Kaitstud: Vahepeal
detsember 29th, 2014Jõulutort
detsember 25th, 2014
Tordipõhi:
6 muna
4 dl mandlijahu
1 dl pofiberit
2,5 tl küpsetuspulbrit
2 dl erütritooli (või vähem või rohkem või pane hoopis steviat maitse järgi)
150 g võid
Küpseb 175 – 180 kraadiga 45 minutit või nats rohkem.
Katteks ja täidiseks:
Maasikad ja kirsid (mul olid külmutatud marjad)
2 pk kohupiima (mingit ilma suhkruta)
2 suurt pakki vahukoort
magustajat maitse järgi, ma panin erütritooli
vaniljet vahukoore maitsestamiseks
tumedat šokolaadi natukese kookosrasvaga kokku sulatatult
Põhi sai nii paks, et polnud keeruline seda pooleks lõigata. Alumisele poolele ladusin külmutatud maasikad, mis natuke olid sulanud, suuremad marjad lõikasin pooleks. Põhi polnud veel jahtunud, kui marjadega katsin. Kohupiima-vahukooresegu läks maasikate peale.
Kõige otsa läks ka kohupiima-vahukooresegu ja katteks vahukoor, mis jäi üle tordi ääre rippuma nagu lumi vana aida katuseräästas. Kuna me kõige suurem tordialus on liiga väike, koogivormiga umbes samas mõõdus, ei saanud torti külgedelt vahukoorega katta, niigi pudenes lõigates veits üle ääre.
Mul olid suured plaanid šokolaadiga, tahtsin sellega tordi kaunistada, et kirjutaks ilusaid sõnu peale. Suurepärane plaan ei õnnestunud sellepärast, et marsruudil mikroahi – köögilaud libises mul sulašokolaadiga kausike käest ja glasuuris üle nii põranda kui köögimööbli. Mingi ilus tort seepärast ei tulnud, lömmis kirsid ei paku mingit silmailu, aga väga maitsev tuli siiski.
Tort sai megamagus, üritasin erütritooliga mitte koonerdada, et ükski mees söögilauas ei hädaldaks, et mu lchf-magustoit pole ikka mingi õige magustoit. Täitsa päristordi maitsega leiutis tuli. Väikseid tükke lõigata oli suht võimatu, sest tort tuli tõeliselt kõrge ja kohev. Õhtusöögile punktiks oleks vabalt piisanud vaid mõnest lusikatäiest. Kujutlen, et sama taignaga küpsetatud väikesed kohupiima-vahukoorekorvikesed oleks paras dessert.
Rahulikke jõulupühi kõigile!
Kaitstud: Järelmõjud
detsember 22nd, 2014Kaitstud: Sõitsin mehe auto sodiks
detsember 20th, 2014Kaitstud: Eriline inimene
detsember 17th, 2014Õhtusöök ja teraapiline leib
detsember 15th, 2014
Tänane õhtusöök enne ahju panemist. Lihapallid köögiviljadega, vahukoorega üle valatud. Lihapallid: 800g hakkliha (pool veise- ja pool seahakkliha), pool suurt paprikat, kolm väikest sibulat, 2 muna, 1 spl psülliumit, soola ja pipart. Mökerdasin pallid valmis ja enne ahjuvormi panemist pruunistasin need pannil või sees. Pallid vormi, külmutatud köögiviljad peale, kõige otsa vahukoor ja 40 minutiks ahju 220 kraadiga. Hea lihtne toit, pole pikalt leiutamist. Kui oleks viitsinud taskulambiga peenrasse luurama minna, oleks lihapallitaignasse tükeldanud ka hunniku peterselli.
Selline tuli välja. Kõigepealt sõin ja siis tegin pilti.
Niuke toidublogi nüüd mul ongi. Igav, mis?
Käisime mehega õhtul apteegist läbi ja seal hüppas ligi üks tuttav, et tänada mind leiva retsepti eest. Ma ükspäev FB-s jagasin toda rukkikliidega seemneleiva retsepti. Olin üsna imestunud, et kellelegi mu leib nii hirmsasti meeldib ja siis too naine selgitas, et see leib tema seedimisega imet teeb. Loogiline ka muidugi kui leib koosnebki peamiselt kiudainetest, mis me soolestikule igapäevaselt vajalikud on. Ma ise pole selle peale mõelnudki, et kasulik või midagi, sest mul endal seedimisega probleeme pole olnud ei nüüd ega ka varem kui hulgi süsivesikuid sõin. Küll see oli hea kuulda, et kellelegi mu leiutis rõõmu teeb!
Ma ise söön seda leiba üks või kaks õhukest viilu päevas, mõni päev jääb vahele ka, sest ei taha liiga palju süsivesikuid endasse sisestada. Kiudained tekitavad muuhulgas ka gaase ja rohkem kui kaks viilu päevas muutuks mu jaoks ebamugavaks.
Meie Konsum ostis hiljuti sisse topeltkoguse rukkikliisid (seal töötab mu ämm ja juhataja on mu FB-sõber, ehheee). Rukkikliid on muidu täielik defka, mitte kusagilt mujalt pole neid leidnud kui meie Konsumist. Aga paar päeva peale seda kui olin FB-s jaganud kookoskommide retsepti, oli Selverist ära ostetud viimnegi pakk kookoskoort. Võibolla juhus, aga võib ka olla, et ajasin kellelegi kookoskommide isu peale. Tänapäeva kaupmehed on õnneks kõik sellised, et kui miski kauba nõudlus suureneb, nad ostavad kohe rohkem sisse, mistap loodan, et kookoskoor ka meie Selveri riiulisse tagasi tuleb.
Veider kokkusattumus oli eile õhtul. Juurdlesin siin, kas osta endale üks e-raamat, Wheat Belly, mis sellest räägib, mida nisujahu meile teeb, ühe kardioloogi kirjutatud on see. Jätsin esialgu ostmata, sest hakkas tunduma, et liiga palju aega nagunii lugemisele pühendan, silmad hakkavad sellest juba tuksi minema. Õhtul käis Ruth siin, ta oli küpsetanud keeksi ja tõi väiksele vennale sellest mõned viilud. Tavalise nisujahuga keeks oli, suhkru asemel siiski erütritool. Laps sõi sellest ühe viilu ära ja kiitis, et hea on, aga enne magamaminekut vaevles siin gaaside käes ja hädaldas, et kõhus on paha tunne. Mitte et see tunne siin majas kellelegi võõras oleks, aga ikkagi ligi pool aastat ei ole me siin keegi midagi sellist kogenud. Mul endal oli ka vanasti nagu kivi kõhus kui kaneelisaiadega maiustasin, näiteks. Nisujahu oli ka ainus, mis mul vanasti kõhu kindlalt kinni pani nagu tsementeeritult. Arutasime lapsega olukorda ja ma leidsin, et pean vist selle Wheat Belly ikka ära ostma. Teadmisi toidust ei saa iial olla liiga palju.
Kookos ja šokolaad
detsember 14th, 2014
Tänane külmkapi sisu. Juba suudan natuke väiksemaid komme vormida ja kujult muutuvad ka korrapärasemaks. Miks kasutada voolimiseks plastiliini, kui võib sama hästi voolida armsaid künkaid kookosrasvast, -helvestest- ja -koorest 🙂