Teadsin, et niipea, kui saabub kevad ja ilmad lähevad ilusaks, hakkab aeg justkui erilise kapakuga lippama. See on umbes nii, et korraks saad suvekleidi selga panna ja juba ongi sügis. Noh, suvekleidis saab ehk juba sel nädalal lipata, mis on tore.
Vahepeal on olnud igasuguseid sündmusi, näiteks see, et mu mees sai 50-aastaseks. Sünnipäev oli tal kolmapäeval ja sellest alates neli õhtut järjest käis ka tähistamine. Õige päeva õhtul olime Haapsalu sõpradega Wiigi kohvikus, neljapäeval tulid viimase kursuse tudengid meile grillima (oli jaa külm ilm tegelt), reedel käisid meest õnnitlemas ta ema ja vend koos naisega, laupäeval toimus siis suurem pidu. Ainsad üllatuskülalised, kes laupäeval mehe laiajoonelise FB kutse peale saabusid, oli üks Mrt tädipoeg koos naisega. Üllatus sellepärast, et me pole nendega suhelnud vist juba 20 aastat. Samas jäid tulemata mitmed lähisugulased, millest oli kahju. Isegi Elinat ei olnud, sest ta oli Soomes võistlustel.
Seda söögivärki, mis kõik sünnipäeva tõttu majja kogunes, saame lahendada ilmselt terve nädal ja jooke peaks jätkuma vähemalt jaanipäevani.
Sünnipäevad on toredad ja külalistest ikka hea meel, aga kui viimaks saabus pühapäev, siis nautisime sajaga rahu ja vaikust. No toss oli ka täiega väljas selleks ajaks. Päris harjumatu on selline mitmepäevane triangel. Ma üldiselt väsin väga ära, kui kõik aeg on organiseeritud ja aina peab midagi tegema. See tekitab hirmsasti stressi. Armastan selliseid nädalavahetusi, kus saan niisama tiksuda ja teha, mida tahan.
Mul selleks pühapäevaks olid plaanitud aiatööd ja neid ka tegin. Aias toimetamine läheb üldiselt ka puhkusena kirja, kuigi peale viietunnist rapsimist olin nii väsinud, et kere tudises. Ei ole siin enam mingi noore inimesega tegemist. Ja ma ei saagi aru, kas see, et jaksu on nii palju vähem, tuleneb mu vanusest või paksust kerest. Täna on mul igatahes aiatöödest kõik “lihad” haiged. Alustasin päeva tunnise jalutuskäiguga ja siis kohe sirgelt aeda. Plaan oli ainult tomatid ja kurgid kasvuhoonesse panna, aga viimaks istutasin õue ka kõik levkoitaimed, külvasin rukkililli ja lillherneid, puhastasin maasikakastid ja rohisin siit-sealt. Katsin kattelooriga kinni enamuse värskeid külve ja istutusi, sest kassid… Eks ole. Täna siis avastasin el cato mu juba tärganud taimedega peenrakasti kohal katteloori peal pikutamas. Ta rippus seal nagu võrkkiiges, sest olin ehitanud kattelooridele vana riidest kapi metalltorudest kõrged karkassid (oli üks Jyski kräpp, see kapp). Ma isegi ei kujuta ette, kuidas kass suutis ennast sinna sättida.
Kõiki kõpitsetud aianurki ma üles ei pildistanud, aga pean siia ikka midagi kroonikaks jätma. Kõige imelisemad on praegu mu tulbid, mida ühed möödakäijad pojengideks nimetasid. Need on topeltõiega Sun lovers tegelt, imeline sort. Käin neid alailma vahtimas.
Mu meelest ei ole neil tulpidel ükski õis teisega sarnane ja sellepärast ma pean muidugi käima neid ühe kaupa üles pildistamas 😀
Pildil on mu vaenekesed taimed peale kasvuhoonesse istutamist. Tänaseks on nad ennast kenasti sirgu ajanud, ainult üks tomatitaim ei ela vist seda kolimist üle. Panin kurke rohkem kui tomateid, neli erinevat sorti, sest need meeldivad mulle rohkem ega tekita ka kasvuhoonesse liialt suurt padrikut. Mõned tomatitaimed istutasin õue, need on katteloori all ja pilti pole. St on küll üks pilt sellest kastist, kus me tegelt vahepeal kasvatame kasse:
Kaks kolledži naist, direktor ja õppenõustaja, käisid laupäeval veel ekstra mu meest õnnitlemas, kuigi töö juures oli juba pidu peetud ja kink ka üle antud. Selle visiidi tulemusena istutus me aeda üks ilus hortensia.
Ootan pikisilmi semestri lõppu. Paar eksamit on veel jäänud ja hunnik kirjalikke eksamitöid tagasisidestada ja hinnata. See viimane täitsa masendab mind, sest tänavu on kuidagi eriti palju kehvasti tehtud töid. Täiega sihuke tunne tuli vahepeal, et krt ma teen teile kõik ette puust ja punaseks, on hunnik juhendeid mille järgi õppida, terve posu õppevideoid olen teinud, aga teie ikka ei vaevu neid asju endasse sisestama. Ega õppematerjalid ennast ise tudengite pähe ei lae, nad ikka peavad selleks vaeva ka nägema, et midagi meelde jääks. No vot ja neid töid lugedes ma kirusin jälle, et mille pagana pärast ma pean ennast nendega vaevama! Tean küll, miks ma pean, eks aina rohkem ikka nagu raha pärast seal töötan. Aga lubasin nüüd, et ühe aasta veel õpetan, siis vaatan, kas viitsin edasi või siiski mitte. Oleks ju päris tore ainult ühte töökohta pidada ja nädalavahetused puhkamiseks jätta. Eks vaatab seda asja.
P.S. Katsetan seekord suurte piltidega, mitte keskmise mõõduga nagu tavaliselt. Vanasti suur mõõt venitas pildid välja, seekord vist mitte?