sest kõiki komponente mul polnudki, aga enam-vähem sama sai nagu eile nähtud kook.

Põhi:

30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib miski muu juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna

Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin külmkappi kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.

Täidis:

400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale sipsutamiseks kaneeli

See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.

Kõige ülemine kiht:

6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli

Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale natuke kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Vot nüüd ma ei mäleta, kas see oli 15 minutit või vähem ahjus. Sel ajal kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooliga ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Mul midagi tordipritsi ei olnud nii suurt, millega viitsiks munavalget ilusaks vormida, sellepärast tõstsin kõva munavalgevahu pallid lusikaga koogile. No ja vot siin mul läks käest ära, sest küpsetasin munavalgevahuga kooki vist lausa 10 minutit, aga see oli liiga palju, oleks pidanud heledamaks pruuniks jätma. Maitse sellest vist siiski ei muutunud.

Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi läheb, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad, aga mul selleks oli kook liiga üleküpsend. Aga natuke hakkas sädelema küll.

DSC_0173 Mu meelest tuli kook jube hea välja, täiesti sõltuvusttekitav.

DSC_0164  Mehele ei meeldinud, et põhi maitseb nagu juust, aga ma ei saanud midagi aru. Hoopiski kaifisin seda, et niisugune liistakas põhi jääb parajalt kõva ja kõike seda kooki nii hästi kannab ja lõigata laseb. Väikesed Kadrid ka ainult surkisid taldrikus, see-eest kogu vahepealne põlvkond nautis täiega. Ausalt, ma pole ammu midagi nii head küpsetanud, no ikka täiega njämma tuli.

EDIT: Kirjutasin hiljem põhja taignale muna juurde, mul ikka alati mõni asi läheb meelest ära, mida olen toidu sisse pannud.

Kaitstud: Uputusest ja raamaturiiulist

november 22nd, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Päeva lause

november 21st, 2015

Adenosüülkobalamiin on kofaktorina vajalik metüülmalonüülkoensüüm A sünteesil suktsinüülkoensüüm A-ks.

Ahjus küpsetatud lihapallid porgandiga

november 16th, 2015

Ega siit mingit täpset retsepti ei tule, sest mingid peened kogused ei ole üldse olulised. Tegin ahjupoti sees lihapalle porgandiribadega. Vaja läheb hakkliha (500-600 g), hästi palju porgandeid (meil oli vist 1,5 kg või rohkem), kaks hiigelsuurt küüslauguküünt, sinihallitusjuustu, fetajuustu ja vahukoort (300-400 ml), purustatud musta pipart, 2 muna ja 1 spl psülliumit või mingit jahulist, hakitud peterselli.

Määrisin ahjupoti põhja võiga ja laotasin sinna peale paksu kihi peenikesi porgandiribasid. Porgandi peale ladusin lihapallid. Lihapallide jaoks segasin kokku hakkliha, pipra, peeneks hakitud küüslaugu, värske hakitud peterselli (mida rohkem, seda parem), 2 muna ja 1 spl psülliumit. Käte vahel vormisin pallikesed ja surusin iga palli sisse sinihallitusjuustukuubiku. Lihapallide vahele pistsin veel porgandiribasid, sinihallitusjuustukuubikuid ja fetajuustutükke. Viimaks valasin kõik vahukoorega üle ja küpsetasin 1 tund 220-kraadises ahjus.

Pane tähele, et soola ei pannud üldse, ka lihapallidele mitte, sest juustud on ise piisavalt soolased.

DSC_0125 Toores, enne ahju lükkamist.

DSC_0129 Valmis.

DSC_0133 Mõnus söök.

Porgandi asemel võib kasutada ükskõik mis juurikaid, me tavaliselt teeme köögiviljasööke kaalika ja porgandiga või lillkapsa ja brokoliga või kõigega korraga. Küüslauku peab lihapallides olema nii palju, et tainast segades tundub seda absoluutselt liiga palju olevat, siis tuleb jube hea küüslaugune pall. Värske petersell annab ka head maitset, ma täna aknalaualt vist tervet peotäit ei suutnud kokku rappida, aga umbes nii palju seda võiks olla.

Varemalt olen sarnaseid ahjulihapalle teinud nii, et pruunistan nad enne pannil ära, aga see on mõttetu ajaraisk. Lihapallid küpsevad ahjus ilusaks niigi.

Glasuuriga šokolaadikook

november 15th, 2015

Rikastasin oma šokolaadikooki pehme glasuuriga, väga palju annab see juurde. Kasutasin sama vana šokolaadikoogi retsepti, mis vist üsna samasugusena novembrikuu Oma Maitses ära trükiti. Pehme katte mõtte sain ühe rootslase blogist.

Šokolaadiglasuuriks läheb vaja 200 ml vahukoort, 200 g tumedat (vähemalt 70% kakaod) šokolaadi ja natuke vanilli. Ajasin koore pliidil kuumaks, samal ajal sulatasin šokolaaditükid mikroahjus ja segasin siis tuliselt kõik kokku. Valasin segu koogile kui see veel vormis oli ja panin külma tahenema.

DSC_0114

DSC_0123

DSC_0118 Lisavalguseta pildistamisega on nagu on, toonid muutuvad, aga kook on ikka sama. Eriliselt njämma.

DSC_0121

Kaitstud: Lihtsalt laupäev

november 14th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Kaitstud: Esimene hinne käes

november 12th, 2015

This content is password-protected. To view it, please enter the password below.

Rõõm väikestest muutustest

november 11th, 2015

Olen iseenda üle rõõmus, et ikkagi viitsisin toitumiskonverentsist kirjutada ja kui nüüd maakonnalehte vaatan, kus keset lehekülge laiutab uus toidupüramiid ja selle ümber on mahtunud kenasti liigendatult kõik, mida kokku kirjutasin, siis mina igatahes olen rahul. Artikli lõppu on jäetud ka mu soovitus toidupüramiid lehest välja lõigata ja külmkapile kleepida. Tore.

Mu lugu jõudis täpselt õigesse lehenumbrisse, sest maailm tähistab eeloleval laupäeval diabeedipäeva ja samas lehenumbris on tervisest ja diabeedist seetõttu rohkem juttu. Mu süda hüppas rõõmust, kui lugesin tunnustatud endokrinoloogi soovitusi neile, kellel on eeldiabeet või kellel juba diabeet diagnoositud, sest peamine, millele ta rõhub, on toitumine ja just süsivesikute oluline vähendamine toidus. Ta ütleb, et  süsivesikud tuleb asendada muude toiduainetega, mis on absoluutselt õige ja hea, sest oma energiavajaduse peab inimene kuidagimoodi rahuldatud saama. Ja et süsivesikute piiramisega saab vältida 2. tüübi diabeeti haigestumist, mis on absoluutselt õige. Kõige tähtsam on toitumine, ütleb ta.

Küsimus on muidugi selles, kui palju siis ikkagi süsivesikuid tarbida võib, kui mul on diabeet ja ega siin mingit ühte vastust ei ole, sest inimesed on erinevad ja süsikate taluvused on ka erinevad. Igaüks peab ise leidma, kus on see piir, kus glükoosi üles viskab. Olen enda peal testinud, et mul on see piir umbes 100 g peal, rohkem kui 100 g süsivesikuid päevas viskab paastuveresuhkru 6,2-6,5 mmol/l peale ja kuskil 150 g kandis kergitab juba kuni 7-8 mmol/l. Kui tahan kaalu langetada, siis ei tohi rohkem süsivesikuid süüa kui 40-50 g päevas, kusjuures võin rasvase söögiga kaloraaži lükata ka üle 2000 kcal päevas, kaal langeb ikkagi tasapisi, peaasi, et paastuveresuhkur oleks normaalne (mitte üle 4,7 mmol/l). 1450 – 1600 kcal süües, kus sees 100 ja rohkem grammi süsivesikuid, mu kaalu ei muuda (hommikune veresuhkur vähemalt 5,1-5,6 mmol/l).

Minul ei ole diabeeti diagnoositud, aga olin aastaid prediabeedis, mida üritasin elustiiliga parandada. St ma üritasin aina rohkem liikuda ja vähem süüa, aga süsivesikutest ei teadnud ma siis midagi. Normaalseks peetakse paastuveresuhkrut 3,3 – 5,5 mmol/l ja söömisjärgse veresuhkru kerkimist  (1,5 – 2h peale sööki) kuni 10 mmol/l. Kui söön max 100 g süsivesikuid päevas, siis jääb mu veresuhkru kõikumine vahemikku 4,2 – 5,6 mmol/l, mis on ju väga stabiilne ja annab ülimalt mõnusa enesetunde. Tavaliselt ma siiski nii palju ei söö, ainult õuntega patustamise päeval (2 sügisjoonikut, näiteks) või kui söön kaks viilu Jassi seemneleiba ja tarvitan mingeid juurvilju, saan ligi 100 g täis. Mu söömisharjumused on nii palju muutunud, et ausalt öeldes on päris raske nii palju süsivesikuid päeva peale kokku saada. Et “saavutada” hommikune veresuhkur 6,5 mmol/l ei ole mul vaja muud kui süüa õhtul paar ruutu tumedat šokolaadi ja üks suur sügisjoonik. Vot selliseid toredaid vaatlusi olen siin teinud.

Leivaga olen hakanud maiustama alles hiljuti, aga ainult Jassi seemneleivaga, milles on imenduvaid süsivesikuid teadaolevalt kõige vähem (Nutridata andmed). Luban endale ühe või kaks viilu päevas siukse võikihiga, mis seinale varju jätab. Maailmahea söök. Päris iga päev ma leiba muidugi ei söö ja ausalt üteldes nõuab tahtejõudu, et mitte võtta kolmandat ja neljandat viilu, mis ongi süsivesikurohke söögi peamine probleem – ei saa pidama.

Valisin ühe seminaritöö teemaks diabeetiku menüü analüüsi ja sellega seoses olen internetis kodumaistel lehtedel ringi kaevanud, et teada saada, mida neile ikkagi soovitatakse. Isegi lehel, mis viimati uuendatud tänavu novembris, on sellised menüüde näidised, kus süsivesikuid lubatud 177 ja 220 grammi päevas, mis on minu meelest pisut kriminaalne. Sellise süsikate koguse peal vaevalt õnnestub kellelgi ravimeid vähendada või ravimitest päris loobuda. Suht mõistetamatu, miks ikkagi peab diabeetiku menüü sisaldama mitu korda päevas leiba ja kuivikuid, banaani ja apelsini, makaroni ja saia? Ma mõtlen, et kas menüü koostajad pole siis testinud, kuidas veresuhkur sellisele toidule reageerib või pole see vajalik sellepärast, et muidu inimene ei osta apteegist ravimeid? Mineraalainete ja vitamiinide hulk on neis menüüdes küll kenasti paigas, ainult need suhkrud ja tohutu hulk tärklist on kurjast. Tärklis hakkab juba suus glükoosiks muutuma ja jätkab seda protsessi hoogsalt seedetraktis ja ometigi me  tahame ju diabeetiku veres suhkrut vähendada.

Kui nüüd uued riiklikud toitumissoovitused avalikuks tehakse, ehk hakatakse siis ühel päeval ka diabeetikutele soovitama normaalset söömist, sest ka terve inimese menüüs soovitatakse juba pisut süsivesikuid vähendada. Õige pisut. Põhjamaades lubatakse juba ka ainult 45% päevasest toiduenergiast, meil alla 50% pole juletud minna. Tavalisele tervele inimesele soovitatakse umbes 300 g süsivesikuid päevas, no mis efekti saab olla, kui diabeetik vähendab neid 220-le? Õudselt-õudselt aeglaselt tuleb meile teadmine tervislikust toidust, aga igatahes ta hiilib juba siiapoole.

P.S. Prediabeet ei anna enamasti mingeid sümptomeid, vähemalt esimestel aastatel mitte, sellepärast on tark oma veresuhkrut aeg-ajalt kontrollida kõigil neil, kes üle 40 aasta vanad. Eriti kui oled ülekaalus, su vöökoht on jämedam kui 88 cm (naistel) ja oled omast arust teinud kõik, et kaalu langetada, aga kaal ikkagi ei lange, siis uuri seda veresuhkru asja.