Archive for jaanuar, 2015
Kaitstud: Polkovniku lese üksildane reede
Reede, jaanuar 30th, 2015Ikka leiva lainel
Neljapäev, jaanuar 29th, 2015Miks keegi mulle varem ei öelnud, et leiva küpsetamiseks pole vaja suhkrut, jahu, juuretist ega mingit mitmepäevast mässamist, kergitamist ja noh, üleüldse seda, et leiva küpsetamine on lihtne?
Tegin ükspäev varem sellist rukkikliidega seemneleiba, milles on 2 spl psülliumit ja see seisis väga hästi koos, tainas juba ise kleepis nii korralikult, et võisin muretult pätsi ahju lükata (pildil vasakpoolne on selline). Täna tegin teise leiva sellise, kust jätsin psülliumi ära ja üllatus-üllatus, ka see seisab koos täitsa nagu päris (pildil parempoolne). Tundub, et olen jõudnud jahuta leiva ideaalversioonini, sest pole siin ei muna ega jogurtit ega isegi võid, rääkimata kergitusainetest. Mulle väga meeldib. Vot ongi nüüd üks talupoeglik leib, lihtne selline.
Rukkikliidega seemneleib:
3 dl linaseemneid
2 dl päevalilleseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 dl rukkikliisid
1 tl soola
5 dl kuuma vett
Keera kõik kokku ja küpseta 180-kraadises ahjus 1 tund.
Olen jupp aega nuputanud, kas leidub mingeid selliseid kodumaiseid seemneid, mis vees vedeledes tekitaks samasuguse kena “liimi” või õieti tarretise nagu chiaseemned. Korra isegi käis peast läbi, et äkki linaseemnetega saab seda trikki teha, aga polnud katsetanud. Täna üks tuttav ütles, et ongi nii – kui linaseemneid üleöö vees hoida, saabki paraja olluse, väga chialaadse asja. Ma leivatainast tehes seda küll ei katsetanud, sest polnud aega homseni oodata, aga jälgisin tainast segades, mismoodi see muudkui paksenes ja paksenes ja siduvamaks muutus ja ausalt üteldes ei saanudki aru, kas see tõesti ongi linaseemnetest või siis reageerib see vähene jahuraasuke, mis rukkikliide küljes on. Vist ikkagi linaseemned liimivad kuuma vette sattudes, sest rukkikliid tolmavad küll, aga jahu jäänuseid on neis loodetavasti ikkagi ülivähe.
Ma armastan rukkileiba, aga süsivesikuvaba elu tähendab paraku seda, et jahusid süüa ei või. Rukkikliid on tänuväärne aseaine, sest süsikaid on neis minimaalselt ja leivale annavad need ikkagi päris hea rukkileiva maitse. Mul endal seedimisega probleeme pole olnud, aga igatahes on nüüd mitme inimese peal testitud, et piisab paarist viilust seemneleivast, et kõht igapäevaselt mugavalt läbi käiks. Nii suures koguses kiudaineid nagu rukkikliidega seemneleib, ei sisalda ükski poest ostetud päts.
Ja kui ma nüüd mõtlen, milliste argumentidega lugupeetud biokeemik Zilmer ühel konverentsil lowcarb söömist naeruvääristas (teie toidus puuduvad kiudained!), siis on tal üks vastuargument vähem – me sööme kiudaineid ja mitte vähe, kindlasti sööme neid rohkem kui need, kes igapäevaselt oma soolestikku jahudega kitivad.
Üks hea asi
Kolmapäev, jaanuar 28th, 2015Mõtlesin, et pole ammu lchf-pitsat teinud, aga leidsin täna ühest FB grupist pitsale sarnaneva toote, mis tundus huvitav, tegin hoopis seda. Retsept on siin lingis.
Meil tuli selline. Tegime rullikeeramise lihtsamaks ja panime ta lihtsalt kaheks kokku nii nagu vanasti lehttaignapirukaid sai tehtud. Tavalise tomatikastme asemel on piruka vahel Eldorado ürtidega tomatipasta, mida Selverist saab (siuke paki sees, neid on erineva maitsega) ja seda uhasin pirukasse ikka palju kohe. Mozarellat on ka poole rohkem kui retseptis ja taignas on ühe muna asemel kaks. Ma kohe ei saa ühtegi asja täpselt retsepti järgi teha, sest tunne ütleb, et peab muutma seda ja teist. Noh, et oleks ilusam ja seisaks paremini koos. Lasin natuke küpsetamise lõpus piruka pöördõhuga ka üle, ikka ilu ja krõbeduse pärast. Maitseb väga hea.
Kook, must nagu öö
Pühapäev, jaanuar 25th, 2015
Šokolaadikook kohupiima-vahukooresegu ja kirssidega. Nii must ei pea see kook olema, mul natuke kauaks jäi ahju. Tahtsin küpsetada 180 kraadiga nii umbes 30 minutit, aga ahjukell meil mõnikord vaikib ja nats liiale läksin küpsetamisega. Kook peab olema ahjust võttes üsna pehme, jahtudes taheneb nii, et kannatab lõigata.
Igatahes, meestele maitses väga.
Šokolaadikook sisaldab:
100 g võid
100 g mandlijahu
50 grammi toorkakaopulbrit
3 dl erütritooli (selle kogusega tuleb ülimagus, minu jaoks liiga magus)
2 muna
puhast vanilli teelusikaotsaga (kasutasin Bourbon´i vanilli)
Ega muud ei olegi, keera kokku ja küpseta. Mulle meeldib, et šokolaadikooki saab ilma küpsetuspulbrita teha. Järgmine kord proovin lisada natuke kas pofiberit või fiberhuski, võibolla siis tuleb väheke õhulisem ja ehk küpseb paremini. Täna mulle tundus, et kook jääbki vedel, osalt ka sellepärast pingutasin küpsetamisega üle.
Nüüd te mõtlete, et ma hommikust õhtuni ainult küpsetan ja söön, aga ei – tegin täna kaunis päikesepaistes 8,5-kilomeetrise kiirkõnniringi. Väga mõnus oli. Homsest võin oma tavalisse trennirutiini tagasi vajuda, sest täna öösel kurk enam üldse tunda ei andnud. Kaks nädalat tõbisust on selja taga, ausalt üteldes täiega tüütas ära juba.
Inimesed, ärge sööge suhkrut! Siit lingist saab järjekordselt tõestust, miks seda tegema ei peaks. Mitte et see kook siin aitaks kellelgi ketoosis püsida, kindlasti mitte, lihtsalt tuli meelde, mida olen viimasel ajal lugenud. Vähiravi on meil sõpruskonnas hetkel aktuaalne, üks sõber-maratoonar istus meil alles üleeile poe rohelisel diivanil, näost hall ja süda paha, ta tuli otse keemiaravist natukeseks koju taastuma. Nii-nii kurb on teda vaadata, aga samas ei ole ta mulle niisugune lähedane sõber, kellele julgeks midagi soovitama hakata tavameditsiini kõrvale. Kuidas siis haige inimene võiks teada saada, mismoodi süüa, et see ravile toeks oleks, kui see, kes asjast teab, on vakka? Võibolla millalgi, kui ta keemiaravisse tuleb pikem paus ja olemine ok on, julgen ühe ta lähema sõbra kaudu ketoosi soovitada. Ei usu, et ta olekski üldse praegu, kui enesetunne ülikehv on, suuteline oma toitumises nii kardinaalset muutust tegema. A ma mõtlen, et kui inimene on meeleheitel ja lootust elule on jäänud vähe, siis midagi sellist teaduspõhist, mis pole huugapuuga, vast ikka võiks proovida? Ma ise kindlasti prooviks.
Kaneeliküpsised
Pühapäev, jaanuar 25th, 2015
Need siin näevad välja nagu näkileivad, aga on hoopis kaneeliküpsised.
3 dl linaseemneid,
2 dl päevalilleseemneid
1 x 100-grammine pakk kõrvitsaseemneid
1 x 100-grammine pakk seesamiseemneid
2 spl chiaseemneid
75 g võid
näpuotsaga soola
3 tl kaneeli
4 dl kuuma vett (kui tainas tundub liiga paks, pane rohkem)
erütritooli või steviat maitse järgi (mina panin 1 dl erütritooli ja väga magusad ei tulnud)
Või ja magustaja sulata-lahusta kuumas vees ja keera kõik kama kokku. Lase taignal 5-10 minutit seista, et chiaseemned jõuaksid “liimima” hakata. Küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile on tainast hea laiali siluda supilusikaga. Ruudud vajuta taigna sisse suure noaga enne ahju panemist. Küpseb 200-kraadises ahjus nats üle poole tunni, sellest pool aega pöördõhuga.
Kui laual on suur vaagnatäis kaneeliküpsiseid ja selle kõrval teine vaagnatäis näkileibu, peab sildid juurde panema, mis on mis, sest vahet on neil võimalik teha ainult lõhna järgi. Kaneeli asemel võib panna näiteks kardemoni või vanilli või kasvõi miskit piparkoogisegu, oleneb sellest, mille järele parajasti isu on. Magustaja võib mu meelest isegi ära jätta, maitse jääb niigi hea.
Seemnetega on ikka hirmus tore mässata ja mulle heasti meeldib, et nendega saab küpsetada ilma kookos- või mandlijahuta (rääkimata teraviljajahudest, mis inimesele mitte head ei ole). Seemnenäksid sisaldavad peamiselt rasva ja kiudaineid ja igasugu kasulikke toitaineid saab neist hulgi. Mulle meeldib.
Sama taigna mittemagus rukkikliidega versioon on hea hommikusöögiks. Kolmest sellisest leivukesest, millel katteks või (võikäärud, võiks isegi ütelda), muna-majoneesisegu ja küüslauguviilud natukese kirsstomatiga saab kõhu kõvasti täis, jätkub mitmeks tunniks.