Lapsed on kuskil Kreeka saarel puhkamas ja me Mrt-ga oleme kassikarjas. Võiksime ta nüüd nimetada Saepuru-Sofiks, sest mees lammutas kööki ja muidugi oli miisul vaja kõik nurgad ja augud üle uudistada.
Ehk et jah, kui muud rahvad lähevad Haapsallu puhkama, siis meie tuleme sealt puhkama Raplasse. Niisama passida me ei suuda ja õnneks ikka üht-teist siin tegevust leidub. Mrt-l ei ole tegelt veel puhkuski, hommikupoole oli tal üks mikrokraadi loeng zoomis ja homme on tal teine loeng kolledžis. Aga siis hakkab temalgi päriselt puhkus. Ega meil mingeid erilisi puhkuseplaane olegi, sel nädalal uhame kahe linna vahet (ei, kolme tegelt, pealinnas laskmas käime ka).
Jalutasin hommikul kohe esimese asjana taha poodi seda teed mööda üle heinamaa, kust ikka kaubalattu ema töö juurde käisime. Oli väga nostalgiline teekond. Nägin pikas rohus nii õitsvaid lillherneid kui talinelke. Sinna kümneid aastaid söötis olnud põllule on tekkinud tänavad, õieti küll sinna on pikendatud nii Puukooli kui Tulbi tänav ja juba on kaugemale heinamaale kerkinud ka uued majad. Märkasin, et Puukooli tänavas onu Ilmari aia taga kasvavad sama vanad pärnad nagu meil olid ja mõtlesin, et küllap nad, kaks praktilist venda, koos otsustasid, et võtavad pärnad, kui siin istikuid jagati, et alevi uued tänavad haljastada. Meie pärnad on maha võetud ja ühest neist tegi Mrt lapsele suure voodi, mis tal tänagi kasutusel. Võsa tänava rahvad võtsid omale kased ja needki on täna juba hirmus jämedad. Ju nad ikka mingi 60 aastat võivad vanad olla. Nende kaskede alt me korjasime kaseriisikaid, Loonise suur-vanaema tegi neist kastet.
Poest tulin tagasi mööda Telliskivi tänavat ja kuna olin käinud hambaharja ostmas, meenus mulle Võsa ristis, kuidas kord talveõhtul seal Loonisega kokku saime, sest olime just saanud Rootsist paki ja oli vaja näidata välismaalt saadud hambaharju. Küllap seal oli midagi veel, aga just hambaharjad on eriliselt meelde jäänud. Milline õnn, et need hullud ajad on ammugi möödas ja võin lihtsalt varahommikul jalutada üle põllu poodi ise endale hambaharja ostma.
Nostalgiahetkede lõpp.
Või siiski mitte.
Mrt lammutas köögist välja põranda, lae ja seinad. Ehk et kõik. Põrand oli me enda tehtud, 25 aastat tagasi “ajutiselt” paigaldatud kraanikauss ka mehe paigaldatud. Välisseina nad Kmr-ga tegid eelmisel aastal, muud köögi osad peavad uueks saama sel suvel.
Ma pügasin hekki ja elupuid, pärast korjasin vaarikaid. Värk on selline, et ma ei väsi imestamast kui väga ma nüüdsel ajal füüsilisest tööst väsin. Pooled elupuud olid veel lõikamata, kui ma juba ei jaksanud hekilõikurit õigesse kõrgusesse tõsta. Käed olid lihtsalt hullult nõrkenud umbes tunniajasest tööst. Aga ma punnitasin ikka lõpuni, kuigi tulemus ei ole hoopiski nii sile ja kena kui mu nooremaaegsed lõikused olid. Mis parata. Tooli võtsin abiks, sest muidu oleks elupuude tipud jäänud puha karvased. Mõtled küll, et oled veel noor, aga tuleb ikka tõele näkku vaadata – 60 aastat, see on väga palju elatud aastaid ja täpselt sama palju aastaid kulutatud keret.
Kui peaksin Rapla-kodus vananema ja see aed siin oleks mu hoolitseda kogu aeg, siis tee äärest tõmbaksin igatahes heki maha. Õnneks on me Haapsalu aed tublisti väiksem ja üritan seda niimoodi haljastada, et ka vanast peast jõud üle käiks.
Lammutus on siin majas muidugi ka alati paras nostalgialaks. Ikka vaatan ja mõtlen, et näed, isa on siia naelad sisse löönud ja vaata kui paksud põrandalauad on ta kööki pannud…
Rohkem ei viitsi kirjutada.
Ma nüüd võtan ikka tolmuimejaga maja ka üle, sest lammutusest on tervel elamisel valge kiht peal. Imelik, et vaheseinaks ehitatud koormakate ei pea ikka kõike tolmu kinni.
