Istusin õhtul köögis, ootasin söögi valmimist ja heegeldasin. Pole ammu miskit käsitööd teinud, aga nüüd oleks justkui vajadus paari kardinatüki järele, mis tüdrukutel mängumaja ehiks. No ja et tuul otse akendest peale ei puhuks mu nupsikutele. Ostsin ükspäev Kuressaare lõngapoest ägeda Jaapani heegelnõela ja valget puuvillast lõnga. Võtsin kohe heaga kõik asjad võimalikult jämedad, et ei peaks liiga palju oma moondunud sõrmi ahistama. Pole eluski nii mugava heegelnõelaga midagi teind.
Valge kardin on valmis, pool mahtus pildile, see kahe südamega on tegelt. Mustri joonistasin ise kiiruga enne kui saarelt koju sõitma hakkasin, sest tahtsin kohe tegema hakata seda. A see valge on hoopiski kardin meie suvila peldikule (“peldik” on õige sõna, teate küll neid, mis maal on puude vilus).
Vanaroosat lõnga leidsin oma vanadest varudest ja nüüd siis üritan mängumajale ka mõne kardina teha. Valge jäi tibake liiga kitsas, sellepärast leiab see kasutust seal, kus juba ütlesin. Ma mõõtsin suvilas enne ära ka, et kui mängumajale ei sobi, siis peldikule on täpselt paras.
Kui köögis laua taga istun, avaneb mulle aknast selline vaade. Heegeldasingi õhtul seal sellepärast, et saaks vahtida, kuidas roosid tuules kiiguvad. Ei väsi neid imetlemast. Ega ma normaalne ei ole.
