Ühed lugud

See aasta ei ole veel läbi ja naine muudkui küpsetab ja küpsetab. Täna mul olid korraga ahjus kolm asja – seapraad, mandlijahust muhvinid ja seemnetest näkileib. Muhvinid on õhtuseks magustoiduks, serveerin neid kohupiima-vahukooreseguga ja marjade või moosiga. Retsept oli sama, mis paar postitust tagasi eksponeeritud jõulutordil, ainult kogused võtsin vähemaks.

Graavitasin forelli kiirmeetodiga, et saaks õhtul lauale panna.

 Umbes 400 grammile forellile panin maitseks pool teelusikatäit peenemaks uhmerdatud meresoola ja teelusikatäie roseepipart ning segasin hulka kaks supilusikatäit mandariinimaitselist oliiviõli. See õli on valmistatud Itaalias, oliivid pärinevad ühe eestlase sealsest oliivisalust. Ruth kinkis meile neid ägedaid õlisid ühe mandariini- ja teise küüslaugumaitselise. Eestist neid osta ei saa või õieti siis saab, kui too ettevõtja kodumaile käima tuleb ja oliiviõli müügiks kaasa toob.

Näkileiba tegin seekord natuke rohkemate seemnetega kui varem. Pmst võib sellesse niiütelda taignasse kokku keerata mistahes seemneid suht vaba käega, üritan siiski retsepti kirja panna, kuidas täna tegin.

 Segu ma ei rulli, vajutan lihtsalt lusikaga küpsetuspaberi peale laiali.

Retsept on umbes selline (olge loomingulised!):

2 dl päevalilleseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
0,5 dl seesamiseemneid
1 dl linaseemneid
0,5 dl chiaseemneid
2 spl pofiberit
1 spl psülliumit
0,5 tl soola
1 kuhjaga spl kookosrasva
2,5 dl kuuma vett

Kõik see värk tuleb kokku keerata, kuivad ained omavahel segamini ja sinna sisse valada kuum vesi, milles on enne sulatatud kookosrasv. Küpsetasin täna seda asja nii, et 180 kraadiga kõigepealt umbes pool tundi ahju allosas (sest mujal polnud ruumi), siis võtsin panni ahjust välja ja lõikasin noaga suurest plaadist ruudud (seda on hea teha pitsalõikuriga, aga ma ei leia meie oma üles).  Kui ruudud lõigatud, lükkasin panni ahju tagasi ja seal ta oli veel peaaegu teise pool tundi. Ei oskagi täpset küpsetamise aega ütelda, sest see oleneb ahjust ja mis ta seal ikka nii väga küpseb, pigem kuivab. Kuna hoidsin täna leivaplaati kauem ahjus kui tavaliselt, siis tulid krõbeleivad mõnusalt krõmpsud ja maitsevad ka täitsa nii nagu oleks neid tõepoolest küpsetatud. Mulle meeldib, et nende leivukeste sees ei ole muna ega piimatooteid ega ka küpsetuspulbrit, niukseid krõbekaid saab kaua säilitada kui selleks peaks vajadus olema.

 Krõbeleivad tulid täna eriti mõnusad. Neid võib niisama linnupetteks krõbistada või siis kasutada leivana koos mingi kattega. Kui veel värsket võid ka peale määrida, on eriti maitsev. Ja kui ei taha neid leivaks nimetada, võib vabalt öelda seemneküpsis, oleneb ju, mis otstarvel neid pruukida.

Tordipõhi:

6 muna
4 dl mandlijahu
1 dl pofiberit
2,5 tl küpsetuspulbrit
2 dl erütritooli (või vähem või rohkem või pane hoopis steviat maitse järgi)
150 g võid

Küpseb 175 –  180 kraadiga 45 minutit või nats rohkem.

Katteks ja täidiseks:

Maasikad ja kirsid (mul olid külmutatud marjad)
2 pk kohupiima (mingit ilma suhkruta)
2 suurt pakki vahukoort
magustajat maitse järgi, ma panin erütritooli
vaniljet vahukoore maitsestamiseks
tumedat šokolaadi natukese kookosrasvaga kokku sulatatult

 Põhi sai nii paks, et polnud keeruline seda pooleks lõigata. Alumisele poolele ladusin külmutatud maasikad, mis natuke olid sulanud, suuremad marjad lõikasin pooleks. Põhi polnud veel jahtunud, kui marjadega katsin. Kohupiima-vahukooresegu läks maasikate peale.

 Kõige otsa läks ka kohupiima-vahukooresegu ja katteks vahukoor, mis jäi üle tordi ääre rippuma nagu lumi vana aida katuseräästas. Kuna me kõige suurem tordialus on liiga väike, koogivormiga umbes samas mõõdus, ei saanud torti külgedelt vahukoorega katta, niigi pudenes lõigates veits üle ääre.

 Mul olid suured plaanid šokolaadiga, tahtsin sellega tordi kaunistada, et kirjutaks ilusaid sõnu peale. Suurepärane plaan ei õnnestunud sellepärast, et marsruudil mikroahi – köögilaud libises mul sulašokolaadiga kausike käest ja glasuuris üle nii põranda kui köögimööbli. Mingi ilus tort seepärast ei tulnud, lömmis kirsid ei paku mingit silmailu, aga väga maitsev tuli siiski.

Tort sai megamagus, üritasin erütritooliga mitte koonerdada, et ükski mees söögilauas ei hädaldaks, et mu lchf-magustoit pole ikka mingi õige magustoit. Täitsa päristordi maitsega leiutis tuli. Väikseid tükke lõigata oli suht võimatu, sest tort tuli tõeliselt kõrge ja kohev. Õhtusöögile punktiks oleks vabalt piisanud vaid mõnest lusikatäiest. Kujutlen, et sama taignaga küpsetatud väikesed kohupiima-vahukoorekorvikesed oleks paras dessert.

Rahulikke jõulupühi kõigile!

 Tänane külmkapi sisu. Juba suudan natuke väiksemaid komme vormida ja kujult muutuvad ka korrapärasemaks. Miks kasutada voolimiseks plastiliini, kui võib sama hästi voolida armsaid künkaid kookosrasvast, -helvestest- ja -koorest 🙂

Leivateo katsetused jätkuvad ja isegi õnnestuvad. Muutsin retsepti nii, et panin 1 tl soola asemel 1,5 tl pätsi kohta ja kõik jogurt oli seekord tavaline Tere maitsestamata jogurt, mis on türgi ja kreeka jogurtist vedelam ja hapum. Maitsesin tainast, see nagu päris hapu leiva tainas tundus. Küpsetuspulbrit panin ka vähem, täiesti piisab 2 tl. Seekord panin taignasse natuke seesamiseemneid ka (linaseemned unustasin ära ja nii ongi maitsvam).

No ja tere tore, soola sai nats liiga palju. 1 tl oli vähe ja 1,5 on liiga palju. Õudselt peenike töö see leiva küpsetamine.

 Soetasime eile endale silikoonvormid, et saaks mitu leiba korraga teha. Muudetud taigen kerkis väga hästi, päris imestasin kohe, trügis vormi sees nii laiusesse kui kõrgusesse.

 Väga hõrk jäi, siuke õhuline ja… kui seda soola aint nii palju ei oleks.

Laps kiitis, et väga hea on.

Hea, et meil jälle leib majas on 🙂

EDIT: Tähtis toiduinfo: üks päts leiba kaalub 800 grammi ja sellest saab umbes täpselt 20 viilu lõigata, mis teeb ühe viilu kaaluks keskmiselt 40 grammi. Süsivesikuid on terves pätsis kokku umbes 95 grammi, no ütleme, et 100 ja kui selle 20 viilu peale ära jagan, saan umbes 5 grammi süsikaid ühe viilu kohta. Pole ju paha, onju? Kilokaloritest vaikib ajalugu, sest need meid ei huvita 🙂

Meil siin leiutajatekülas nüüd muudkui midagi küpseb, sest rukkikliid on üks tõeliselt tänuväärne materjal, millega on tore mängida. Kõigepealt küpsetasin uue leiva, ilma psülliumita ja seesamiseemneid panin ainult kaunistuseks. Psülliumita jääb leib muredam, aga koost ta siiski ei kuku, on väga hea konsistentsiga, pehme ja õhuline, ja rukki maitse ning lõhn tulevad paremini välja. Selles leivas on kõik peaaegu nagu päris, seda saab küpsetada kodumaisest materjalist, kõik võõrapärase võib kõrvale jätta (tean küll, et seemned tulevad ei-tea-kust, aga pmst on võimalik, et sama kraam tuleks Eesti talust). Niimoodi mulle meeldib.

 Ilus on ta ka ja viil sooja leiba, millesse värske või sulab sisse, on midagi ürgmaitsvat, kui lubate nimetada 🙂

Niisiis, uus retsept. Rukkikliidega seemneleib:

4 dl rukkikliisid
2 dl päevalilleseemneid
1 dl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 tl küpsertuspulbrit
6 muna
2 dl jogurtit (panin türgi jogurti ja tavalise maitsestamata jogurti pooleks)
50 g võid
1 tl soola
seesamiseemneid peale puistamiseks

Kuivad ained omavahel segada, või sulatada, munad vahustada. Kõik vedel kraam sega kokku ja sinna sisse keera seemnesegu. Küpseb 180 kraadiga 1 tund. Kasutan metallist leivavormi, mille vooderdan küpsetuspaberiga.

Ja nüüd mu jõuluootuse pärlike – seemnetega piparkoogid 🙂 Ülimaitsvad, muide.

Seemnepiparkoogid:

4 muna
0,5 tl soola
2 dl erütritooli (kes armastab väga magusat, pangu rohkem)
1 dl psülliumit
3 dl rukkikliisid
1 tl kardemoni, kaneeli, pomerantsi, nelki (kõik jahvatatud kujul)
0,5 tl ingverit (ikka seda peenikest pulbrit)
2 dl päevalilleseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl linaseemneid
võid määrimiseks
seesamiseemneid peale puistamiseks

Munad vahustada soola ja erütritooliga, seemned ja maitseained segada ja siis valada munasegu sisse. Sega hoolsasti ja lase natuke aega seista, et psüllium saaks paisuda. Paksenenud tainas kühvelda küpsetuspaberile ja suru laiali (seda tegin kohe panni peal). Tõsta tainas küpsetuspaberiga lauale, puista üle seesamiseemnetega ja rulli taignarulliga parajalt õhukeseks. Tõsta tainas pannile tagasi ja lõika käepärase riistaga parajad ruudud. Plätserda üle sulavõiga. Küpseta 220 kraadises pöördõhus 12 minutit.

Ma küpsetasin peaaegu 15 mintsa ja sellepärast nats nagu kärssasid äärtest ära, sestap oletan, et 12 minutit oleks paras.

 Meil on lõikamiseks selline kena riist, mille ükskord Rootsist ostsime, asendamatu abimees taigna käitlemisel.

 Võiga plätserdatud laarung enne ahju panemist. Ahjust tulles käisin uuesti tolle kena riistaga lõikekohad üle. Natuke peab laskma jahtuda ja siis saab piparkoogid kaussi kühveldada. Jahtudes muutuvad need mõnusalt krõbedaks.

Võiga määrisin pealt sellepärast, et unustasin või taignasse panna, höhö. Mõtlesin, et või maitse on sobilik ja võibolla siis ka krõbedamad tulevad. Mehed arvavad, et maitseaineid on liiga palju ja tegelt tõesti võiks ehk kõiki koguseid umbes poole võrra vähendada. Ma selle teemaga tegelen veel.

Pmst võiks sama retsepti natuke muutes küpsetada ka seemnetega näkileibu. Äge, onju? 🙂

Ohh, ma olen nii rahul oma leiutisega! Ainus söök, millest oma low-carb elus puudust olen tundnud, on leib, ehtne must leib või seemneleib ja ausalt üteldes olen suutnud jätta tüki leiba laualt võtmata ainult tänu sellele, et enne loen, kui palju süsikaid seal sees on. Lapsele ju ostame leiba ja ma ka nii väga tahaks vahel tüki võtta ja paksult võid peale määrida, aga kui pole kerele hea, siis pole hea ja ma ei hakka ennast ühe isu pärast tuksi keerama.

Täna avastasin, et rukkikliides on süsivesikuid ainult 15 grammi 100 grammi kohta ja need on ju kerged, st neid ei kulu liiga palju pätsi leiva peale. Just rukki maitset olen igatsenud, seda ei saa asendada mandli- või kookosjahuga, need ikka pigem magusate küpsetiste jaoks on sobivad. Nii ma siis tuulasin täna poodides ja Konsumist ma rukkikliid ka leidsin (muuhulgas märkasin, et Selveris on tavalises jahuriiulis müügil mandlijahu, jeee).

Ja siin ta on, rukkikliidega seemneleib:

  Pean seda retsepti veel modifitseerima, sest tainas tuli liiga paks. Õieti küll algul oli liiga vedel, aga ma ei mallanud oodata ja uhasin rukkikliisid juurde, mis oli viga. Sellepärast ilmselt ka eriti ei kerkinud, aga küpses läbi väga hästi ja on muidu ka igati maitsev. Kirjutan siia retsepti, mille järgi täna tegin:

4 dl rukkikliisid (järgmine kord panen 3 dl)
1 dl seesamiseemneid
1 dl päevalilleseemneid
1 dl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
3 tl küpsetuspulbrit
1 dl psülliumit
0,5 tl soola (natuke oleks võinud isegi rohkem panna)
6 muna
2 dl türgi või kreeka jogurtit
50 g võid

Kuivad ained segasin ühes mollis kokku ja muna-jogurti-või vahustasin teises ja keerasin siis kõik vedela kraami seemnesegusse. Jällegi ei saanud kohe ahju panna, sest õhtusöök oli seal ees, mistap seisis tainas küpsetusvormis miski 40 minutit. Küpses 1 tund 180 kraadiga.

Kuulge, see on peaaegu nagu päris leib! Väga maitsev. Teravilja ma ju üldiselt nüüdselajal ei söö, aga rukkikliides on nii vähe süsivesikuid, et kogu leivapätsi peale sai neid kliidest max 25 grammi ainult. Kaalusin üle, et umbes 160 grammi kliisid kulus, aga neidki sai liiga palju, sest tainas peaks olema vedelam.

Seemneid on leivas nii palju, et annab ikka krõmpsutada. Mulle meeldib. Uskumatu, millest kõigest on võimalik leiba küpsetada!

 Üks avokaado, kaks peotäit külmutatud metsmaasikaid, törtsuke vahukoort ja kolmveerand spl erütritooli. Uhasin kõik kokku üheks vahuks blenderis. Ma ei tea, kas on veel mõni parem aparaat, millega püreestada, igatahes oli mul väga kahju, et seda kallist kraami nii raske blenderi põhjast tiiviku alt kätte saada oli. Võibolla oleks pidanud vahukoort rohkem panema, et segu lobedamalt kannust välja voolaks?

Õudselt hea magustoit. Mul ainult üks avokaado oli, sellepärast pidime selle väikese koguse siin pildil kolme peale ära jagama. Ruth ja Marili said ka maitsta. Kusjuures uskuge või mitte, kui on nii rammus magustoit nagu see siin, siis piisabki kolmandikust siinsest portsust, väikese lusikaga nautides täiesti aitab õhtusöögi lõpetuseks. Irmus ea 🙂

P.S. Kas teadsid, et avokaado on küps siis kui varrenupu alt on kollane? Ma mõnikord eemaldan poes neid nuppe poolelt hunnikult ja jätan ikkagi ostmata, sest ühtegi küpset ei leia. Ükspäev ostsin Selverist sellegipoolest, ei olnud kollane varrenupu alt ja see rändas meil prügikasti, sest polnud söögikõlbulik, täiesti kibe ja kõva oli.