Archive for the ‘Yrt’ Category

Hea feil

Reede, aprill 15th, 2022

Rõõm tehtud tööst:

Ja päev hiljem…

Leia üks erinevus 😀

Mrt arvas, et pehme maapind vajus lihtsalt raskete puude alt ära. Aga mu meelest ikka ulme, et mu hoolega sätitud haavariit sedasi täiega uppi lendas. Mu meelest seisis see vägagi kindlalt paigas. Arenguruumi mul ilmselgelt on 😀 Ema ütles alati, et Suurel Reedel rohi ka ei kasva, aga näed, puuriidad langevad!

Varakevadine

Teisipäev, aprill 12th, 2022

Kevad tõmbab tuure üles, kuigi ilmad on alles puha külmad. Kuna selgus, et mehel on saada oluliselt rohkem puhkusepäevi kui see 56, mis õpsidel tavaliselt suvele satub, siis võttis ta sel nädalal juba väikese jupi puhkust välja. Olemegi jälle saarel puid tegemas. Ilm on olnud päikeseline ja tuuletu, lihtsalt imeline on metsas olla.

Vahepeal on olnud jälle natuke tormisemaid tuuli ja sellepärast algas tänane puude tegu sealt, kus eelmisel korral juba tehtud sai – paadikuuri taga oli üks mänd koos juurtega maast lahti tulnud ja õnneks kukkunud metsa poole. Kui oled ühe korra kuulnud, missuguse matsuga suur mänd maha prantsatab, siis tundub kogu suvilat ümbritsev mets hirmuäratav ja ohtlik. Kui hakkaks täna siia metsa esimesi maju ehitama, siis oleks targem ja teeks platsi enne puudest lagedaks, aga me tahtsime olla metsas ja noh, sellel on omad head ja vead. Kuuri taga langenud puu andis järele ilmselt sellepärast, et ta kõrvalt oleme äsja ühe männi maha võtnud.

Pilt jäi vastu päikest nats vilets, aga selline see sündmuskoht on

Kui mänd koristatud, asus mees teostama projekti, millega naine talle juba mõnda aega pinda käib. Mul on juba ammu plaan, et kõik lehtpuud, mis varjavad ära suvilale paista võiva õhtupäikese, tuleb maha võtta. Tegelikult on õhtuküljes ka mitu suurt mändi, aga esialgu oleks seegi hea, kui vanad haavad saaksid maha võetud. Mrt alustas täna kõige jämedamast, ta tüve läbimõõt oli umbes pool meetrit. Jube mässamine oli sellega, sest kõigepealt ei tahtnud puu üldse langeda, siis tahtis langeda valele poole ja kui viimaks kukkus, siis jäi teise suure haava peale pidama ega mõelnudki alla tulla. Mees siis jupitas seda altpoolt kuni viimaks suure raginaga siiski puu alla sai. Et saag vahepeal puu tüvesse lootusetult kinni jäi, sellest ma parem pikemalt ei räägigi…

No mis sa ütled!
Kõik need laarungid on nüüd halgudeks lõhutud ja ootavad kuuri katuse all äravedu

Mul on tegelt üks räme tähtis teadaanne, aga las see ootab…

Noh.

Õu on okstest ja risust puhas, kõik rämpsud on riisutud ja põletatud. Mõnulesime lõkke ääres, kütsime sauna ja viskasime leili. Idekas elu, ma ütlen.

No missa arvad…

Olen olnud täna keskmisest ärevam ja vahtinud aina telefoni, et kas on üks kiri tulnud. Kirja ei tulnud, aga õhtupoole tuli oodatud telefonikõne. Helistas Kaitseressursside Ameti värbaja, kes teatas midagi sellist, et olen konkursi võitnud pika puuga ja… (okei, ta väljendus kuidagi teisiti, aga mõte jääb samaks). Igatahes tähendab see, et alates maikuust töötan Kaitseliidu Koolis haridustehnoloogina. See on 0,5 kohta, sellisena see oligi välja pakutud. Kandideerisin sinna, sest ülikoolis pole ju suvel üldse midagi teha, maikuuski on mul ainult üks loengupäev ja üks eksam, juunis paar eksamit korraldada ja ongi kõik. Ehk et selleks, et mitte täielikult alla käia, mitte vajuda mingisse koduperenaise mõudi, mis mind mitte kuidagi vormis ei hoia, otsisin aktiivselt lisatööd. Kaitseliitu tahtsin minna ka sellepärast, et olla käpp riigikaitses. Jaa, see kõlab nagu… no kõlab natuke nagu liialt pateetiliselt, aga tõsi ta on, et Ukrainas toimuv sõda on pannud mind tahtma riigikaitses kaasa lüüa. On suht kindel, et astun lähiajal ka Naiskodukaitsesse, seda uues töökohas vestlusel käies mehed väga rõhutasid, et peaksin tegema. Kui ma siis ütlesin neile, et ma pole üldse mingi supikeetja ja metsas oma näruste liigeste pärast ka mässata ei saa, siis nad tegid mulle selgeks, et Naiskodukaitses on ka palju administratiivset tööd, mida saaksin teha. Millegipärast on just see supikeedu kuvand eriti tugevalt esil, sellele nad peaksid vast mõtlema, kuidas kuvandit parandada. Olin nii ülbe, et ütlesin selle töövestlusel välja…

Olen siiani imestunud, et osutusin valituks. Olen ju nüüdseks juba terve aasta otsinud lisatööd ja saatnud ka aeg-ajalt oma CV siia ja sinna, aga vestlusele kutsuti mind viimati tervelt aasta tagasi. Tavaline on, et tuleb kiri – täname kandideerimast ja blaa-blaa. Kuna olen saanud palju selliseid äraütlemisi, siis viimaks otsustasin, et enne üldse kuhugi ei kandideeri, kui näen, et kuulutust pikendatakse. Sama juhtus Kaitseliidu Kooli haridustehnoloogi töökuulutusega. Kui pikendati, siis järelikult esimeste nädalatega ei leitud sobivat inimest ja järelikult oli mõtet kandideerida ka vanematel prouadel. Nii ma siis kandideerisin. Töövestlusel seda ka ausalt tunnistasin, et kandideerisin, kuna kuulutust pikendati ja sellest mul tekkis lootus, et äkki mul on ka võimalus. Sest võinuks ju keegi noor mees, kes on ajateenistuse läbinud või kes kuulub Kaitseliitu, selle koha saada, neil oleks olnud eelis selles süsteemis. Aga viimaks sai määravaks ikkagi mu haridus ja ilmselt ka see, mida töövestlusel rääkisin. Värbaja ütles, et edestasin konkurente mitmes punktis. Ma üldse enam mingi tagasihoidlik ei ole ja päris julgelt väljendan ennast. See tuleb kasuks, kui töövestlusel on su vastas kolm kaitseliitlast. Igatahes nii see läks, et nad seal leidsid, et olen sobilik sellele tööle.

Kui ma hakkan kodus ajama mingit sellist, et issver, äkki ma ei saagi hakkama, siis vaatab mees mind nagu lollakat. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis ei ole ma elus pidanud mitte ainsatki ametit ega õppinud mitte üheski koolis, kus ma ei oleks hakkama saanud. On olnud raskeid aegu ja raskeid töid, aga alati olen igast olukorrast edukalt välja ujunud. See tähendab, et oleksin ülimalt imestunud, kui nüüd oma uues ametis sajaga põruksin. Ma väga loodan, et mulle seal meeldima hakkab.

Paar nädalat veel lebo ja siis olengi oma mugavustsoonist välja rebitud. Tegelikult ma väga ootan seda aega. Olen igatsenud tähendusega tööd ja et mul oleks töökaaslased ja oma kollektiiv. Esimesed paar kuud pean käima kohapeal, et saada tuttavaks inimeste ja süsteemiga, aga muidu üldiselt on tegemist kaugtööga. Kaks ja pool päeva nädalas. Alates maikuust on mul siis juba kolm tööandjat, sest kaks oli ilmselgelt vähe 😀

Tähtis päev

Reede, aprill 1st, 2022

Siit mingit 1. aprilli pläma ei tule, sest ausalt öeldes mulle üldse ei meeldi igast lollid naljad meedias. Et teeme keset linna jõesadama ja kolime octa centrumi ära ja bla-bla. Ei ole naljakas. Aga kuupäev on tähtis selle poolest, et täna sai täpselt aasta mööda ajast, kui Raplas oma putka kinni panime.

Eile käisin pealinnas meie pikaajalise partneri juures ja kohtusin seal hulgimüügi pealikuga, kes juhtumisi oli Tartust kohale tulnud. Vestluses täheldasin, et absoluutselt õigel ajal oma bisnissi lõpetasime, et mitte öelda täiesti viimasel võimalikul hetkel. 20 aastat on pikk aeg, selle jooksul jõuab täiega ära tüdineda ühest valdkonnast. Jõuab kasvada ja jõuab põhja minna. Seda viimast me ennetasime. Pealegi, millal siis veel õppida uusi ameteid ja teha karjääripöördeid? Igati tagumine aeg oli. Nüüd siis oleme nautinud ülimalt rahulikku elu juba terve aasta. Ja ei saa öelda, et keegi meist seal teises linnas nii väga puudust tunneks, kuigi aeg-ajalt mehele ikka helistatakse ja leidub isegi vahel mõni, kes pole kuulnud, et meid seal enam ei leidu. Mehel on lepingulised kliendid alles, kellega nüüd OÜ alt toimetab ja nende pärast olen ma palgale võetud ja mõne korra kuus ilmume isegi kohale.

Mul peaks aprillikuu eriti vaikseks kujunema, sest loengupäevi tuleb ainult kaks. Kuu teises pooles on palju eksamitööde lugemist ja hindamist siiski, ega igav ei hakka. Ja kuu lõpus alustame prantsuse keele õppimisega, kui ikka grupp kokku saadakse 🙂

Tänane päev läheb perekonnas ajalukku sellega, et Kmr-il on esimene tööpäev arendajana ühes väga suures ja tuntud ettevõttes. Ülikool on tal lõpetamisel ja bakatöö peaaegu valmis. Mitte et ta enne poleks töötanud, oma firmaga toimetab juba mõnda aega, aga päriselt palgatööl käis ta viimati oma vaheaastal enne ülikooli (kui teised sõitsid Austraaliasse, siis väike poeg maandus teisele poole põldu autoremonditöökotta saama väärtuslikke kogemusi päriselust). Ta sai vahepeal juba 23. Suur vend kommenteeris, et Kmr käib natuke palgatööl ära ja siis saab aru, et pole ikka see ja teeb omale kaks “virmat” juurde 😀

Ausalt öeldes on ennekuulmatu, et lapsed on kõik juba nii suured. Mida vanemaks saan, seda kiiremini justkui päevad läevad isegi nüüd, kui mu aeg on aeglane. Ükspäev keegi küsis, et mida ma teen päevad läbi ja ma kohe mõtlemata vastasin, et õpin. Küsija ehmus ära, et misasja, jälle läksid kooli või, aga ei, ma lihtsalt ise kogu aeg loen ja õpin, sest teisiti ei saaks ma õpetada. Mul pole vaja tudengitele seletada mingeid regressioonimudeleid ega teab mis peeneid mõisteid ja valemeid, sest see statistika värk, mida nad teadma peavad, on kitsam ja vähem, aga ise tahaks andmeanalüüsist oluliselt rohkem jagada kui ainult mu õpetatav osa. Olen niigi juba toonud sisse teemasid, mida mulle samas aines ei õpetatud ja erinevatele erialadele annan asja ka veel erineva spetsiifikaga. Mu suurim väljakutse on olnud aine võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks teha, sest isegi praegusel minimaalsel kujul on andmeanalüüs paljudele raske. Kummaline on täna isegi meenutada, kuidas kursaõega pidime hakkama oma toorandmeid analüüsideks kokku panema ja vahtisime nagu vasikad aiaauku ega osanud mitte midagi. Päriselt, me üldse ei osanud Excelis midagi teha, kuigi olime käinud kõigis loengutes. Tookord läksimegi lihtsalt laiali ja ma olin suures masenduses, sest polnud varem kogenud ülikoolis sellist asja, et no ei saa aru, ei oska. Pmst võtsin tookord kellegi teise mitte oma õppejõu juhendid ette ja hakkasin otsast minema. Täna ei mahu mulle pähe, kuidas mingite diagrammide ja tabelite tegemine võib üldse kellelegi raske olla. Aga just enda kogemuse pärast ma teen oma tudengitele sellised juhendid, et ikka täitsa puust ja punaseks.

Sõja teemat ma üldiselt ei taha puudutada, sest mõistus tõrgub toimuvat uskumast. Tunnen kogu aeg, et olen saanud ukrainlasi aidata liiga vähe. Ega me muud polegi teinud, kui paarsada eurot saatnud ja ükspäev jalutasime hotelli, kus ukrainlasi majutatakse ja annetasin sinna peaaegu uued Ecco kingad ja Timberlandi saapad. Kingad olin ostnud kogemata natuke liiga väikesed ja saapad nagu natuke liiga suured. Need seisid mul juba mõnda aega ja ammugi tahtsin ära annetada, nüüd avanes sobiv võimalus. Üldiselt mul tõmbab süda valust kokku pea iga kord, kui kuskil põgenikke näen. Ükspäev olin Pepcos üks väheseid eestlasi, enamus ostjaid olid ukrainlased. Nooruke müüja ei saanud aru, mida üks naine vene keeles küsis ja kohalik mees hakkas appi. Kuulasin neid ja mõtlesin, et isegi mulle on nüüd hakanud vene keel jälle meelde tulema, oleksin vast ka osanud teda aidata. Loen nüüd isegi kirillitsas tekste, mis twitteris ette hüppavad. Kusjuures mulle on üllatuseks, et ukraina ja vene keel niivõrd erinevad on, ma noorusest mäletasin täitsa teisiti (vbla olin ajupestud). Igatahes on põgenikke hullult kurb vaadata ja samas mõtlen, et nad on eestlastega kuidagi väga sarnased. See tähendab tegelikult, et me kõik oleme eurooplased.

Venemaa ronigu koopasse tagasi ja imegu seal oma naftat kuni välja sureb. See mass on täiesti alaarenenud.

Ärakäik

Pühapäev, märts 13th, 2022

Juhtus nii, et suurel pojal oli pealinnas Metropoli hotellis bronn selleks nädalavahetuseks, aga koviiditõendite aegumise tõttu nad sinna ise minna ei saanud ja bronni muuta ei lastud. Niisiis oli seal saunaga toas majutus pluss vahuvein perekonnas pakkumisel ja me mehega otsustasime, et võtame selle omale. Vahuveini pistsime siiski kohvrisse, sest see osutus magusaks, anname millalgi Mardile üle.

Nädalavahetus kujunes siis selliseks, et laupäeva ennelõunal tegime kodulinnas pika jalutuskäigu, mille mees lõpetas pirukapoes. Müüriääre pagariäris ei ole ta käinud vist juba mitu kuud, aga eile tuli lihtsalt selline tuju. Kui kohvitamine tehtud, sõitsime pealinna. Hotelli parklas kohti polnud ja linna parklas, mis otse hotelli ees, võis parkida rämeda hinnaga kuni neli tundi (8 senti minut). Tegime nii, et tšekkisime ennast sisse, panime asjad tuppa ära ja viisime siis auto sadamasse D-terminali parklasse, kus ööpäev maksab aint kuus eurot. See mõni minut Rotermanni kõndida oli tore, inimene peab ennast ikkagi natuke liigutama ka 🙂

Järgnes tihe programm ehk et kõik missioonid said komplitseeritud, nagu me armastame öelda. Istusime pikalt Basiilikus, kus sõime hilise lõunasöögi – mees burksi ja mina naked burksi. Siis käisime nurgapealses Rimis õhtuks maasikaid, pähkleid ja jooke ostmas. Viisime toiduvärgid hotelli ära ja läksime kinno King Richardit vaatama. Väga hea film, muide. Sihuke üldinimlik. Tuletab meelde, kui oluline on hingega pühendudes teha seda, mida armastad, mitte unustada oma eesmärke ja unistusi, olla enesekindel ja uskuda, et suudad mida iganes. Tõesti väga hea film.

Kui kinos käidud, jalutasime vanalinna. Saime Hellas Hundis ainsa vaba laua – sellist rahvamassi ei ole me seal iialgi näinud. Oleme Hellas Hundis käinud iga kord, kui pikemalt pealinnas oleme ja tihti just laupäeviti ja pubi on olnud tühi ja vaikne. Seekord oli seal väga lärmakas ja paksult mitmekeelset rahvast. Teenindaja kommenteeris, et nüüd äkki hakkasid kliendid tagasi tulema. Ju siis piirangud hakkasid lõdvenema enne kui riiklikult igast tõendikontrollid ei ole veel lõpetatud. Meilt seal seekord tõendit ei küsitud. Igatahes – sõime ja jõime ja nautisime olu. Siis jalutasime hotelli, kus tegime sauna, lõime klaase kokku, pugisime maasikaid, vaatasime nats telkut ja õige vara kukkus mees väsimusest voodisse, ma vaatasin arvutist mingeid seepe veel pikalt üle südaöö. Tuba oli suur, hea õhuga ja mugava voodiga, uni oli seal tõesti väga hea.

Hommikusöök oli kesine, kuidagi täitsa proportsioonist väljas, kui arvestada sealset teenindust ja hotelli taset üldiselt. Sooje sööke oli käputäis ja needki külmad. Kohv mehele maitses, mu meelest oli veits imelik, aga käis kah. Võibolla on kesine hommikusöök seotud kuidagi suure põgenike hulgaga, kes seal elavad, et ehk veits kokkuhoidlikum sellepärast, ei tea.

Muidu üldiselt see tripp aitas vägagi välja lülitada igapäevased muremõtted, pideva sõjale mõtlemise. Võibolla ei oleks meile seal sõda üldse meeldegi tulnud, kui hotellis ei oleks olnud nii palju sõjapõgenikke – pakun, et neid on seal praegu rohkem kui turiste. Enamus on naised ja lapsed, vaid mõned üksikud noored mehed nende seas. Hea oli näha, et hotell on osad näitsikud juba tööle rakendanud – hommikusöögi teenindajad olid Ukraina tüdrukud. Kui hommikusöögilt liftiga oma kuuenda korruse tuppa sõitsime, oli liftis üks pisike Ukraina tüdruk hommikusöögitaldrikuga, mille peal üks viil saia, kala ja natuke midagi veel. Hoidsin vägisi pisaraid tagasi.

Aga pilte kah, meie tavalisest õnnelikust elust.

Hommikul Haapsalus
Metropolis kohal
Jõudsime tuppa
Basiilikus
Kinos
Vene saatkonna ees. Seal seisab permanentselt üks politseiauto, kust valvatakse rahu
Hellas Hundis piilun huvitava alkovaba joogi tagant
Ehted juba küljest võetud ja algab tšill
Pühapäeva hommikul, meie hotell on taustal
Elo Liivi kunst, muide

Eile ja täna

Esmaspäev, veebruar 28th, 2022

Napikas

Laupäev, veebruar 26th, 2022

Saabusime suvilasse küttepuid tegema. Mees jõudis maha võtta ja juppideks teha kaks kuivanud mändi ja ühe jämeda ilusa männipuu. See kasvav mänd varjutas majale langevat päikest ja tuli ka sellepärast ära võtta, et ta kõrval on suur kuivanud puu, mida ei saanud muidu langetada. Aga tolle kuivanud puu langetamine jäi täna ära, sest mehel läks toore kasvava männiga maadlemisele kogu aeg ja ihuramm. See mänd oli sitke nagu Ukraina sõdur. Kusjuures viimaks, kui mees ta kännu pealt suutis maha kangutada, ei kukkunud ta ikka külili, vaid seisis vapralt kännu kõrval püsti nagu etteheide (missa retsid kasvavaid puid, kas metsas tuulemurdu vähe on?). Mees otsustas siis, et toob koormaköie ja tõmbab männi mõne teise puu abil pikali, aga sel ajal, kui ta köit toomas oli, käis äkki vali ragin ja mänd maandus täpselt paadikuuri ja lõkke vahele. Ma seal põletasin oksi, aga mees oli mu aegsasti minema kupatanud, sest arvas, et sinna see puu ühe korra maandub. Olin täitsa kindel, et puu maandub kuuri katusele, aga imesid ikka sünnib, tõepoolest, no nii täpselt kukkus mööda et. Kusjuures passisin pikalt õue peal telefoni kaameraga, et saaks selle langemise videosse, aga täpselt enne puu kukkumist sai telefonil aku tühjaks, niivõrd kaua ootasin seda hetke.

Mul on hull kinnismõte, et kõik suured puud, mille tõttu me majakese peale ei pääse õhtupäike, tuleb maha võtta. Esimeses järjekorras peaksid minema siiski lehtpuud, aga need on ka megalt vanad ja jämedad. Eks homme vaatab siis edasi, mida veel retsida saaks. Aga see täna saetud mänd on nii ilus jäme puu, et sellest peaks laskma saekaatris lauda teha, ei raatsi teda kütteks küll raisata.

Panen tänased pildid siia suht suvalises järjekorras.

Hommikusöök praamil
Orissaares toimus rahakulutuse peatus. Selle langetuslabida lõhkus mees juba ära või õieti sai sellest jagu too visa mänd, mis surra ei tahtnud.
Teritab saeketti
Ülinapikas maandumine otse paadikuuri ette. Selle täpsuslangetamise peale kuulutas mees ennast professionaaliks 😀
No tõesti kohe… Kuidas ikka teinekord joppab?

Kui see õudne langetamine tehtud sai, küpsetasime lõkkes liha ja kartuleid. Lõkkekartulite söömine oli nagu mingi ajaränne lapsepõlve, et oled näost ja sõrmedest tuhaga koos ja põsed rõõsad nagu jooks iga päev lüpsisooja piima (öäkk!).

Tuhk ja teemant 😀
Mul on jalas mehe kloksid, sest nende villaste susside otsa, mille “Tunneli vana lammas” tegi, ei mahu mu enda omad

Ma arvan, see oli ikka mingi jumalik ettehooldus, et keegi ei tahtnud me suvekohta osta, kui selle müüki panime. Ei ole paremat vaimse tervise taastamise ja säilitamise kohta kui see siin. Rassid päev otsa metsas ja õuel, kütad sauna, viskad leili, küürid oma vananeva ja igalt poolt valutava kere puhtaks, pärast võtad külma õlle ja… Noh. Elad oma elu ülimas õnnes ja tänutundes, sest vabadus, demokraatia ja kõik need teised olulised tingimused. Igaühel ei ole seda.

P.S. Annetage Punasele Ristile Ukraina jaoks! Nii vähe on seda, mida teha saame, aga iga väikegi annetus loeb ja vähendab me enda abitusetunnet.

Neevus

Teisipäev, veebruar 22nd, 2022

Dokumenteerin, et käisin täna kõrvaltänava haiglas üht neevust eemaldamas. See sünnimärgi moodi asi ilmus mu kõhule mõne aasta eest nagu täitsa üle öö, mistap esialgu arvasin isegi, et äkki on puuk või midagi. Olen käinud ka dermtesti tegemas, kõik oli korras. Aga see asi häiris mind, sest vahepeal läks nagu suuremaks ja siis jälle normaalseks ja ilmselt riiete hõõrumise tõttu tekkis sellele aeg-ajalt ümber verevalum. Mul pole kunagi varem sellist neevust olnud, mis on pigem nagu miski nupp mitte laik. Igatahes see häiris mind.

Perearstilt sain saatekirja sellise, kus oli kohe kirjas midagi taolist, et neevuse eemaldamine. Kusjuures ega ma ei teadnud, mida nad teevad, et kas hakkavad kohe lõikama või määravad opi aja hilisemaks. Aga käis kõik nagu suts ja valmis, sest ainult kaugelt korra näitasin arstile, et siin kõhu peal on üks asi, mis mulle ei meeldi. Arst küsis, kas võtame ära ja ma vastasin jah. Viskasin kõrvaltuppa lauale selili, tehti ümber neevuse tuimestus mitme süstiga ja siis lõikas arst skalpelliga mu kõhult selle sünnimärgi ära. Ma mitte midagi ei tundnud. Piilusin ainult üle oma maskitatud nina, et niivõrd nunnu kirurg on, hahaa. Vist umbes meie Ruthi vanune, ta alles võttis ka meedias sõna.

Paha lugu on nüüd ainult see, et kaks nädalat ei tohi ma sauna minna, sest kuumus soodustab põletiku teket. Aga märjaks võib see koht mul saada juba homme. Hetkel tajun, et tuimestus on ka kadumas, natuke nagu tunnen haava kohta. Histoloogia vastus tuleb kolme nädala pärast. Niidid peaks kahe nädala pärast välja võtma, aga mõtlen, et ega ma ei hakka sellega perearstikeskust tülitama, lähen parem lapse külla 🙂

EDIT: Niidid võttis välja mees, haav on väga hästi paranenud. Arst helistas viis nädalat peale lõikust, et midagi pahaloomulist ei leitud.

Pingelangus

Neljapäev, veebruar 17th, 2022

Imelik, et enne ei saa nagu rahu ega semester lõpetatud, kui on kätte saadud tudengite tagasiside. Kuna üliõpilasi õpetan esimest aastat ja täiskasvanutele loengute pidamise kogemust on mul üldse vähe, siis muidugi ma pabistasin, et mis sealt tulla võib. Reaalselt kujutasin ette, kuidas tuleb üks ärianalüütik ja kirjutab, et see õppejõud ei tea küll andmeanalüüsist ööd ega mütsi. Noh, muidugi ma tean päris palju, aga kindlasti mitte nii palju, kui üks mu tudengitest on oma doktoriõpingutel omandanud. No mõtle ikka, mis tasemel õppureid meil siin bakas on!!! Teisalt teebki siinne kirju seltskond õpetamise huvitavaks ja ülikoolis peab nagunii arvestama alati sellega, et igas auditooriumis on raudselt üks kuni kolm õppurit, kes jagavad mitmeid teemasid õppejõust paremini. See on see asi, millega tuleb harjuda ja peab õppima neid endale toeks võtma.

Tudengite tagasiside ilmus õppeinfosüsteemi eile. Muidugi ei skoori ma nii hästi nagu Mrt, kellele anti paljudes punktides maksimaalsed 5 punni, aga sain minagi mõned sellised (e-toe pakkumise, tudengitesse lugupidava suhtumise ja enda aine väärtustamise eest). Aga kui lugesin tudengite kommentaare ainetele ja õppejõule, siis reaalselt läksid silmad uduseks. Olin küll ka kursuse käigus natuke tagasisidet saanud ja teadsin, et mul läheb hästi, siiski ehmatasid osad ülivõrdes arvamised mu täiega ära. Näiteks “Õpetaja suure Õ-ga :), väga hästi koostatud õppematerjalid.” Või “ÜR peaks olema eeskujuks kõikidele … lektoritele! Olemas olid väga põhjalikud konspektid ja materjalid, et oleks võimalik ka iseseisvalt õppida…” “Super, kuidas õppejõud toetas videotega ja seletustega õppimist!” “Õppejõud oli ülihea!!! Alati olemas ja andis ainet väga hästi edasi – alguses tundus keeruline, aga peale esimest loengut pinge kohe kadus, kuna kõik tehti nii lihtsalt selgeks 🙂” “Rohkemat ei oska tahta, senini vaieldamatult asjalikuim õppejõud!!!” Ja veel mitu sarnast arvamusavaldust, kusjuures need siin on ainult andmeanalüüsi gruppidelt, kolmandalt kursuselt! Arvutiaine omad tulistasid omakorda. Muidugi ma olin šokeeritud ja mõtlesin, et imelik, miks ma ise sellest aru ei saa, et nii hea olen? Mul on mingi haigelt kõva enesekriitilisus, mis ei lase mitte kunagi endaga rahul olla. Mis teema mul küll sellega on, kust see suur nõudlikkus tuleb? Elu oleks palju lihtsam, kui oskaks kõike vabalt võtta ja nautida. Vabalt võtmine ja enda vigadega leppimine on mu elu suurim õppetund, ma arvan.

Täna alustasin järjekordse andmeanalüüsi grupiga. Kuna seal grupis on igast progejad ja arendajad, teostasin korraliku ette pabistamise. Mida mul siin üldse pabistada on? Olen sama ainet juba õpetanud mitmekümnele tudengile, kõik materjalid olemas, ainult täiendada vaja, no pole põhjust pablada! Aga ikka ma pabistan ette nagu mingi loll. Õnneks on minuga nii, et kui juba klassi jõuan, on kõik pinge kadunud. Tänane grupp osutus kusjuures väga ägedaks, mul polegi enne nii aktiivseid kaasamõtlejaid ja rääkijaid olnud. Sihuke positiivne laks oli et. Ja tegelt mulle täiega meeldib mu töö. Just et ei ole mingit rutiini, kõik on alati uus. Õpetamise peamine võlu ongi see, et kogu aeg pean ise õppima ja muidugi kõik need uued inimesed, kellega suhtlen. Alustasin täna loengut seisukohaga, et õpetamist ei ole olemas, on ainult koos õppimine. Ahh, noh, nii lahe oli kõik!

P.S. Mehele olid tudengid kirjutanud tagasisidesse muuhulgas, et “…, aga ilmselt parim õppejõud kelle (kool) on enda juurde saanud viimase 3 aasta jooksul.” Ja “Super õppejõud, eeskujuks ja inspiratsiooniks igas mõttes.” Jne 💛

Noh, nüüd on piisavalt kekutatud. Aeg lennutada veinipudelilt kork. 👩‍🏫👨‍🏫

Üks kuusk

Reede, veebruar 11th, 2022

Torm oli maha murdnud ühe kuuse suht õue alt, mistõttu toimuski meil täna mõõdukas metsatöö. Kukkudes oli suur puu pooleks murdnud ühe noore kuuse ja päris maha murdnud noore kase (või oli neid kaks?). Igatahes sai mees kätte oma töö- ja lõkkerõõmud, kuigi ausalt öeldes võttis palgijuppide ja oksahunnikute vedamine ta korralikult puhkima. No ei ole enam need noorusajad, ei ole… Mina aitasin õige vähe, mõned oksakuhilad siiski tassisin õuele, aga muidu üldiselt mul midagi jõukohast teha polnud.

Ta poosetab
Tüve allosa oli justkui veits mäda
Lõke, kuu ja liivaranna kloks
Selline pakuvirn tuli ühest puust

Lund on õue peal ainult laiguti ja metsa all pole üldse. On ikka veider see Eestimaa elu. Alles olime Raplas, kus hanged olid sellised, et Viljandi maanteel sõites ei olnud võimalik näha, kes kergteel kõnnib – ma pole vist eluski seal nii palju lund näinud, kõrged müürid ääristasid maanteed. Haapsalus on lund küll ka, aga mitte nii palju, peamiselt on nii tänavatel kui õue peal jää. Olen viimased paar päeva sellepärast jätnud oma kõnnid ka tegemata, et no ei seisa lihtsalt püsti selle kiilaka peal, koduuksest väravanigi lähen ettevaatlikult tippides. Saaremaal on jääd ainult laiguti, osa maanteest on täiesti puhas ja siis vahele viskab libedaid lõike. Kuressaare oli täiesti lumeta, kuivad kevadised tänavad igal pool, väga mõnus.

Kui juba linnas käimisest juttu tuli, siis panen paar pilti ka meie patupäevast. Süüa meile meeldib. Päevapraad pubis ja kohvihetked vanalinna kohvikus.

Päike paistis silma
Kohupiimakorp ei olnud üldse hea, tuima kuiva saiaga
Kodus me sööme selliseid asju, kala ja aedvilja

Pildil on mehe õhtusöök. Leib on me laual siiski haruldus, vahel harva seda endale lubame. Mulle ka Rukkipala täiega maitseb, aga kahjuks teevad igast teraviljadest leivad ja saiad mulle teinekord kõrvetisi. Kodus küpsetame enamasti mingeid alternatiive mandlijahust ja pofiberist. Isegi toortatraleiba ei ole enam teinud, sest noh, eks me oleme veits paksud siiski, ei või vanast peast enam süsivesikutega priisata.

Vahepeatus

Teisipäev, veebruar 1st, 2022

Nädalavahetusel tõmbasin sügissemestri otsad kokku, hindasin järeleksami ja kinnitasin hinnetelehe. On uskumatu, et leidus tudengeid, kes mu ainet sooritada ei suutnud. Ainult kaks neist, kes läbisid ainet uuesti, sai positiivse hinde, teised ei ilmunud eksamilegi. Omast arust olin kursuse teinud sellise, et kes vähegi kaasas püsib, see ka eksamil läbi saab, aga üllatusi tuli ikkagi. Kes õppis, see ütles hiljem, et eksam oli lihtne – kas pole mitte loogiline?

Lubasin, et nimetan enda kangelaseks, kui selle semestriga ühele poole saan ja eks ma või ju nüüd seda tõesti teha. Esimest korda mingit kursust läbi viia on ikka tõeliselt raske ja pole mingit vahet, kas teed seda põhikoolis või ülikoolis. Kaldun arvama, et tudengitega on isegi lihtsam. Nüüd kevadsemestril teisele ringile minnes teen palju parandusi ja muutusi, peamiselt muudan hindamismudelit rangemaks ja täiustan exceli õpetust, et tehniline pool veelgi rohkem puust ette teha.

Tegelikult on muidugi hämmastav, kuidas faktidega, mida korrutan loengust loengusse, eksamil ikkagi eksitakse. Kaldun arvama, et need, kes loengutesse kohale ei tule ja ainult distantsil on, logivad ennast loengusse, aga ise ekraani ees ei viibi. Vbla söövad köögis suppi või roogivad õues lund samal ajal. Loengus kohal käimine ei ole tudengitele kohustuslik, küll aga on neil kohustus õppida.

Sel nädalal alustan juba uute gruppidega ja ainult ühe ainega. Tunne on igatahes tugevam kui sügisel.

Mis me siis veel siin teinud oleme? Viimase paari nädalaga oleme teinud trippe Tartusse, Tallinna ja Raplasse, kõik ööbimisega ja puha. Tartus olime konverentsil, ägedas Delta õppehoones, kus on kadestamisväärsed tingimused. Konverents oli huvitav, söök hea, seltskond tore, aga nagu ikka neil üritustel olime tunnistajaks ka sellele, kuidas teadlased omavahel vaieldes vaat et riidu lähevad. Tüüpiline, sest see on üks hullult kange isepäine seltskond.

Pealinna jäime ööseks sellepärast, et mehel oli seal pühapäeval juuksuriaeg ja esmaspäeval pidi minema afereesi, polnud pointi vahepeal koleda talveteega koju sõita. Kolasime õhtul vanalinnas, tšillisime Hellas Hundis ja lõpuks tegime “seikluseid” laskudes Toompea nõlvalt alla mööda kiilakat hooldamata rada, aeg-ajalt külili või põlvili kukkudes. Alustasime laskumist kõrvaliselt platvormilt, sellepärast. Suurelt vaateplatvormilt laskuvad trepid olid puhtad, aga nendeni me jõudsime alles kuskil allpool.

Möödunud nädalavahetusel läksime kodulinna kossu vaatama ja jäime lumevangi. Vaevu saime pubist autoga minema ja viisime veel kossusõbra ka koju niivõrd-kuivõrd, sest tema küla tänavatesse keerata ei saanud ja pidime ta maanteelt pimedusse saatma. Lumi oli konkreetselt põlvini ja nähtavus nullilähedane. Tahtsime veel pärast poest läbi tulla, aga ei julgenud Selveri parklasse keerata, sest juba sealsamas maantee servas oli üks auto kinni. Olime hommikul ilmateadet vaadates arvestanud, et nii võib minna ja sõitsimegi siis rahulikult jaamakasse ööbima. Haapsallu sõitsime järgmisel päeval kui teed olid juba lahti lükatud, ometigi suutsime korraks Koluvere kandis külglibisemisse minna. Õnneks ei tulnud sel hetkel ühtegi muud masinat vastu.

Tore on vanas heas kodulinnas sotsiaalset elu nautimas käia. Oleme ju ennast teise linna isoleerinud, siin ainus suhtlemine on koolimajas. Mehel on muidugi toredam, tema käib majas neljal-viiel päeval ja tööga seotult suhtleb palju. Ma muudkui istun kodus ja hakkan nüüd tööga seoses inimeste hulgas käima ainult paar-kolm korda kuus.

Otsustasin, et lähikuudel ma enam kuhugi täiskohaga tööle ei kandideeri. Kõik mu viimaste kuude kandideerimised on lõppenud sedasi, et isegi vestlusele ei kutsuta. Saan muidugi aru, et osad konkursid on feigid ja neid tehakse ainult sellepärast, et reeglid nii ette näevad ja töötaja on neil juba enne tuttavate seast leitud. Aga ikkagi kui kandideerib ainult kuus inimest ja ma sobin nii hariduse kui kogemuse poolest idekalt, siis on veider, kui vestluselegi kutsumata jäetakse. Lõppkokkuvõttes on see muidugi hea, sest mehel on suvi vaba ja oleks totter, kui mina samal ajal peaksin aina tööl olema. Võtsingi siis nüüd ennast mehe firmasse palgale väikese koormusega ja vaatan, mida siin teha annab. Kui mul ikka päris igav hakkab, saan lisaks põhitööle erinevaid koolitusi korraldada. Noh, siis kui viitsin 😀

Pilte kah:

Tartus spordimuuseumis kodulinna fännidega
Delta majas konverentsil (kõrghariduse moodulis oligi vähe rahvast, aga see pilt on tehtud pausi ajal)
See sinine asi esiplaanil on mikrofon, mida tudengid saavad auditooriumis üksteisele pilduda
Pealinnas
Demonstratiivne räuskamine Toompeal 😀
Hellas Hundis
“Ma ainult maitsen”
Error 404 ehk meie tuba

Eile avastasin, et meid on ülikooli kodukale pandud oma eriala reklaamima: