Šokolaadikook kohupiima-vahukooresegu ja kirssidega. Nii must ei pea see kook olema, mul natuke kauaks jäi ahju. Tahtsin küpsetada 180 kraadiga nii umbes 30 minutit, aga ahjukell meil mõnikord vaikib ja nats liiale läksin küpsetamisega. Kook peab olema ahjust võttes üsna pehme, jahtudes taheneb nii, et kannatab lõigata.
Igatahes, meestele maitses väga.
Šokolaadikook sisaldab:
100 g võid
100 g mandlijahu
50 grammi toorkakaopulbrit
3 dl erütritooli (selle kogusega tuleb ülimagus, minu jaoks liiga magus)
2 muna
puhast vanilli teelusikaotsaga (kasutasin Bourbon´i vanilli)
Ega muud ei olegi, keera kokku ja küpseta. Mulle meeldib, et šokolaadikooki saab ilma küpsetuspulbrita teha. Järgmine kord proovin lisada natuke kas pofiberit või fiberhuski, võibolla siis tuleb väheke õhulisem ja ehk küpseb paremini. Täna mulle tundus, et kook jääbki vedel, osalt ka sellepärast pingutasin küpsetamisega üle.
Nüüd te mõtlete, et ma hommikust õhtuni ainult küpsetan ja söön, aga ei – tegin täna kaunis päikesepaistes 8,5-kilomeetrise kiirkõnniringi. Väga mõnus oli. Homsest võin oma tavalisse trennirutiini tagasi vajuda, sest täna öösel kurk enam üldse tunda ei andnud. Kaks nädalat tõbisust on selja taga, ausalt üteldes täiega tüütas ära juba.
Inimesed, ärge sööge suhkrut! Siit lingist saab järjekordselt tõestust, miks seda tegema ei peaks. Mitte et see kook siin aitaks kellelgi ketoosis püsida, kindlasti mitte, lihtsalt tuli meelde, mida olen viimasel ajal lugenud. Vähiravi on meil sõpruskonnas hetkel aktuaalne, üks sõber-maratoonar istus meil alles üleeile poe rohelisel diivanil, näost hall ja süda paha, ta tuli otse keemiaravist natukeseks koju taastuma. Nii-nii kurb on teda vaadata, aga samas ei ole ta mulle niisugune lähedane sõber, kellele julgeks midagi soovitama hakata tavameditsiini kõrvale. Kuidas siis haige inimene võiks teada saada, mismoodi süüa, et see ravile toeks oleks, kui see, kes asjast teab, on vakka? Võibolla millalgi, kui ta keemiaravisse tuleb pikem paus ja olemine ok on, julgen ühe ta lähema sõbra kaudu ketoosi soovitada. Ei usu, et ta olekski üldse praegu, kui enesetunne ülikehv on, suuteline oma toitumises nii kardinaalset muutust tegema. A ma mõtlen, et kui inimene on meeleheitel ja lootust elule on jäänud vähe, siis midagi sellist teaduspõhist, mis pole huugapuuga, vast ikka võiks proovida? Ma ise kindlasti prooviks.
