Ühed lugud

Ei teagi kuidas seda asja nimetada. Kuna suures koogivormis küpsetasin, siis leian, et kook on ta õige nimi. Mõtte sain rootslaste ajakirjast Matkärlek, aga mul nii kena kõrget vormi polnud, kuhu mitu kihti üksteise otsa ajada saaks ja pealegi unustasin spinati ostmata, selle asemel kahmasin rohelist oma peenrast. Punast osa on rohkem, sest kui juba kilose forellihakkliha üles sulatasin, pidi selle ka ära realiseerima.

 Eriti lahmakas lahtikäiv koogivorm. Klaasvormi ei tihanud võtta, sest kartsin, et tainas kerkib üle ääre.

 Värve jäi vähevõitu, rohelist oleks võinud kõvasti rohkem taignasse uhada. Eriti tilli, selle maitse võiks olla veelgi tugevam.

KAHE KALA KOOK

Roheline-valge hakkliha:

400 g tursafileed (mul oli külmutatud filee, lasin selle koos nahaga köögikombainis peeneks)
suur peotäis rukkolat
suur peotäis värsket tilli
2 muna
1 dl vahukoort
1 tl fiberhuski
1 tl soola
musta pipart

Punane hakkliha:

1 kg forellihakkliha (Muhu kalapoest saab)
2 muna
1 dl vahukoort
2 spl fiberhuski
2 tl suitsupaprikapulbrit (oli kuskilt ökopoest meile koju sattunud)
1,5 tl soola (vist läks liiga palju)
musta pipart

Mõlemad hakklihasegud tegin eraldi nõudes valmis, vormi määrisin võiga ja siis plätserdasin taignad sinna sisse laiali. Punane on kõige all, siis valge ja siis veel üks kiht punast. Küpses 220 kraadiga 35 minutit.

 Mulle hästi maitseb tursk siin sees. Teinekord peaks ikkagi proovima nii, et mõlemat kala on võrdselt, praegu punane kala domineerib ja tasakaal on nats paigast ära. Siiski meenutab see söök mulle toda kahe kalaga sitsiiliapärast rooga, mida Pariisis sõin. Seal oli tursk ja lõhe kokku pandud võrdsetes osades, kenad tükikesed.

Ma pidevalt panen tähele, et rootslased oskavad oma retseptid jube keeruliseks ajada. Kohati jääb tunne, et püütakse teistele mulje jätta, et vaadake, kus ma nüüd alles leiutasin keerulise asja, ega see nüüd kerge järele teha pole, aga mina olen väga duktig ja mõtlesin selle välja. No näiteks kui nad seemneleibu teevad, neid krõbekaid, siis käib üks tundide viisi ahjus kuivatamine neil. No milleks? Saab ju poole tunniga või vähemagagi lihtsalt küpsetada leivukesi pöördõhuga. Pole isegi muna vaja taignasse panna, sest linaseemned hoiavad kogu kraami koos. Igasugu imeasju nad panevad sinna sisse, ikka fiberhusk peab igal pool olema, kuigi absull seda leivukeste sisse pole vaja. Nüüd selle kalavormiga nad jälle leiutavad mis hirmus ja ma püüan küll mõista, et paté ja nii, et nagu peenem värk, aga aru ma ei saa, mida see asi peaks poolteist tundi ahjus tegema? Ja osa aega fooliumi all? Ja veevannis ka veel! Ei ole ju vaja, kui võib lihtviisiliselt selle vormi 35 minutiga valmis küpsetada. Loogika nagu puudub.

Ahh, ma olen lihtne maakas 😀

Mees igatses miskit hapukoorekoogi moodi asja, sellepärast katsetasime, mismoodi me šokolaadikook kreemiga jääks. Hapukoort selles pole grammigi, on hoopiski potike Mascarpone toorjuustu, 2 spl erütritooli, 150 ml vahukoort ja natuke vanilli. Vahustasin ka, esialgu, toorjuustuga enam väga vahustada ei saanud, sest väga paks mass oli. Kook on sama retsepti järgi, mida varemgi teinud olen, aga mandlijahu asemel kasutasin kookosjahu.

 Päriselt uhasingi kogu toorjuustukreemi koogi vahele, no ikka jämeda kihi.

 Hea 🙂

P.S. Küpsetan pidevalt kooke, peaaegu iga päev söön ise ka tükikese. Aga ei, mu kaal ei tõuse selle peale, mehed ka on täitsa kabedad. Igaks juhuks ütlen, kui see kellelegi muret peaks tegema 🙂

Olen oma šokolaadikoogi retsepti natuke mõnnamaks kõpitsenud, nüüd see mu meelest on täitsa täiuslik. Kasutan Kalevi 70-prossast tumedat šokolaadi, milles on süsivesikuid lchf-sööja jaoks liiga palju, ometi ei tee selle koogi igapäevane pugimine mu kaalule ega veresuhkrule mitte midagi halba. Kaal ikka tasapisi langeb, veresuhkur ei hüppa. Ega ma tervet kooki päevas ära ei söö ka ju, aga üks või kaks tükikest ikka tuleb ette. Maasikaid söön ka veel peale kui mahub. Mees lisab koogile vahukoort ka, ma seda pole enam jaksand.

 Jõle tume näeb välja ja täpselt selline ongi. Küpsetan kooki väikeses vormis, vorm on võiga määritud, aga tundub, et see võidmine polegi oluline, sest taignas on rasva küll ja veel.

Šokolaadikook:

200 g tumedat köögišokolaadi (vähemalt 70%)
200 g võid
4 muna
2 spl erütritooli (võib ära jätta, kui väga magusat ei taha)
1 dl mandlijahu
1 dl pofiberit
1 tl soodat

Sulatan või ja šokolaaditükid mikroahjus ja segan ühtlaseks massiks. Munad vahustan erütritooliga, sinna sisse segan mikserdades šokolaadi-võisegu, kuivad ained segan omavahel kokku ja kõige lõpuks taignasse. 180-kraadises ahjus küpseb 30 minutit.

Täiega lihtne teha ja igati lollikindel (st kes ennast köögis lollina tunneb, küpsetagu julgesti 🙂

Teine söök, mida kindlasti pidin jaaniajal tegema, on marineeritud räimed. Ma ses suhtes olen pisut rootsistunud, et miski marineeritud heeringas või räim peab jaanipäeval kindlalt laual olema. Katsetasin seekord Mari-Liisi retsepti ja väga njämmad räimed tulid. Suhkru asemel kasutasin muidugi erütritooli. Ei hakka siia retsepti uuesti välja kirjutama, aga umbes täpselt selle järgi tegin, mis lingitud on. Purki pannes lõikasin köögikääridega räimedel sabad ära ja kaksasin kalad keskelt pooleks. Tavalist õli mul polnud, kasutasin küüslauguga oliiviõli.

 Räimed olid esimeses marinaadis terve ööpäeva ja teises marinaadis täpselt nii kaua kuni mandrilt Saaremaale jõudsime. St siis me esimest korda proovisime neid ja on ikka head küll. Eriti hüva on, et luud läksid nii pehmeks, et pole vaja neid kalade seest välja nokkida.

 Fragment õhtusöögist. Omavalmistatud šašlõkk ilmus ka pärastpoole taldrikusse. Njämma, ma ütlen!

EDIT: Mandlijahu ostan kohalikust Konsumist, sealt saab täiesti väheste süsikatega varianti. Pofiberit saab LCHF-poest, mis paikneb internetis. See 300-grammine pakk on nii suur, et jätkub tükiks ajaks. Ja Kalevi 70-prossane köögišokolaad on kõige odavam Säästumarketis 🙂

Küpsetasin eile üle hulga aja purukoogi moodi asja. Olen sarnast kooki enne ka teinud Anne Aobadia raamatu Matkärlek retsepti järgi. Seekord ma pisut retsepti modifitseerisin, et saaks veelgi parem.

Vormi põhjas on tükeldatud rabarber ja kolm peotäit külmutatud mustikaid. Panin rabarberit nii palju, et vorm kenasti paksult kaetud sai. Marjade peale laotasin mõned peotäied mandlilaaste. Neid retseptis ei olnud, aga mu meelest krõbisevad laastud olid koogi sees eriliselt mõnusad. Purutaigna sees on selline kraam: 1 dl mandlijahu, 5 spl kookosjahu, 1 spl psülliumit, 100 g sulatatud võid, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 dl erütritooli, 0,5 tl vaniljet, 1 tl kaneeli. Küpsetasin kooki 175 kraadiga 25 minutit.

See on rohkem magustoit kui kook, sest põhi puudub. Teinekord võiks proovida õhukest muretaignapõhja ka alla teha, et saaks tükke lõigata. Sõime maiust toorjuustu-vahukoore magustoiduga, mille olin teinud eelmine päev ja mis polnud üldse magus. Mökerdan päris tihti sellist desserti teha, kus sees Mascarpone toorjuust, vahukoor, sidrun, nats erütritooli ja maasikad, mõnikord viitsin seda isegi magustoidukaussidesse tarretada (retsept on umbes sama mis toorjuustukoogil). Viimatitehtu tuli täitsa mittemagus, mille peale mees avaldas mõningast rahulolematust, sellepärast meisterdasin kõrvale niukse magusa koogi. Mascarpone mittemagus dessert sobib tolle purukoogilaadse leidusega väga hästi kokku.

EDIT: Seda kooki võib teha “igatmoodi.” Mrt tahtis, et seda veel küpsetaksin, aga kookosjahu oli otsakorral ja retsepti järgi ei saanud teha. Tegin taigna siis nii, et asendasin 5 spl kookosjahu 1 spl kookosjahu ja 4 spl mandlijahuga. Nüüd on kindel ka see, et küpsetuspulbrit pole üldse vaja panna, sel puudub funktsioon. Mandlilaaste polnud, aga panin purutaignasse natuke kookoshelbeid. Tuli välja täpselt sama hea kui eile. Mul, muide, rootslaste retseptidega on enne ka kahtlusi tekkinud, et liiga palju aineid nad sisse panevad, osad komponendid on täiesti ülearused. Vahel nad ajavad retseptid hirmus keeruliseks, mis tulemusele mitte midagi juurde ei anna.

Kui külmkappi jääb seisma suitsuvorstijupp ja natuke mingit muud lihakraami, on paras aeg keeta üks seljanka. Meil on täna seljanka sees sealiharibad, suitsuvorst, suitsupeekon ja sinepivorstikesed, aga suht ükskõik, mis lihakraami kasutada, peaasi, et oleks kolm-neli erinevat asja. Lisaks on supi sees rohelised oliivid, neli suurt sibulat ja natuke marineeritud kurki ning Pomito pitsa- ja pastakaste. Maitse sai nii tugev, et soola polekski pidanud panema, ma ainult natuke teelusika otsaga sipsutasin.

Mu meelest peitub hea seljanka saladus põhiliselt võis ja sibulas. Alustan seljanka keetmist alati sellest, et panen poti põhja suured tükid värsket võid ja selle sees klaasistan sibularibad. Ja võid panen tõesti palju, nii annavad sibulad välja hea magusa maitse ja mõnus rammus on ka. Kui sibulad valmis on, kummutan potti tomatipasta, lasen natuke podiseda ja siis lisan nii palju keevat vett kui supi jaoks vaja. Ülejäänud kraami panengi siis enam-vähem korraga potti ja keedan ainult nii kaua kuni liha pehme on. Täna sain seljanka valmis vähem kui poole tunniga.

Mu seljanka vedelik ei jää mitte kunagi selline kisselline nagu mitmetes söögikohtades leida võib. Olen teinud seljankat erinevate komponentidega ja no ei tule sihuke paks vedelik. Sellepärast olen kindel, et päris paljud söögikohad teevad sellist pettust, et paksendavad supi mingi paksendaja või jahuga, mingi trikk peab neil olema, et kompenseerida supimaterjali vähesust. Tõenäoliselt lisatakse supile ka suhkrut, igatahes praami peal oli raudselt seljanka millegagi hullult magusaks tehtud. Ma nende säästunippide pärast ei julge väljas süües kunagi seljankat võtta, sest iial ei tea, mida sinna sisse on pandud. Meie kodune seljanka on ka hea tummine, aga paksuks teeb selle lihakraam ja muud tahked toiduained.

Kõige lihtsam supp mu meelest.