Archive for juuli 5th, 2024

Kuidas ma eksamil läbi kukkusin ja muud toredat

Reede, juuli 5th, 2024

On olnud ülimalt intensiivne eluperiood, aga täna on mul igatahes viimane tööpäev enne puhkust. Ma ei oskagi enam ette kujutada, mismoodi see on, kui mitu nädalat jutti mingeid töökohustusi (peaaegu) polegi. Saab siis näha.

Kuna ma harva kirjutan, siis on kogunenud mõni eriti oluline teema, mida tahan talletada. Kõigepealt see, et mulle pakuti ülikoolis täisajaga töökohta, ühe õppekava juhtimist, ja ma ütlesin ilma pikemalt mõtlemata ära. Ise ka ei usu, et see otsus nii kergelt tuli, sest veel kolm aastat tagasi unistasin, et mul oleks siin täisajaga töö, kuhu hommikuti lihtsalt kohale jalutada, kuhu jõudmiseks ei pea talvehommikutel autoaknaid sulatama, kus saaksin teostada oma suurepäraseid ideid, eks ole. Ma ei saanud seda kohta võtta, sest mul on juba suurepärane töökoht, kus väljakutsed ei lõpe, kus igapäevaselt õpin midagi uut ja üleüldse on mul hetkel nii kõrge motiga töö, millist mul pole kunagi varem olnud. Uue töökoha vastu rääkis ka see, et kaotaksin palgas, sest sel kohal ei saaks ma enam loengute eest lisanutsu, vaid see kuuluks mu põhitöö hulka ja sealne töötasu ei ole nii suur nagu täna oma põhitöökoha ja loengute eest kokku saan. Ehk et jah, natuke valus see on, et niisugused suurepärased pakkumised ei tule ajal, mil neid ootan, vaid kolm aastat liiga hilja.

Eraldi teema on veel see, et ma ei taha enam oma mehega samas asutuses töötada, kui seal on naisjuht ja enamus kollektiivi naised. Mu mees on ka viiekümpiselt jätkuvalt atraktiivne, onju, ja naised ikka töökohtadel viskavad talle silma või kuidas flirtimist nüüdsel ajal nimetataksegi. On olnud igasuguseid intsidente, mille üle me kodus küll tavaliselt peenikest naeru harrastame, aga mitte alati ei ole olnud naljakas. Mõne aasta tagune ühes koolis töötamine lõppes sellega, et langesin rämeda töökiusu ohvriks ja kuigi usun, et ülikoolis on väheke teistmoodi kolleegid, siis parem on mitte tekitada olukordi. Täna on tolle aja peale tagasi mõelda täitsa õudne, pidin isegi haridusministeeriumist abi paluma (ja abi ma sain!). Tagantjärele tarkusena võime tõdeda, et kogemus seegi, igast halvast asjast võib sündida midagi head ja ilma selle hullu läbielamiseta me ilmselt ei oleks üldse täna siin, kus me oleme.

Nüüd töötan kollektiivis, kus enamus on mehed ja kuigi ka mehed vahel klatši harrastavad, on tööõhkkond oluliselt asjalikum, konkreetsem ja vähemate emotsioonidega kui mis iganes üldhariduskoolis. Mulle sobib ja meeldib meeste seltskonnas töötamine. Vanus on mul siuke, et naisena olen nähtamatu, aga teadmised ja oskused on mul sellised, et kolleegina olen vägagi märgatud.

Ma ei tea, kes üldse jaksab seda postitust lõpuni lugeda, mille sissejuhatus lõpeb umbes selle koha peal, hahaa.

Räägin nüüd ikka sellest ka, kuidas eksamil läbi kukkusin. Seda teemat peaks tegelt alustama kuskilt kaugelt, eelmise aasta sügisest, kui hakkasime Mrt-ga regulaarselt lasketrennis käima. Mu tiirus käimistel oli kohe algusest peale konkreetne eesmärk – tahtsin relvaluba ja oma isiklikku tulirelva. Võtsin eesmärgiks relvaeksam teha kevadel ja enne puhkust kogu värgiga ühele poole saada. Etteruttavalt ütlen, et nii ka läks – viimasel kevadpäeval sooritasin eksami positiivselt ja eelviimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist ostsin ka isikliku püstoli. Aga enne seda oli üks pettumuste kadalipp ja vahepeal isegi selline tunne, et seda eksamit ma ära teha ei suuda ja küsisin juba endalt, kas tõesti sa, naine, oled elus esimest korda võimeline mingi nii suurelt ja pühendumisega alustatud asja pooleli jätma ja võibolla sellest ka päriselt loobuma.

Politsei relvaeksamid toimuvad harva ja kuna menetlusperiood on ainult kaks kuud, siis on täiega raske leida eksamiks sobivat aega ja kohta. Juhtus nii, et kohalik politseinik soovitas mul minna kõigepealt Paidesse, sest Haapsalus toimus eksam alles siis, kui mu taotluse aeg hakkas lõppema ja kui siin oleksin läbi kukkunud, pidanuks kogu protsessi otsast alustama koos kõigi riigilõivudega. Nii ma siis käisingi juuni algul Paides “proovieksamil”. Sest ma kukkusin seal teoorias läbi. Minust sai sel päeval statistika, mis ütleb, et vähemalt pooled kukuvad relvaeksamil läbi ja mina olen ka nüüd need pooled. Räme egolaks oli, isegi kui tead, et idiootsemalt koostatud eksamiküsimusi pole maa peal olemas mitte kusagil mujal. Sul on võimalik märkida valikvastuste ette mitukümmend linnukest ja piisab, kui neist kolm valesti märgid või märkimata jätad. Kuna teadsin, et sel eksamil on haneks tõmbamisega küsimused, siis olin ekstra tähelepanelik, aga sellest ei piisanud. Stiilinäide eksamiküsimusest, millel ühe vajaliku linnukese tegemata jätsin, on küsimus, et kus on keelatud relva kanda. Üks valikvastus oli lihtsalt “avalikul koosolekul” või oli see “avalikul üritusel” või midagi ja ma jätsin selle ette linnukese märkimata, kuna seaduses on lause: “koosolekul, meeleavaldusel, piketil, pidustusel ja teistel avalikel üritustel, välja arvatud nimetatud avalikel üritustel teenistus- või tööülesannet täitval isikul.” Ei saa ju väita, et relva ei tohi avalikul koosolekul kanda, kui teenistusülesannete täitmisel tohib ja eksamil manasin endale silme ette pildi, kus olen ju ometigi näinud politseinikke avalikel üritustel relvi kandmas. Rääkimata sellest, et juba sel päeval oli mul relvaseadus pmst peas. Olin kindel, et see on üks neist vastustest, millega mind tahetakse haneks tõmmata ja mõtlesin, et sellepärast, et see eritingimus seaduse lauses on, ma kindlasti ei või seda vastust õigeks märkida. Üle mõtlesin. Ja kukkusingi läbi.

Oma suures pettumuses mõtlesin, et karma tõesti on bitch. Mu tudengite hulgas on palju politseinikke ja üks neist kukkus mul kevadsemestril andmeanalüüsi aines läbi. Kuna ta järeleksamile ei ilmunud, siis jäigi hindeks F. Ma selle inimese olematut õpitahet olin mitmeid kordi sarjanud ja üldse sel semestril olen kodus mehele korduvalt tänitanud, et issant, kui lollid võivad ikka tudengid olla… No ja nüüd olin ise see loll. See oli nüüd lihtsalt vahepalaks, mitte et peaks igast karmavärki uskuma.

Noh, ja siis oli mul veel umbes kaks nädalat aega relvaseadust risti ja põiki läbi lugeda ja teisel katsel Haapsalus sain teooria tehtud. Lasketest oli ka samal päeval, seda ma ei peljanud üldse, sest harjutanud olen erinevaid relvi kümneid tunde ja pealegi toimus see eksam me kodutiirus, mille lõhngi juba on rahustav. Laskmise juures küsitakse ka mõningaid teooriaküsimusi ja lastakse seletada, mida ma teen, kui relva kätte võtan. Natuke ootamatu oli, et politseinik lasi mul seal ette lugeda relva olulisi osi, aga kui neid siis ette vuristama hakkasin, ta peale kolmandat ütles, et aitab küll. A need on mul päriselt peas ja tegelt alles peale esimesel eksamil läbikukkumist ma taipasin, mis point on sellel, et tehakse vahet olulistel osadel ja lihtsalt osadel.

Muide, ka Haapsalu eksamil kukkusid pooled läbi. Üks mees, kes läbi kukkus, oli eksamil juba neljandat korda ja ikkagi tehtud ei saanud. See oli üks Rapla mees, keda vanast ajast tunnen ja ma tean, et ta täiesti intelligentne isik on. See eksam on lihtsalt nii haige, et haigemat pole olemas. Kui ülikoolis samas stiilis eksamiküsimusi teeksin nagu relvaeksamil, kaheldaks mu ametioskustes. Mul, muide, on kunagi aastaid tagasi ülikoolis olnud üks sarnane kirjalik eksam, mille õppejõud oli algajana ja ilmselt ka pisut kiusliku inimesena teinud nii kiiksuga küsimused, et tudengid esitasid peale eksamit ta peale kollektiivselt kaebuse. Enam ta ülikoolis ei tööta.

Eile siis oli see suurepärane päev, kui tõin pealinna poest ära oma isikliku nunnu, Glock 43x on ta mark. Kuna kodutiiru rahvas puhkab ja me nagunii juba pealinnas olime, läksime kohe Männiku tiiru uut relva proovima. Niivõrd tore trenn oli, peale minu ja mu mehe polnud 25 m tiirus mitte kedagi teist. Püstol on pisike, aga ta tagasilöök on ikka jube kõva, sest 9-milline moon siiski. Olin sarnast relva varem paar korda proovida saanud ja otsustasin juba ammu, et see mu väikesele käele on kõige parajam. Ainus asi, mis mind selle relva juures üllatas ja natuke häirib, on raske päästik, millest peale 50 paugu tegemist mu nimetissõrm täitsa valusaks läks. Hakkan vähemalt esialgu sellega lastes kasutama kinnast. Kahjuks ei ole tollele mudelile veel pehmemat päästikut leiutatud. Mrt vahetas oma Glockil päästiku ära ja seda on nüüd täiega mõnus lasta, äratõmbamise hirm jäi kohe kordades väiksemaks. Aga küll ma harjun. Kindlasti hakkab päästik väheke paremini liikuma ka siis, kui olen teda rohkem pruukinud.

Mrt filmis mu kõige esimesed lasud uue relvaga üles. Olin nii elevil, et unustasin järelsihtimise hoopiski ära 🙂

Kohe, kohe…

Nüüd siis teate, mis on ühele kuuekümpisele prouale paras hobi. Loodan, et kui ükskord pinsile jään, on mul ikkagi ka mingine seltsielu ja see pole mitte padjaklubis, vaid tiirus. 😀