Ühed lugud

Ohh, ma olen nii rahul oma leiutisega! Ainus söök, millest oma low-carb elus puudust olen tundnud, on leib, ehtne must leib või seemneleib ja ausalt üteldes olen suutnud jätta tüki leiba laualt võtmata ainult tänu sellele, et enne loen, kui palju süsikaid seal sees on. Lapsele ju ostame leiba ja ma ka nii väga tahaks vahel tüki võtta ja paksult võid peale määrida, aga kui pole kerele hea, siis pole hea ja ma ei hakka ennast ühe isu pärast tuksi keerama.

Täna avastasin, et rukkikliides on süsivesikuid ainult 15 grammi 100 grammi kohta ja need on ju kerged, st neid ei kulu liiga palju pätsi leiva peale. Just rukki maitset olen igatsenud, seda ei saa asendada mandli- või kookosjahuga, need ikka pigem magusate küpsetiste jaoks on sobivad. Nii ma siis tuulasin täna poodides ja Konsumist ma rukkikliid ka leidsin (muuhulgas märkasin, et Selveris on tavalises jahuriiulis müügil mandlijahu, jeee).

Ja siin ta on, rukkikliidega seemneleib:

  Pean seda retsepti veel modifitseerima, sest tainas tuli liiga paks. Õieti küll algul oli liiga vedel, aga ma ei mallanud oodata ja uhasin rukkikliisid juurde, mis oli viga. Sellepärast ilmselt ka eriti ei kerkinud, aga küpses läbi väga hästi ja on muidu ka igati maitsev. Kirjutan siia retsepti, mille järgi täna tegin:

4 dl rukkikliisid (järgmine kord panen 3 dl)
1 dl seesamiseemneid
1 dl päevalilleseemneid
1 dl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 tl küpsetuspulbrit
1 dl psülliumit
0,5 tl soola (natuke oleks võinud isegi rohkem panna)
6 muna
2 dl türgi või kreeka jogurtit
50 g võid

Kuivad ained segasin ühes mollis kokku ja muna-jogurti-või vahustasin teises ja keerasin siis kõik vedela kraami seemnesegusse. Jällegi ei saanud kohe ahju panna, sest õhtusöök oli seal ees, mistap seisis tainas küpsetusvormis miski 40 minutit. Küpses 1 tund 180 kraadiga.

Kuulge, see on peaaegu nagu päris leib! Väga maitsev. Teravilja ma ju üldiselt nüüdselajal ei söö, aga rukkikliides on nii vähe süsivesikuid, et kogu leivapätsi peale sai neid kliidest max 25 grammi ainult. Kaalusin üle, et umbes 160 grammi kliisid kulus, aga neidki sai liiga palju, sest tainas peaks olema vedelam.

Seemneid on leivas nii palju, et annab ikka krõmpsutada. Mulle meeldib. Uskumatu, millest kõigest on võimalik leiba küpsetada!

 Üks avokaado, kaks peotäit külmutatud metsmaasikaid, törtsuke vahukoort ja kolmveerand spl erütritooli. Uhasin kõik kokku üheks vahuks blenderis. Ma ei tea, kas on veel mõni parem aparaat, millega püreestada, igatahes oli mul väga kahju, et seda kallist kraami nii raske blenderi põhjast tiiviku alt kätte saada oli. Võibolla oleks pidanud vahukoort rohkem panema, et segu lobedamalt kannust välja voolaks?

Õudselt hea magustoit. Mul ainult üks avokaado oli, sellepärast pidime selle väikese koguse siin pildil kolme peale ära jagama. Ruth ja Marili said ka maitsta. Kusjuures uskuge või mitte, kui on nii rammus magustoit nagu see siin, siis piisabki kolmandikust siinsest portsust, väikese lusikaga nautides täiesti aitab õhtusöögi lõpetuseks. Irmus ea 🙂

P.S. Kas teadsid, et avokaado on küps siis kui varrenupu alt on kollane? Ma mõnikord eemaldan poes neid nuppe poolelt hunnikult ja jätan ikkagi ostmata, sest ühtegi küpset ei leia. Ükspäev ostsin Selverist sellegipoolest, ei olnud kollane varrenupu alt ja see rändas meil prügikasti, sest polnud söögikõlbulik, täiesti kibe ja kõva oli.

Alustuseks pisut täiendavat informatsiooni neile, kes arvavad, et süsivesikuid vältival inimesel muhvigi süüa ei ole. Sel nädalal on meil menüüs olnud seljanka, hullult maitsev suitsukalasalat, koorekastmes lihapallid kuuseriisikatega, võis praetud värvilised köögiviljad ja muidugi munad ja peekon. Aga nüüd on reede ja reedeti me tihti teeme ahjulõhet. Seekord küpsetasin lõhet sidruniviilude all ja kõrvale tegin ühe kartulipudru imitatsiooni või kuidas nüüd üteldagi. Nali. Lillkapsa-kõrvitsapuder on see, ohtra sibula ja hulga võiga. Uskumatult maitsev leiutis, parimatele kartuliputrudele ei jää see alla mitte kuidagi, aint kõrvits teeb püree ütlemata vesiseks.

 Maitseb väga hea klaasikese kuiva valge veiniga. Pean tunnistama, et liiga hea söök on, mistap serveerisin omale teise peaaegu sama suure portsu veel. Ja muidugi ei piirdu ma ainult ühe väikese klaasikese veiniga, no kussa saad…

Kuna mõni päev tagasi tehtud küpsetis hakkas otsa saama, tegin kolmanda piparkoogikeeksi katsetuse. Kas see on nüüd kolmas omataoline vähem kui ühe nädala jooksul? Hmm. Jama küll. Kalorid ja värgid. Aga üks jäme viil seda head asja päevas vast ei paksenda mind nii väga? Söön seda tavaliselt magustoiduks, eriti hea maitseb keeksike suure hunniku vanillimaitselise vahukoorega.

Järjekordselt muutsin retsepti:

3 dl mandlijahu
3 dl kookosjahu
0,5 dl psülliumi
1 dl seesamiseemneid
peotäis kõrvitsaseemneid
tubli hunnik päevalilleseemneid
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl pomerantsi
1 tl nelki
1 tl kardemoni
1 tl kaneeli
1 tl ingverit
6 muna
2,5 dl erütritooli
2 spl fetajuustu (sellepärast, et unustasin toorjuustu osta)
1 dl vahukoort
50 g võid

Kuivad ained ja seemned kõik kokku segada ja teises kausis vahustada muna ja mikserdada kokku kõik muud vedelad asjad. Munasegu valada kuivainete hulka, heasti segada ja lasta seista mõnda aega. Kühveldada tainas vormi, seesamiseemnetega ja päevalilleseemnetega üle puistata nii, et on kohe ja lasta siis natuke aega ka vormis toibuda. Küpseb 1 tund 180 kraadiga.

 Lõhnab jube hästi ja maitseb jumalikult. Mulle meeldib, kui keeksil on tihedalt seemneid sees, mõnus on neid krõmpsutada.

Nädalavahetus viib mind loodetavasti köögist eemale, muidu võib see asi siin päris käest ära minna.