Ühed lugud

Me siin vahepeal vaaritame ka ja isegi sööme täitsa palju. Üleeile tegin rokkivaid räimi ja eile õhtul mökerdasime Mrt-ga kokku toorjuustukoogi.

 Rokkivad räimed enne ahju panemist. Ma seda retsepti olen siin varem eksponeerinud ka, aga ei viitsi otsida, kus see postitus on. Pannil on räimeliblikad, sool, pipar, oregano, peotäis värsket hakitud peterselli, küüslauguküüned ja kirsstomatid, kõik see värk on üle valatud oliiviõliga. Meil seekord oli küüslaugune oliiviõli.

 Küpses 180-kraadises ahjus 20 minutit. Mu meelest absoluutselt parim toit, mida räimedest teha annab.

Eile õhtul meisterdasime maasikatega toorjuustukoogi. Võtsin aluseks ühe internetist leitud tavalise toorjuustukoogi retsepti ja leiutasin selle põhjal oma suhkru ja valge jahuta versiooni. Olen alati vaadanud imetlusega, kuidas mingid osavnäpud köögis želatiiniga trikke teevad ja alati arvanud, et igast tarretamisvärgid jube keerulised on. Millalgi nooruses olen želatiini kasutanud ja sellest ajast on mul mälestus, et liiga keeruline see tarretamise värk on. Tollel ajal muidugi polnud lehtželatiini saada. Nüüd tean, et želatiinilehtedega on koogi vormimine abseluutselt lihtne.

KÕIGE PAREM TOORJUUSTUKOOK

Põhi:

3 dl mandlijahu
100 g võid
2 muna
1 spl erütritooli
näpuotsaga soola

Vuristasin kõik kokku paksuks taignaks ja küpsetasin ümmarguses ahjuvormis 200 kraadiga 15 minutit.

Toorjuustutäidis:

400 g köögi toorjuustu
250 g Mascarpone toorjuustu
1 – 1,5 dl erütritooli (Mu maitsemeelele 1,5dl on nagu natuke liiga magus)
400 ml vahukoort
500 g maasikaid
5 lehte želatiini
1 sidrun, riivitud koor ja poole sidruni mahl
natuke puhast vanilli maitseks

Želatiini panin külma vette ligunema 5-10 minutiks. Enne taignasse segamist valasin külma vee ära ja lahustasin želatiini kahes supilusikatäies kuumas vees.

Segasin kokku toorjuustud, erütritooli, vanilli ja vahukoore. Vahukoort õige natuke enne vahustasin. See segu on nii paks, et päris vaev oli seda kokku keerata, Mrt siin mässas toorjuustu kallal puulusikaga üksjagu. Kui vahukoor juba sees oli, siis sai ettevaatlikult mikserdada juba. Sidrunikoore riivisin taigna sisse millalgi poole segamise pealt.

Valasin lahustunud želatiini sidrunimahla sisse, samal ajal hoolega segades ja siis uhasime tolle vedeliku toorjuustutaignasse. Kõige lõpuks segasime sisse tükeldatud maasikad. Kui koogipõhi enam-vähem jahtunud oli, kuhjasime toorjuustusegu vormi, katsime toidukilega ja panime külmkappi tarretuma. Valmis on see asi järgmiseks hommikuks.

Toorjuustusegu tuli nii palju, et osa jäi üle, selle panime väikeste vormidega külmkappi tarretuma, aga Mrt muidugi maiustas ühe topsitäie juba eile õhtul ära. See on nii mõnus paks segu, et teinekord võiks tehagi lihtsalt niisama magustoidu kohe söömiseks ilma želatiiniga mässamata.

 Hommikuks oli külmkappi tekkinud selline kook.

 Appi, kui hea! Ma muidu hommikuti ei söö, joon ainult kohvi, aga täna võtsin tükikese toorjuustukooki, sest no kuidas ma siis ei maitse meie erimit leiutist. Mu meelest sidrun on just see, mis selle koogi nii hõrguks teeb, tasakaalustab mõnusasti toorjuustu rasvasust ja annab koogile selle õige maitse. Imeline leiutis!

Toorjuustukook oli niiütelda koogiproov. Tahan seda teha nädala pärast Mrt sünnipäevaks ja katsetasin, kas on üldse mingi asi ja kas saan hakkama.

Olen ammu tahtnud osta üht silikoonist kommivormi, aga kõik on olnud väga pisikesed ja kallid, no pole raatsind. Sel nädalal leidsin Koduekstrast suure kommivormi ainult kuue euroga, lausa 30 kommi saab selles korraga teha. Muidugi ostsin vormi ära ja pidin kohe ka sinna sisse midagi mätsima.

 200 g kookoshelbeid, 50 g kookosrasva, 250 ml kookoskoort (üks Blue Dragoni pakk) ja natuke erütritooli, et magusam saaks. Sellest plöginast, mis kommivormi ei mahtunud, tegin šokolaadikommid, lisasin paar spl toorkakaod. Magustaja võib muidu üldse ära jätta, aga kakaoga variandile peaks ikkagi panema, sest need niigi päris mõru maitsega on. Et kookoshelbed vähe peenemaks saada, vuristasin kommimassi köögikombainis päris pikalt lõiketeraga. Tainas jäi täiega paks, teelusikate abiga toppisin seda vormi. Šokolaadikalad on tehtud jääkuubikuvormis, kust neid oli vähe raske kätte saada, mõni läks katki ka.

Valged kookoskommid võiks tegelt kasta sulašokolaadi sisse, siis jääks niuksed bounty moodi asjandused, aga kõlbavad niisama ka. Minu poistele igatahes maitseb väga.

Komme oleks mugavam teha, kui kookosrasva rohkem panna ja see enne taignaks tegemist ära sulatada. Vedelamat massi on lihtsam vormi panna. Ükspäev proovin.

Tuli tuju teha rullbiskviiti. Meie peres oli vanasti rullbiskviidimeister Ruth, ma hoidsin oma näpud sellest tegevusest eemale ja nüüd mulle äkki tundus, et ma ei oskagi seda teha.  Meelde on jäänud, et mune peab hästi palju olema ja natuke jahu 🙂 Ma tavalist jahu ei kasuta, suhkrut ka mitte, aga põhimõte on ju ikka sama ja kuidagi leiutasin taigna kokku. Vahustasin kuus muna 0,5 dl erütritooliga ja segasin sinna sisse 0,5 dl kookosjahu ja 2 spl fiberhuski. Rohkem midagi ei pannudki. Laotasin taigna küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja küpsetasin 175 kraadiga umbes 15 minutit või nats rohkem (ahju kell andis saba jälle).

 Päris hea konsistentsiga küpsetis tuli, andis hästi rulli keerata ega hakanud kuskilt otsast murduma. Kui biskviit ahjust välja tuli, keerasin tal kahe küpsetuspaberi vahel põhja ülespidi ja tõmbasin küpsetamisaegse paberi ära. Sedasi jääb rull pealt ilusam, küpsetise alumine pool nägi veidi kortsuline välja. Mul oli Mia siin hoida kuni mehed pinksi mängimas käisid ja temaga siis pökerdasime moosi ja vahukoore biskviidile peale. Mial läks küll vahukoor rohkem suhu kui rulli vahele, aga nii need asjad nelja-aastastel käivad.

 Määrisin rullbiskviidi pealt šokolaadikreemiseks. Sain täna kätte lchf-poest tellitud kraami, nende šokolaadikreem osutus nii mõnusaks möginaks, et kangesti tahtsin seda kuhugi toppida. Pmst võiks seda kreemikest otse potist lusikaga süüa, nii hea asi on, aint et kallis lõbu nii hinna kui kalorite poolest. Suhkrut seal sees muidugi pole, nii nagu kogu mu rullbiskviit on suhkruta.

 Mitte et iga päev peaks magustoitu sööma, aga mehed meil siin magusat armastavad ja niuke kiire rullbiskviit on just paras ühel tööpäeva õhtul kokku visata.

 Selle sajandi parim pasha. Isegi väike poeg kiitis, et hullult hea on. Suhkrut on me pashas ainult nii palju kui rosinatest, šokolaadipurust ja apelsinist leida võib. Lahja mittemagus kohupiim, vahukoor, või, rosinad ja riivitud apelsinikoor, apelsinitükid, magusaks teeb me pasha erütritool. Öö läbi seisis pressi all ja teisel päeval viskasin vahukoore peale koos kaunistustega. Midagi vaimustavat sarjast “lapsepõlve maitseid.”

Kolm jämedat ahvenat (tõeliselt jämed ahvenad, kui puhtas Saaremaa keeles väljenduda), üks suur porgand, kaks eriti tillukest kaalikat (nagu õunad), üks juurseller, soola, pipart, kaks lehte loorberi ja kamaluga värsket tilli. Pott on mul vist 4-liitrine, päris ääreni vett ei pannud. Ahvenad panin külma veega keema umbes 7-8 minutiks. Siis valasin kogu kupatuse läbi sõela (ahvenad mõistagi jäid sõelale). Kurnatud supivedeliku panin kohe pliidile tagasi ja juurviljakuubikud sinna sisse. Loorberilehed panin ka potti tagasi ja paar tera pipart. Nii kaua kuni juurikad pehmeks keesid, nokkisime Mrt-ga ahvenate seest kena valge liha välja. Kui muu kraam tundus pehme olevat, läks ahven potti tagasi ja podises seal natuke. Värske tilli lisasime, kui supp valmis.

Mrt just sööb praegu seda suppi ja kommenteerib, et hästi palju maitset on. Ma täiendaks, et mitte lihtsalt maitset, vaid väga head maitset. Üks, mis supi mõnusaks teeb, on kindlasti juurseller. Ahvenad annavad parima maitse välja siis, kui need keeta tervelt, pead otsas ja puha (sisikonnad muidugist välja puhastatud). Ma ainult sabad kaksasin ära, sest muidu ei tahtnud kalad potti mahtuda.

Njämma. Parim kalasupp, mida siin majas söödud.

Need maiused siin postituses ei ole mingid suhkrupõlguri söögid, sest sisaldavad kuivatatud puuvilju, mis on vägagi magusad. Mina ise neid muidugi ei söö. Üks ema palus, et mõtleksin välja sellise snäki, mida ta laps võiks pikal koolipäeval iga paari tunni tagant põske pista nii nagu arst soovitas (see laps ei ole diabeetik, tal on muud mured). Ma siis katsetasin, et kuidas üks müslibatoon võiks välja tulla ja juba mõtlen muidugi, et selle või teise asja võiks ära jätta või teisiti teha. Aga täna tulid siis sellised.

MÜSLIBATOONID

100 g india pähkleid
100 g kõrvitsaseemneid
100 g linaseemneid
180 g päevalilleseemneid
100 g kuivatatud aprikoose
100 g kuivatatud datleid
100 g rosinaid
1 dl kuuma vett
100 g kookosrasva

Leotasin linaseemneid mõni minut kuumas vees, ülejäänud seemned ja pähklid lasin sutsukese köögikombainis peenemaks (tõesti paar sekundit ainult, et liiga peeneks puruks ei muutuks). Kuivatatud aprikoosid, datlid ja rosinad hakkisin noaga peeneks, kookosrasva sulatasin mikrolaineahjus. Kõik selle kraami keerasin kokku ja segasin hästi hoolega.

 Klaasvormi põhja panin küpsetuspaberi ja valasin segu sinna sisse. Müslimaterjali sai nii palju, et umbes poolteist sellist vormitäit. Mul kaht sarnast ahjuvormi pole, sellepärast paigutasin teise poole taignast ühe klaasist ahjupoti kaane sisse.

 Kui tainas oli ühtlaselt vormi laiali laotatud, vajutasin selle küpsetuspaberi abiga tugevalt kokku. Pealt peab heasti sile jääma. Muud ei olegi vaja teha, küpsetada pole midagi, vaid tuleb hoopiski panna see ködin paariks tunniks külmkappi tahenema.

 Ma kaks tundi ei jaksanud oodata, juba pooleteist tunni pärast kukkusin lõikama, sest tundus see kraam kenasti kõva olevat.

 Kuna kookosrasv soojas toas sulab, peab müslibatoonikesi hoidma külmkapis.

 Pakkisin osad ruudukesed kilesse, et need oleks transporditavad.

Meie laps igatahes juba näksis neid ja kiitis väga. Ma mõne asja teeksin siiski teisiti. Kookosrasv on küll väga kasulik, aga siin müsli sees ta vajub vormi põhja ja jääb sinna kena rasvase kihina. Kooli kaasa võtmiseks on siuke rasvane variant vist natuke tüütu, sest ilmselt hakkavad need batoonikesed soojas sulama. Kuna linaseemned ka hästi kleebivad ja magusad puuviljad niisamuti, siis peaks järgmine kord proovima sama asja ilma kookosrasvata teha. Teine asi, mida muudaks, on magusus. Lastele kindlasti maitseb, aga ma võtaks puuvilju kõvasti vähemaks siit seest. Vähemat magusust võiks kompenseerida näiteks kaneeliga. Seemneid ja pähkleid võib müslibatooni sisse panna ükskõik milliseid, mida aga rahakott kannatab osta. Tundes mind, võite ette kujutada, et hakkan peagi seda retsepti odavamaks muutma. No näiteks magusa maitse andmiseks piisab tegelikult ka ainult natukesest rosinatest, ei pea igasugu imeasju sinna sisse toppima. Muidu üldiselt ühest sellisest kogusest jätkub ju lapsele terveks nädalaks ja kui nii, siis ega see laarung nüüd nii väga kallis ei olegi, eriti kui kookosrasv ära jätta. Ükspäev katsetan uuesti.

Aahhh, appi!… pistsin kirjutamise lõpetuseks ikka ise ka ühe müsliruudu nahka. Hullult hea kraam on 🙂