Eile oli kolledži lõpuaktus. Olin pikalt kaalunud, kas jätta ehk seekord minemata, sest mind tabavad viimasel kahel nädalal ootamatud köhahood ja kartsin, et pean sellepärast ehk saalist välja tormama. Mul kraabib kurgus juba teist nädalat järjest, see on ühe kilpnäärmeravimi kõrvalnäht. Olen üritanud seda rohtu võtma hakata kaks korda ja mõlemal korral saan palaviku ja kurguvalu (esinemissagedus üks sajast). Kui jätan tabletid ära, on tervis paari päevaga korras ja nii kui paar päeva jälle rohtu võtan, olen tuksis. Sestap loobusin neist tablettidest ja jään arsti kõnet ootama, mis tuleb juulis. Eilseks siiski päris ok mul veel olla polnud, aga sättisime ennast saalis istuma mitte päris keskele, et vajadusel saaksin sealt kiirelt jalga lasta.
Ühtegi köhahoogu ega kurgukraapimist siiski ei tulnud, aga tuli rohkelt vesistamist. Seekordsetest lõpetajatest enamusele (kolmele kursusele) olin andnud kahte ainet, nii arvutiainet kui andmeanalüüsi ja kõik see kamp oli mulle väga tuttav ja armas. Aktuse lõpus pidas iga kursuse esindaja väikese kõne ja oma suureks ehmatuseks kuulsin lavalt enda nime öeldavat lausa mitmel korral. Üks noormees meenutas, kuidas ma eksami ajal nende kahekuuse tite hoida võtsin, et neil naisega oleks võimalik rahulikult eksamile keskenduda (nad õppisid koos samal kursusel). Tol eksamil ma jalutasin klassis ringi, tilluke Frank süles. Teine tudeng kiitis mu imelisi õppematerjale, mis olevat lausa nii head, et nende pereliikmed ka on mu juhendite järgi ennast targaks teinud. Need avaldused suure saalitäie rahva ees olid nii ootamatud, et mul tõmbas hetkega silmad märjaks.
Kui aktus läbi sai, toimus õnnitlusring. Üks põhjus, miks ma kaalusin aktusele mitte minemist oli tegelt see ka, et varasematel kordadel on mul seal olnud õudselt ebamugav, kui populaarset õppejõudu, kellega koos peale aktust õues lobisen, tullakse järjest lilledega õnnitlema või siis olen seisnud oma mehe kõrval, keda kõik tänama tulevad, aga mulle keegi miskit pole öelnud ega lilli toonud. Sest noh, ma olen külalislektor ja mitte nii oluline isik. Nõme on olnud seal seista, see ainuke roos näpus, mille direktor aktusel kinkis. Mis sel aastal juhtus, ma ei teagi, vbla on mu staatus muutunud, sest tänavustele lõpetanutele olen andnud kahte ainet ja tunnen neid paremini. Igatahes olin minestuse äärel, kui äkki hakkasid tudengid järjest lilledega tulema ja tänama mind mu loengute eest. Mitu neist ütlesid lausa, et nad poleks suutnud ilma minu õpetuseta oma diplomitöid valmis kirjutada. Kellelegi olin öelnud midagi nii olulist, mis aitas tal cum laudega lõpetada, kedagi olin motiveerinud mitte loobuma, kui lõputöö teema tundus ülejõukäiv jne. Lihtsalt uskumatu, mida mu vanad kõrvad seekord kuulda said! Viimaks oli mu süle niivõrd lilli täis, et võisin oma vesised silmad selle kuhja taha peita. Mul on raske leida sobilikke sõnu kõigi nende armsate hetkede kirjeldamiseks.
Vot niisugune õpside pärispalgapäev. Tänavune aasta on olnud kuidagi eriliselt raske ja pikisilmi olen oodanud õppeaasta lõppu. Sel kevadel olen pidanud oma andmeanalüüsi aines välja panema ka esimese F-i, mida tudeng ei suutnud parandama tulla ka järeleksamile. Olen pidanud klaarima akadeemilise pettuse juhtumit ja välja panema palju viletsaid hindeid. Üks kursus on olnud nii nõrk, et neid õpetades olen tõsiselt kaalunud, kas tahan üldse järgmisel aastal siin jätkata. Õnneks on paar kursust jällegi sellised, kelle loengutes käin justkui puhkamas, nende õpetamine on olnud suurepäraseks vahelduseks mu põhitööle. No ja siis tuleb selline lõpuaktus, eks, hull pisarakiskuja, kus saad aru, et oled teinud head tööd, et sa oskad seda tööd ja kui nii hästi ühte asja oskad, milleks siis loobuda…
Meil ei ole kodus nii palju vaase, kuhu kõik lilled saanuks ära mahutada. Pidime kasutusele võtma ka pesuvanni.
Seisin peale aktust fuajees Mrt kõrval, kui üks RIF-i tudeng talle ulatas kiletatud teksti, mille kolm kursust ühiselt olid kokku kirjutanud, kui mehe 2023 Aasta õppejõu kandidaadiks esitasid. Mu mees ei saanud sel hetkel sõnagi suust, sest teda tabas suur pisaratega meeleliigutus ja ma siis kobisesin, ise itsitades, et Mrt tänab. Selline dokument:
